Kapsapea (Oskar Luts)

Oskar Luts

Oskar Luts (1887–1953) sündis Tartumaal Järvepera külas. Kui ta alles laps oli, kolis perekond Palamusele, kus Lutsu isa asutas kingsepa­töökoja. Oskar ise töötas pärast kooli hoopis apteekrina ja õppis apteekriametit ka ülikoolis. Ometi sai tema kutsumuseks kirjandus. Raamatu­armastus saatis Oskarit kogu elu, muu hulgas avas ta näiteks raamatupoe, kuigi sellel ei läinud eriti hästi, ning juba ülikooliajal ilmus tema esimene raamat „Kevade”. Oskar Luts töötas alates 35. eluaastast täiskohaga kirjanikuna ning avaldas aastas vähemalt kaks teost – kokku sadakond raamatut.
​Tema kõige tuntum lasteraamat on „Nukitsamees”.

KAPSAPEA

Oskar Luts

Tegelased:
​Saamuel Pliuhkam, taluperemees
​Roosi, tema naine
​Elisabet, nende tütar
​Tõnis Sägi, noor taluperemees, Elisabeti peigmees
​Krõõt, saunanaine Pliuhkami saunas
​Kusti, tema 7-aastane poeg
​Maali, tema 5-aastane tütar
​Jüri, Pliuhkami sulane

Aeg: aastal 1910
​Koht: pime nurk Eestis

Tõnis Sägi, jõuka taluperemehe Pliuhkami tütre peigmees, saabub külla teatega, et tuleval pühapäeval toimub Paunveres suur väljanäitus. Parimate käsitööesemete või aiasaaduste eest jagatakse seal ka kiitusekirju või lausa rahalisi auhindu. Pliuhkam ja Sägi tahavad väga auhinda võita, aga Pliuhkamil pole millegagi võistelda – tema kapsad ja kartulid on tänavu väikesed ja tohletanud. Küll aga on ilusaks suureks kasvanud vaese saunanaise Krõõda kapsas. Pliuhkam ja Sägi püüavad saunanaiselt kapsast kavalusega endale kaubelda, aga saunanaine pole nõus – tema tahab, et kapsas jääks laste rõõmuks kasvama. Ahne Pliuhkam otsustab kapsa salaja endale võtta.

Tõuseb segadus. Pliuhkam jookseb kapsapeaga toas ringi ja ei tea, kuhu seda peita.

ROOSI: Mes sa ullvaim tegid! Sa tõid teese kapsapia salaja ära.

PLIUHKAM: Ole sina vait! Oota, ma panen ta õige sängi alla. Sa, Liisbet, istu siia ette ja ära tee väljagi, et sial on. Soo. Tulevad, kurjadvaimud.

KRÕÕT (Kusti käekõrval, tuleb tagakambrisse. Nende järel Maali, kes ema sabast kinni hoiab ja nutab): Anna aga, anna siia peremees, meie kapsapia. Me nägime küll, ku sa tulid ja teese rässti üles tõmmasid. Anna aga siia!

PLIUHKAM: Mes kapsapia? Mes sa ajad? Ma põle ühtegi kapsapiad näind. Kuda sa nii rumal oled! Mina lähen sinu kapsapiad kiskuma! Kes tiab, kes kõlast oli, kes kapsapia ära viis.

KRÕÕT: Oh sa armutegu! Põleks ma ise näind, kuda sa tua poole joosid. Iaga ei saand, s’nüüd tulid võtsid vägisi. Anna aga siia! Anna aga siia!

KUSTI (nutab): Ema, võta meie nunnu ära!

KRÕÕT (Kustile): Mes sa lõugad, küll sa saad kätte oma nunnu.

SÄGI: No ku peremees oleks võtnd, eks siis oleks ometi meie näind, kuhu ta ta pani. Aga meie ei näind.

ELISABET: Isa ei käind väljaski, kus ta,s teie kapsapiad sai ära tuua.

ROOSI: Mes see n’d olgu praegu! Andke kätte!

PLIUHKAM (Roosile): Kas sa piad oma lõuad! Mes asja ma annan kätte? Sa oled ka õige totraks läind!

