Kratt

Matthias Johann Eiseni järgi

Krati-usk ei ole mitte ainult meie rahva seas valitsenud, vaid ka mujal põhjamaades. Meie keelde on sõna kratt tulnud rootslaste käest, kes oma krati vist skratta sõnast saanud, mis tähendab naermist, irvitamist.

Kratt on vaim, kes lendab tulehaoga. Krati töötegemise aeg langeb õhtu peale, mõnikord käivat kratt aga ka päeval väljas. Mõnikord lendab kratt kõrgel, mõnikord madalal. Eemalt on kratt nagu väike küünal, aga mida ligemale kratt tuleb, seda suuremaks ta kasvab.

Kust võtab kratt oma tule? Mõned mõtlevad, et kratt lennates suust tuld välja ajab, teised jälle, et krati silmadest, mis tulistest sütest tehtud, lennates tulejuga järele jääb. Kolmandad ütlevad, et kratil on tuleraud kaasas; sellega lööb kratt lennates tuld, siis ta näeb, kuhu minna. Neljandad räägivad, et kratil on lennates tulekott kaasas. Sellest kotist ajavat ta tuld välja.

Rahvas usub kahesuguseid kratte olevat: ühed on rääkijad, teised mitterääkijad. Rääkijaid peetakse väga kalliks. Rääkijad võivad mitme tuhande versta peale lühikese ajaga minna ja seal inimestega rääkida. Rääkijad kratid on vana aja telefonid. Aga neid tuleb veel paremaks pidada kui telefone. Nad on ühtlasi ka tuulelaevad. Tahab krati omanik ise suusõnal kellegagi rääkida, siis pole muud tarvis kui krati järele saata. Kratt läheb kohe järele, kutsub inimese välja, võtab oma saba peale ja viib selle juurde, kes selle inimesega tahab kõnelda. Kui jutud räägitud, viib kratt võõra jälle koju tagasi. Ja see kõik toimub mõne silmapilgu jooksul.

Kratt on kas ühe, kahe ehk kolme jalaga. Ühe jalaga on kratt mõne iseäraliku puuduse pärast: kas jääb tarvilikest ainetest midagi puudu või on tarvilik sõna ära ununenud või ei ole tarvilikku hulka verd antud.

Mõni kratt on punane, mõni hall, mõni must, mõni jälle muud karva. Ka tülisid tuleb krattide vahel ette, ehkki tavaliselt elavad kratid rahulikult. Mõni peremees peab endal koguni kaht kratti; omad kratid ei tülitse isekeskis, küll aga teistega, kui nendega vara vedamisel teel kokku juhtuvad.

Kratt nõuab, et tal alati tööd peab olema. Töö määratakse krati tegemise ajal juba ette ära. Töötamise peale on kratid eriti kanged. Nende töötegemise lugusid kuuldes kuuled nagu vanapagana tööde lugusid. Häda igaühele, kes kratile enam tööd ei anna. Tihti peab krati peremees targa käest nõu minema küsima, kuidas kratile tööd leida. Kui kratt enam tööga toime ei tule, hakkab ta häbi tundma ja põgeneb oma peremehe juurest ära.

Kõige tavalisem töö näib kratil olevat rahavedamine ja rahavedamiseks muretsetakse just kõige rohkem kratte. Raha võib kratt aastate kaupa vedada, aga ometi ei saa peremehel sest küll. Tihti petab peremees kratti sedaviisi, et ta oma kotile augu põhja lõikab ja käsib siis kotti täita. Nii võib kratt peremehe surmani tööd teha ega tule koti täitmisega toime, olgu siis, et oma asjata tööst aru saades aegsasti põgeneb.

Kratid, kes suuri töid teevad, nõuavad selle järel ka palju rooga, kuna väiksema töö tegijad vähese roaga lepivad. Kõige tavalisemaks krati tööks jääb ikkagi varanduse kokkuvedamine, laastagu mõni vahel ka metsa, kündku põldu ja külvaku seemet. Varanduse kokkuvedamiseks kasutab kratt iseäralikku kotti; muude kottidega ei või varandust vedada. Varandust ära viies lendab kratt, kott suus, koti suu ülespidi. Peremehe aita jõudes pöörab kratt koti suu kohe alasp idi, et vili salve voolaks. Nõndasama käib kratt kotiga raha toomas. Mõni kratt veab varandust koguni kahe kotiga. Kratt ei vea mitte ainult varandust kokku, vaid varjab seda ka varga eest, tulgu varastama inimene või võõra peremehe kratt.