Tiia Toomet
Vanal ajal kirjutati sule ja tindiga. Igal lapsel oli oma sulepea, sulg ja tindipott. Tindipott oli väike korgiga klaaspudel, mis seisis kodus kirjutuslaua peal. Koolis olid lahtised tindipotid pinkide sees. Tinti oli mitut värvi. Õpilased pidid kirjutama lilla või sinise tindiga, õpetajad kasutasid vihikute parandamiseks punast tinti.
Sulepead olid puust või klaasist. Sulepea üks ots oli peenike, teine jämedam. Jämedamasse otsa pisteti metallist sulg. Kirjutussuled olid erineva kuju ja numbriga. Kõige parem sulg oli number 11. Sulg number 11 oli vasekarva, pika terava otsaga. Sule otsas oli lõhe, vajutades sai lõhet laiemaks suruda ja paisukirja teha. Kui liiga kõvasti vajutasid, läks suleots katki ja tuli võtta uus sulg.
Kui sulg, sulepea ja tindipott olid olemas, võisid pista sule tindipotti ja kirjutada ükskõik mida. Näiteks: „Õilmel on õun. Arno on hoolas.” Siingi olid omad kunstid. Sulg tuli pista potti parajale sügavusele. Kui pistsid liiga kõrgele, jäi sule külge nii vähe tinti, et said kirjutada vaid mõne tähe. Kui pistsid liiga sügavale, tuli tinti nii palju, et osa valgus sule küljest maha ning vihikusse tekkis tindiplekk. Tindiplekk varjas muist tähti ära. Nüüd sai lugeda ainult: „Õilmel on õun. Arno on hoolas.” Seepärast tuli sulge enne kirjutamist tindipoti kohal natuke raputada, et tindiplekid paberile või lauale ei kukuks. Vanal ajal oli koolivihikutes ja laudadel palju tindiplekke. Tindiplekke oli vanal ajal ka põrandal, portfellidel, õpikupaberitel, laste riietel, sõrmedel ja mõnikord isegi põskedel.
Tindiplekke sai kuivatada kuivatuspaberiga. Iga vihiku vahel oli vanasti roosa kuivatuspaber. Kuivatuspaberiga kuivatati üle ka vihikusse kirjutatud sõnad ja laused. Märg tint imbus pehmesse poorsesse kuivatuspaberisse ega määrinud vihikut kinni pannes vastas olevat vihikulehte. Kuivatuspaberile tekkis aga peegelkirjas sama lause, mille õigetpidi olid vihikusse kirjutanud.
Peale tavalise kirjutamise õpiti vanal ajal ka ilukirja. Ilukirjavihikus pidid kõik tähed olema ühesuurused, ühesuguse kaldega ja ühtlaselt paisutatud. Ilukiri oli palju raskem kui tavaline kiri, paljudel lastel ei tulnudki see kunagi ilusasti välja.
(Tiia Toomet „Lugemistund”)- Nimeta kaks uut fakti, mida said tekstist teada vana aja kohta.
- Miks tekkisid sulega kirjutamisel tindiplekid? Kust võis tindiplekke leida?
- Otsi jutust üles need kohad, kus iseloomustatakse sulge, tinti ja kuivatuspaberit.
- Kirjuta vihikusse neli küsimust, millele on võimalik tekstist vastus leida.