KRÕÕT: Armas aeg! Näed, muldki siin veel maas, jure kullest maha pudenend, siis tema ei võtnd. Mõtle ometi, mes sa teed, vanainime! Äbi võiks olla!

MAALI: Ema, võta me nunnu ära! (Nutab.)

PLIUHKAM: Mes äbi olla! Näita, kus on muld. Selle sa tõid ise jalgadega siia.

KUSTI (näitab sängi alla): Ema, näe, kus nunnu!

KRÕÕT: Võta ära! Võta ära! (Kusti poeb ruttu sängi alla.)

ELISABET: Kus sa lähed, poiss, minu sängi alla, mes! Kas sa saad välja, mes!

KUSTI (sängi all): Ai-ai-ai!

KRÕÕT (rebib Elisabeti sängist eemale): Ära n’d, juudas, löö last! Vaata ometi sinagi, perenaene, mes ta teeb!

PLIUHKAM: Välja, välja sängi alt, poiss! Või muidu võtan piitsa! (Võtab nurgast piitsa.)

ROOSI (võtab piitsast kinni): Mes sa n’d teed ometigi, sa lääd last ilma asjata peksma! Ei tohi minna!

MAALI: Ema, võta nunnu ära!

ELISABET: Välja sängi alt! Välja sängi alt!

KUSTI: Ai-ai-ai!

KRÕÕT (Kustile): Ära tule välja, Kusti! Ära tule välja, Kusti! Näri nunnu ammastega katki! Kisu puruks! Ära tervelt kätte anna! Näri, näri! Kas kuuled? Kus sa oled? (Vaatab sängi alla.) Kusti!

Kusti kargab sängi alt järsku välja ja tahab kapsapeaga uksest välja joosta, aga komistab ja kukub ninali, kuna kapsapea Pliuhkami jalge ette veereb.

PLIUHKAM (haarab kapsapea oma kätte): Ahhaa! No ma taks näha, kes ta nüid minu kääst veel ära võtab.

ELISABET (tahab Kustit lüüa): Ot sa poisikratt, või tema tahab ära joosta! Ma sulle…

KRÕÕT: Ära sa n’d tule lööma jälle! Teil on nüid kapsapia kääs, sööge ta nüid ära, ku tahate, aga ärge peksma tulge. Võtke n’d jah kohe kätte ja pange ta toorelt nahka, siis on süda rahul. (Lastele.) Lähme meie ära, las peremees akkab kapsapiad õgima.

MAALI: Võta meie nunnu ära!

KRÕÕT: Ole vait! See on nüid peremehe nunnu.

PLIUHKAM: No muidugi on minu nunnu. Mes minu maa pial kasvab, on minu oma jah. Vaata, ku ma võtan sul kõik kapsad kääst ära, vaata siis! Ja kihutan sind ennast kah saanast välja, vaata siis!

ELISABET: Välja jah! Välja jah!

ROOSI: Tohoo ime, mes teil on ometi täna! Justku põlema läksid oma näitusega. Sa, Tõnis, ära ütle neile enam millalgi, ku kedagi niisukest asja on.

SÄGI: Ei noh, egas sellest midagi ole. (Tõuseb üles ja läheb Krõõda juurde.) Sa, Krõõt, oled ikke üks rumal inime: mes sa räistad oma kapsaga! Las peremees viib ta Paunvere väljanäitusele ja saab au-inna. Nüüd viiasse jo kõik, mes vähe paremat on, väljanäitusele. Mes sa sõdid!

KRÕÕT: Voe, või veel väljanäitusele kah! Vaata sinna on teda veel tarvis, mööda ilma ümber vedada! Ei, seda ma küll ei lase! Sööge ta siinsamas, ku teil nälg on, aga sinna küll ei tohi viia. Niipia ku te sinna viite, lähen järele ja nõuan tagasi!

PLIUHKAM: Kas sa loll oled, Krõõt! Sa tahad, et sind küla siad välja naeravad!

KRÕÕT: Lähen jah, seda te näete!

SÄGI: Saa aru, Krõõt, ku sa kapsa näitusele lased viia, sa aitad sellega põllumajandust tõsta, nagu ajalehes kirjutatasse.

KRÕÕT: Las ajalehed teevad, mes nemad tahvad: tõstku või jätku tõstmata. Ku sinna viite, mina ta ära toon!

