Sõnapall
Meie pool käib pallikool.
Sõnapall, sõnapall
hüppab keele peal ja all.
Hüppab, naerab:
tinks-tonks,
mängust välja läheb see,
kelle sees on kiusukonks.
Kiusukonksus sipleb aps,
pisikene paha laps.
 |
|||||
Sõnaväänaja
Tean üht sõnaväänajat,
pöörajat ja käänajat.
Mina ütlen: põdrapull.
Tema ütleb: pudrupall.
Mina ütlen: karvamüts.
Tema ütleb: karvamets.
Mina ütlen: tulekahi.
Tema ütleb: tulekuhi.
See on ükskõik, kas ma räägin,
kas ma laulan või ma määgin,
tema tunneb sellest mõnu,
kui saab väänata mu sõnu.
Sõnategu
Kus on sõnad – suus või puus?
Kui sa arvad, et on puus,
võta korjamiseks kruus,
ei ma räägi muud.
Räägin siis, kui tõsi taga:
ole ise sõnapagar.
Sega jahu, mune, vett,
suhkruid, köömneid, soola, mett
ja siis pista hingesooja
sõnakukkel, rõõmutooja.
Hingeahjus küpseb kukkel,
lahke sõna lõhn on hea.
Amps – ja keegi pole nukker,
pole üksi ilma peal.
Ainult valva hoolsalt ahju,
muidu kõrbeb plaaditäis.
Muidu puhkeb tulekahju,
sõnasõda suitsus käib.
Sõnamulin
Tulin tuppa. Tere!
Toas oli lastepere.
Lapsed üksi majas
ümber jutupaja.
Paja all oli tuli,
pajas sõnamulin.
Tuli oli äge,
mulin väga vägev.
Polnudki see mulin,
oli sõnapulin,
oli priht ja praht,
kopruv riiuvaht.
Võtsin vahukulbi,
käisin üle sulbi,
riisusin vaid korra,
saingi majja korra.
Sõnataud
Ettevaatust! Sõnataud
möllab ümberringi.
Kolksub nagu vanaraud,
otsib lobahingi.
Tolasuud ja Kolasuud
juba tabas nakkus,
juba jutukola suus
hõõrub keele rakku.
Kolab, kolab, koliseb,
kiliseb ja kõliseb,
keel on lausa verel,
kalmuaias rist ja haud
varsti tolaperel.
- Mille poolest on kõik sõnaluuletused sarnased, mille poolest erinevad?
- Missugune luuletus meeldis sulle kõige enam? Miks?
- Öeldakse, et sõnaga saab teha palju head ja palju kurja. Kuidas sina seda mõistad? Oskad sa tuua mõne näite selle kohta, kuidas sulle on tehtud sõnadega head või halba?
- Õpi üht luuletust hästi väljendusrikkalt lugema.
- Mida tähendab „Sõnataudi” luuletuses, et jutukola hõõrub keele rakku?
Mõtle veel kujundlikke väljendeid, milles on sõna keel. - Arutage klassis, mis on kõnekäänd ja kuidas see sõna võib olla tekkinud. Uurige järgmisi kõnekäände ja nende seletusi. Mõelge üheskoos lisanäiteid.
Sattus vihma käest räästa alla. (Tema olukord läks veel hullemaks.)
See oli talle nagu hane selga vesi. (Talle ei läinud see üldse korda.)
Ta sai viimasel hetkel sõnal sabast kinni. (Ta jättis midagi ütlemata.)
Kõnekäänd on piltlik väljend mingi eseme või nähtuse kohta. See on tabav, vaimukas ja sisaldab (peidetud) võrdlust. Kõnekäänd on üks rahvaluule lühivorm.
