Doktor Dolittle (Hugh Lofting)

Doktor Dolittle on ainus loomaarst kogu maailmas, kes oskab loomade keelt. Temani jõuab abipalve Aafrikast, kus ahvide hulgas möllab kohutav taud, mis tapab iga päev sadade kaupa loomi. Pärast mitmeid seiklusi jõuab doktor koos oma loomadest sõpradega haigete ahvide juurde.

--------------------

Doktoril algasid nüüd kibekiired päevad. Ta leidis eest sadu ja tuhandeid haigeid ahve: gorillasid, orangutane, šimpanse, koeranäolisi paaviane, pintselahvikesi, halle ahve ja ruugeid – igat liiki. Ja paljud olid juba surnud.

Kõigepealt eraldas doktor haiged loomad tervetest. Siis laskis ta Tšii-Tšiil ja tolle nõol endale rohust hüti punuda. Järgmiseks käskis ta kõikidel ahvidel, kes ei olnud veel haigeks jäänud, kaitsesüstimisele tulla.

Kolm päeva ja kolm ööd vooris ahve džunglist, orgudest ja mägedelt hütikese juurde, kus doktor neid ööd-päevad läbi muudkui aga süstis.

Siis laskis ta ehitada teise maja – suure, paljude vooditega – ja laskis kõik haiged ahvid sinna panna.

Kuid haigeid ahve oli nii palju, et nende põetamiseks ei jätkunud terveid. Seepärast saatis doktor sõna teistele loomadele – lõvidele, leopardidele ja antiloopidele –, et nood tuleksid appi haigeid põetama.

Lõvide pealik oli aga väga uhke loom. Ilmudes doktori suure maja juurde, mis oli haigevoodeid täis, oli ta üpris vihase ja põlgliku moega.

„Kuidas te julgete mind kutsuda?” pahandas ta doktorit põrnitsedes. „Te julgete MIND, l o o m a d e  k u n i n g a t , kutsuda räpast ahvikarja talitama? Ma ei vaevu neid söömagi, kui mu kõht just väga tühi ei ole!”

Lõvi oli küll väga hirmuäratava väljanägemisega, kuid doktor püüdis kõigest väest hirmu maha suruda.

„Ega ma sind neid sööma kutsunudki,” vastas ta rahulikult. „Pealegi pole nad üldse räpased: alles täna hommikul said kõik üle pestud. Aga  s i n u  kuub näeb küll niisugune välja, et seda oleks vaja hädasti harjata. Kuula nüüd, mis ma sulle ütlen: võib tulla päev, mil lõvid haigeks jäävad ja kui sa praegu teisi loomi ei aita, siis võivad ka lõvid leida end hüljatuna, kui  n e n d e l  häda käes on. Ülbetega juhtub seda sageli.”

„Lõvid ei jää kunagi hätta – nad ainult  t e e v a d  häda,” vastas lõvide pealik, ajas pea selga ja sammus uhkelt ära džunglisse, arvates, et oli andnud tabava ning targa vastuse.

Siis ajasid ka leopardid nina püsti ja ütlesid, et nemad ka ei aita. Seejärel keeldusid loomulikult ka antiloobid, ehkki nad olid liiga häbelikud ja arad, et doktorit lõvi kombel solvata; nad lihtsalt kaapisid sõrgadega maad, naeratasid tobedalt ja ütlesid, et nad pole kunagi varem haigeid põetanud.

Vaene doktor oli nüüd päris meeleheitel, sest ta lihtsalt ei kujutanud ette, kust saada piisavalt abilisi kõigi nende tuhandete voodis lamavate ahvide eest hoolitsemiseks.

Ent kui lõvide pealik tagasi oma koopasse jõudis, ruttas tema kaasa sassispäi talle vastu.

„Üks pojuke ei taha meil süüa,” kurtis ta. „Mina kohe ei tea, mis temaga peale hakata. Eile õhtust saadik ei ole ta palukestki suhu võtnud.” Ja lõviemand puhkes üleni värisedes nutma, sest kuigi lõvi, oli ta ometi hea ema.

Lõvide pealik astus koopasse ja vaatas, kuidas ta lapsed, kaks kena lõvipoega, seal maas lamasid. Üks neist nägi üsna vilets välja.

Lõvi teatas aga üpris uhkelt oma kaasale, mis ta äsja doktorile oli öelnud. Lõviema sai nii vihaseks, et oleks ta peaaegu koopast välja ajanud.

„Sul pole ka aruraasukest peas!” karjus ta. „Kõik loomad kuni India ookeanini räägivad sellest imeväärsest mehest, kuidas ta oskab kõiki haigusi ravida ja kui lahke ta on – ainus inimene kogu maailmas, kes oskab loomade keelt! Ja nüüd,  n ü ü d, kus meie lapsuke haigeks on jäänud, pead sa teda solvama! Sa igavene tobu! Ainult lollpea võib hea arsti vastu jäme olla. Sa igavene…” Ja ta hakkas oma kaasat karvustama.

„Otsekohe lähed selle valge mehe juurde tagasi,” kriiskas ta, „ja palud talt vabandust! Ja võtad ka kõik teised kõlupäised lõvid endaga kaasa, samuti nood lollid leopardid ja antiloobid! Ja et te teete kõik, mida doktor käsib! Töötate, nii et nahk märg! Ehk on ta siis nii lahke ja tuleb pärast meie poega vaatama. Aga nüüd lase jalga! Kähku, ütlen ma sulle! Mis isa sa niisugune oled!”

Ärritatud lõviema ruttas naaberkoopasse teise lõviemanda poole ja rääkis tollele kogu loo ära.

Lõvide pealik läks tagasi doktori juurde ja ütles: „Juhtusin siit mööda minema ja mõtlesin, et vaatan korraks sisse. Kas olete juba kedagi abiks saanud?”

„Ei,” vastas doktor, „ei ole. Ja ma olen hirmsasti mures.”

„Tänapäeval on raske abilisi saada,” targutas lõvi. „Loomad justkui ei taha enam tööd teha. Ja ega neid õieti hukka mõista saagi… Nojah, kuna te just hädas olete, võiksin oma võimete piires teie meeleheaks ehk üht-teist teha – kui ma neid olevusi ainult pesema ei pea. Käskisin ka teistel loomadel appi tulla. Leopardid peaksid iga minut kohale jõudma… Ah jaa, muide meil kodus on ka üks poeg tõbisevõitu. Ma ise küll ei usu, et midagi tõsist oleks, aga mu naine on nii ärevil. Kui juhtute õhtul meie kandis liikuma, ehk astuksite sisse ja vaataksite ta korraks läbi, mis?”

Doktori meel läks nüüd rõõmsaks, sest kõik lõvid ja leopardid ja antiloobid ja kaelkirjakud ja sebrad – ühesõnaga, kõik metsade, mägede ja lagendike loomad – ruttasid talle appi. Neid tuli nii palju, et ta võis muist tagasi saata ja jätta enda juurde kõige arukamad.

Ahvid hakkasid nüüd varsti paranema. Nädala pärast olid suures majas pooled voodid juba tühjad. Järgmise nädala lõpuks oli kõige viimanegi ahv terve.

Doktori töö oli tehtud, aga ta oli ka nii väsinud, et heitis voodisse ja magas kolm ööd-päeva ühtejärge, ilma et oleks teist külgegi pööranud.