PLIUHKAM: Siis kihutan ma sinu sellesama piitsaga saanast välja, kas mõistad? Kasi kohe välja! Jalamaid! Välja! (Lööb Kustile piitsaga mööda jalgu, mispeale viimane „ai” karjatab.)

KRÕÕT: Oh sa see ja teene! (Läheb Maali ja Kustiga ära. Eeskambrist on kuulda, kuidas Maali ja Kusti ära minnes nutavad ja „meie nunnut” taga kahetsevad. Väljas hauguvad koerad. Vist läks neile peremehe ülekohus südamesse.)

PLIUHKAM: Kurjavaimu nõid! (Tuleb laua juurde ja silmitseb kapsapead.) Ongi poisiraisk hambajäljed sisse vajutand! Kas nääd! Kahest-kolmest kohast on võtnd. Nää: siit on võtnd, siit on võtnd…

ELISABET: Siit kah, nää!

SÄGI: Nääte: siit on veel tüki välja ammustand.

PLIUHKAM: Oh sa põrgupõhilaud! Oh sa seenetreial! Obuseunenägu! Sõnniku­unnikutugi! Mait niisuke! No nüid on kümme rubla nahas!

SÄGI: Ei ole. Oota, võtame need pialmised lehed ära, siis ei jää nähagi. (Võtab lehe lehe järel kapsapea küljest ära.) Vaata nii… Noh, nüid see veel ja see veel…

ELISABET: Mõtle, kus ometi ambad.

PLIUHKAM: Niisuke sunnik aab terve näituse nurja.

ROOSI: Noojah, minge nüid veel järele ja andke poisile uus keretäis, et ta kapsapia ära näris.

PLIUHKAM: Ole sina vait! Mes sa niisukestest asjadest tiad! (Sägile.) Pia, pia, ära enam võta! Sedaviisi jääb pia veikseks. Viimati ei antagi enam kümmet rubla, ütlevad, et veike on.

SÄGI: Oota n’d, ega sedaviisi kah ei või, ku tükk väljas on. Me piame ikka niipalju ära võtma, et pia sile on ja amba jälgi näha ei ole. Noh, mes siiski on, ku sa kümne asemel viis saad!

PLIUHKAM: Oih, oih! Sul on kerge öelda: viis. Aga mespärast mette kümme võtta, ku saab. Too siia. (Tahab kapsast Sägi käest ära võtta.)

SÄGI: Pia n’d kinni! Selle lehe võtame veel ära.

PLIUHAKAM: Ära n’d võta, kas kuuled! Pia jääb veikseks ja paljaks nigu põlveots, selle eest n’d kedagi antasse.

ELISABET: Ära võta jah enam, Tõnis. Mes see paar amba jälge talle teeb.

PLIUHKAM: Kuula n’d, mes sulle öeldasse, ära võta enam! Sa justku meelega tahad, et mina au-inda ei saa.

SÄGI: Vaata, kus loll – meelega! Mina tahan n’d meelega, et tema au-inda ei saa! See leht tuleb nimelt ära võtta. Kas nääd: justku rotid on närimas käind.

PLIUHKAM: Ära võta enam, anna siia!

ELISABET: Too siia, anna minu kätte. (Krapsab kapsapea oma kätte.)

SÄGI: Mes n’d sina jändad! Sina kah kedagi tiad! Too siia!

ELISABET: Ei anna. Sina rässutad ära, nii et kedagi ei saa.

PLIUHKAM: Ära anna, ära anna! Temal on kade meel, et minul suurem kapsas on ku temal. Ära anna!

ELISABET: Ei anna, ei anna. Võta, isa! (Püüab kapsast üle laua isa kätte anda. Pliuhkam kahmab kapsapea enda kätte, aga nii õnnetult, et see aknast välja prahvatab.)

ROOSI: Oh sa armas aeg! Mes see s’nüüd oli. (Jookseb lähemale. Väljast on kuulda, kuidas Kusti rõõmuga kilkab: „Ema, ema, juba mul nunnu kääs! Juba mul nunnu kääs!”)

PLIUHKAM: Noo-jah, nüüd sai poisi-kurivaim kapsa kätte, mes tal nüid viga!

