Järgmine lugu pajatab raamatuköitja ametist ja räägib sellest, kuidas keskaegses käsitöölinnas Tallinnas sai raamatuköitjaks õppida. Uurige enne lugemist internetist või muudest allikatest,
− millal oli keskaeg;
− mis on raamatute köitmine;
− mis on tsunft;
− mille poolest erinevad üksteisest meistrid, sellid ja õpipoisid.
Jüri Kuuskemaa
Tavaliselt köideti pärgamendile või paberile kirjutatud raamat (lad codex) nahaga kaetud puukaante vahele. Kaante kulumise vältimiseks pandi nurkadele ja keskosale metallplaadikesed nuppudega. Mõned eriti jõukad tellijad lasksid piibleid üleni hõbeplekiga katta.
Selleks, et raamatuköitjaks saada, tuli esmalt olla 4–6 aastat õpipoiss. Seejärel sai õppur niinimetatud vabakirja. Tsunft tunnistas, et noormees on õppinud selle või tolle meistri juures, käitunud sündsalt, omandanud vajalikud oskused ning nimetatud selliks. Nüüd tuli kolmeks aastaks minna rändama, et näha ilma ja näidata ennastki. Vabakirja ettenäitamisel võis sell saada peavarju ja tööd mis tahes linnas oma ameti vendadelt, kui vaid kellegi meistri juures leidus vaba sellikohta. Ühest linnast teise rännates õppis noor mees iseseisvust ja tutvus uute töövõtetega. Rännu aastad pandi kirja erilisse rännuraamatusse, ilma milleta ei saanud hiljem taotleda meistriõigusi. Tallinna saabunud sellidele oli ette nähtud anda tsunfti ametilaekast üks taaler toiduraha, kuni ta kellegi meistri juurde ametisse võeti. Meistrid võisid ise otsustada, mitu selli ja õpipoissi neil oma töötoas vaja läheb. Eks see sõltunud tellimuste rohkusest või vähesusest.
Kui Tallinna tulnud sell tahtis linnas meistriks saada, pidi ta esitama hulgakese pabereid oma päritolu ja senise tegevuse kohta. Järgnes veerand aastat teenistust kellegi kohaliku meistri juures. Kui meister jäi abilisega rahule, võis sell end üles anda meistrikandidaadina, ent pidi jääma veel pooleks aastaks sama meistri teenistusse. Need kolmveerand aastat olid vajalikud, et meistrikandidaat ilmutaks nii oma ametioskusi kui ka puhtinimlikke omadusi. Ei tsunft ega linn soovinud, et uueks kodanikuks saaks riiukukk, intriigipunuja või joodikukalduvustega isik.
Kui kõik kandidaadi eeldused näisid soodsad, tuli 14 päeva vältel teha tsunfti vanema majas ja tema kontrolli all meistritöö. Kui tavaliselt koosnes Tallinnas meistritöö kolmest erilaadsest esemest, siis raamatuköitjatelt nõuti viit köidet.
Kui meistrid tunnistasid töö õnnestunuks, võeti sell meistrina tsunfti vastu ning registreeriti ka Tallinna kodanikuks. Sel puhul pidi uus meister oma ametiv endadele ka peo korraldama, maksma tsunfti laekasse 15 taalrit ja linnale 5 taalrit. Kui meistritöös leiti vigu, sai tegija trahvi ning pidi veel ühe aasta tegusema sellina, et oma oskusi täiendada.
 |
|||||
Meie tähtsamates raamatukogudes ja arhiivides on üsna arvukalt säilinud ajaloolise köitekunsti näidiseid kohalikelt meistritelt – alates gooti stiilist läbi kõigi järgnenud ajastute ja kunstistiilide. Kui osa vanadest käsitööaladest – tinavalaja, turvise tegija, mündrik – on meil tänaseks välja surnud, siis köitemeistrite kohta seda öelda ei saa. Tõsi, trükikodades teevad raamatute köitmise massitöö ära masinad, kuid sellegi poolest on meil tänini tarbekunstnikke, kelle meelistegevuseks on köidete valmistamine niihästi väärikatele trükitud raamatutele kui ka auaadressidele, diplomitele, aga ka albumitele, päevikutele, märkmikele.
(Jüri Kuuskemaa „Hea töö headele inimestele. Tallinna käsitöölised”)
 | |||||||
- Tee selgeks tekstis kasutatud sulle võõraste sõnade tähendus.
Miks on niisuguses vana aja elu kirjeldavas tekstis palju sõnu, mis ei ole tänapäeval eriti levinud? - Pane vihikusse punktide kaupa lühidalt kirja, missugused etapid tuli läbida, et saada õpipoisist meistriks.
- Arutage klassis, missugused asutused on raamatukogud, muuseumid ja arhiivid. Mis on neist igaühe tegutsemise eesmärk?
- Tekstis on nimetatud, et lisaks heale tööoskusele pidi Tallinna tulnud inimene olema ka väärikas linnakodanik. Missugune pidi väärikas linnakodanik olema?