Mine võta veel raipe ammaste vahelt kinni! (Sägile.) Kuule, poiss, ma annan sulle kah piitsa! Mes sa lõhud!

SÄGI: No kas see minu süi oli?

ELISABET: Kelle siis? Justku vana tola! Mes sa’s kraapasid tast!

SÄGI: Kuule, Liisbet, ku sa niiviisi räägid, ma ei…

ELISABET: Muidugi oled tola! Te kõik olete tolad, niipalju ku teid vendi on!

SÄGI: Sa ise oled tola!

PLIUHKAM (Sägile): No oled, oled jah tola!

SÄGI: No ei ole noh! Minu pärast siis… Pagan võtku teid, ku te nii lollid olete!

ROOSI: Ärge nüid minge jälle isekeskis.

SÄGI: No mespärast siis mina tola olen? Kuda ma tola olen? Ma põle eluaeg tola olnd, nüid tulen korra siia ja olen tola. Võtku sind unt, Liisbet, mina niisukest lolli tüdrukut ei tahagi! (Ära. Põrkab uksel Jüriga kokku.)

JÜRI: Pia-pia, ega sa’s kõhust läbi ei pääse! (Pererahvale.) Mes siin on? Saananaine tuli suure kisaga vasta, kapsapia süles… ise karjub, lapsed karjuvad… Terve küla aina rõkkab.

PLIUHKAM: Mes siis on. Ma tahtsin seda tema suurt kapsapiad näitusele viia.

JÜRI: Misukesele näitusele?

PLIUHKAM: No Paunveresse noh.

JÜRI: Häh, näitus peeti jo mineva pühaba ära.

Lühike vahe.

ROOSi: No vaadake n’d omet, mes te tegite! Nüid on peigmees läind, kapsapia läind, saananaene vihane! (Pliuhkamile.) Oh sa lambapia!

KÜSIMUSI JA ÜLESANDEID

  1. Näidendi alguses on määratud tegevuskohaks „pime nurk Eestis". Mida autor sellega mõtelda võis?
  2. Uuri ajaloost, mis vahe on taluperemehel ja saunikul? Kuidas see näidendi sündmustikku mõjutab?
  3. Miks erineb näidendi tegelaste kõne kirjakeelest?
  4. Too näidendist näiteid koomiliste tegelaste, olukordade või kõne kohta.
  5. Esita näidendi sündmustik 10 lause pikkuse ümberjutustusena kas a) suuliselt või b) kirjalikult.
  6. Milline tegelane oli selles loos: ahne, rumal, mõistlik, ebaõiglane, kurb, neutraalne? Põhjenda iga valikut näidete abil.
  7. Milles seisnes näidendi puänt ehk ootamatu lõpplahendus?
  8. Mis on selle näidendi sõnum ehk moraal?
  9. Mõtle näidendile juurde üks koomiline tegelane. Kirjelda teda lühidalt. Kirjuta näidendit umbes ühe vihikulehekülje võrra edasi, nii et selles saaks osa sinu välja mõeldud tegelane.

TÖÖVIHIKU ÜLESANNE 11

RÜHMATÖÖ

  • Lavastage rühmas „Kapsapea”, kuid muutke tegelased ja sündmustik tänapäevaseks. Tehke oma näidendile kuulutus.

Hommik pidavat õhtust targem olema.

Lohe ja Kasper nikerdasid ikka salakirja kallal. Nad arutasid ja rehkendasid midagi, ja arutasid ja rehkendasid. Betti vaatas üksisilmi seda täherodu, mis nad kokku olid saanud. Ta käis mööda aeda edasi-tagasi ja pobises midagi omaette. Korraga lõi ta nägu särama.

„Ma tean!” hõiskas Betti.

„Misasja?” küsisid poisid ühest suust.

„Ma tean, kuidas seda kirja lugeda!”

„Kuidas?”

„Kuidas ma sellest kohe aru ei saanud? See oli meil kogu aeg nina all! Tagurpidi! Seda tuleb tagurpidi lugeda!”

Ja Betti luges poistele sõna-sõnalt ette, mida reisisaatja kiri neile ütles.

Ja neil hakkas väga kiire.

TÖÖVIHIKU ÜLESANNE 12