Onu Ljošaga hüvasti jätnud, läksid lapsed teed mööda edasi. Loodusemees oli neile kaasa andnud banaane, vett ja küpsiseid – neid krõbistades oli hoopis mõnusam sammuda.
„Kas sa said aru, kus me õieti oleme?” küsis Lohe Betti käest. „Kui me Hiiumaal ei ole, mis pagana maa see selline siis on?”
„Looduse Roheline maa,” tuletas Betti meelde.
„Jah, aga Hiiumaa on ka üsna roheline ja loodusest juba puudust ei tule.”
„Aga Hiiumaal ei ole loomaaeda. Ja see oli ikka päris korralik loomaaed, mitte mingi talu mõõtu jaanalinnukasvandus. Zoo, nagu see silt seal ütleb.”
„Zoo saab otsa,” tõdes Lohe.
„Ja meil on kiri, mida me varsti lugeda tohime,” rõõmustas Betti. „Äkki saame teada, kus me oleme ja kuidas koju pääseme. Või vanaema juurde.”
„Ma ei teagi kohe. Natuke aega võib ju veel ringi lonkida. Täitsa tore on niimoodi võõra maailmaga tutvust teha,” arvas Lohe.
„Seda küll. Ainult et kõik kohad ei pruugi niisama sõbralikud olla kui see, mille piiri me just ületasime,” ütles Betti.
Lohe ja Betti olid jõudnud uuele maale. Kui Looduse Rohelisel maal paistis päike, siis uue maa taevast kattis pilvevaip.
TEMA TÄIUSLIKKUSE VÜRSTIRIIK
Lohe kippus kangesti reisisaatja jäetud kirja lugema, aga Betti vaatas iga natukese aja takka selja taha, et kas Looduse Roheline maa paistab veel või mitte, ega olnud enne nõus ümbrikku lahti tegema, kui „Zoo”-silti enam üldse näha ei olnud. „Sest mine tea, kes meid siin võsas jälgida võib ja kellele sellest ette kantakse,” ütles ta elutargalt.
„Siin metsa vahel ei luura meid küll keegi. Ma pole oksa praksumistki kuulnud,” tähendas Lohe.
„Ahaa!” Betti käsi vehkis ettepoole näidata. „Ahaa! Vaat seal saab mets otsa! Seal on igasugu keegid!”
Tõsi mis tõsi. Eespool paistsid katused.
„Kuule, aga kõigepealt loeme ikka kirja läbi!” nõudis Lohe.
„Hea küll,” oli tüdruk lõpuks nõus.
Lohe rebis ümbriku ettevaatlikult lahti. Seal oli natuke kõveriti pooleks murtud paberileht, millele kirjutatud:
Nimi katkes poolelt sõnalt, nagu oleks keegi paberilehe ära tõmmanud või kirjutajal korraga hirmus kiire hakanud.
„Mis keeles see on?” küsis Betti.
„Ma ei teagi. Äkki see on salakeel,” arvas Lohe. „Keegi tuli ja ta pidi selle kirja panema nii, et keegi peale meie sellest aru ei saaks.”
„Kas meie saame või?” küsis Betti.
„Mina küll ei saa. Aga hakkame kohe nuputama ja küll me selle juba välja uurime.”
„Tere päevast, noored kodanikud!” kostis korraga kellegi hääl otse nende peade kohalt. See oli politseinik. Lapsed ei olnud märganudki, millal too nende juurde astus. „Suure huviga tulin vaatama, millega siin tegeldakse. Minul, vaadake, on täiuslik näomälu ja see ütleb mulle, et teid ei ole ma siin varem kohanud.”
„Siin heinamaal?” küsis Lohe süütu näoga.
„Ikka siin meie suurepärases ja võrratus Tema Täiuslikkuse vürstiriigis. Tema Täiuslikkus, juhul kui te asjaga kursis ei ole, on meie õnnelikku rahvast valitsenud juba kakskümmend kolm aastat ja selle aja jooksul oleme me iga päev astunud pika sammu täiuslikkuse poole.”
„Nii et siin elavad ainult täiuslikud inimesed?” küsis Betti.
„Ainult kõigi jaoks kehtivate paragrahvide alusel täiuslikkuse poole pürgivad inimesed,” vastas politseinik. „Täiuslikkust esindab meie maal vaid vürst Tema Täiuslik. Samas on muidugi ette tulnud, et vahetult enne siitilmast lahkumist on mõni kodanik täiuslikkusele väga lähedale jõudnud. Kas ma tohin küsida, mis on teie siinviibimise eesmärk?”
„Transiit!” teatas Lohe kiiresti. Transiit tähendab seda, kui mõnest riigist lihtsalt läbi sõidetakse. Lohe oli ükskord emaga koos Armeenias käinud ja siis oli neil vaja transiitviisat, et Moskva kaudu lennata.
„Nii, selge, paneme kõik kirja! Meie riik on täiuslikkuse etalon ja ei ole asja, mida siin kirja panema ei pea. Ja kuidas on teie nimed?”
„Betti ja Lohe,” ütles Betti.
„Ja perekonnanimi?”
„Nurkse.”
„Selge. Õde ja vend Nurksed.”
„Ei, me ei ole...” hakkas Betti ütlema, kuid Lohe tonksas teda küünarnukiga. „Vahet pole,” ütles ta tüdrukule tasakesi. Betti lause jäi lõpetamata.
„Kõik on selge, õde ja vend Nurksed. Tere tulemast Tema Täiuslikkuse vürstiriiki! Meie riigis käitumise juhised leiate kõigist avalikest paikadest. Peatse kohtumiseni!”
„Täname abi eest ja nägemiseni!” vastas Lohe otsekui viisakuse etalon. Nüüd oli Betti kord teda tonksata.
Kui politseinik oli kaugemale läinud, küsis tüdruk: „Mis mõttes nägemiseni? Mul ei ole küll vähimatki kavatsust siin politseinikega kohtuma hakata.”
„Me ju tahtsime, et ta ära läheks, on ju? Ja et me saaksime rahus mõelda, mis edasi saab. Järelikult tuleb inimesele jätta mulje, et me teeme kõik, mida ta iganes soovib.”
„Olgu pealegi. Aga mida me siis nüüd teeme?”
„Nüüd läheme linna, loomulikult.”
Linn oli linn nagu linn ikka. Ei midagi meeletult erilist, ei midagi meeletult tavalist. Iseäralik selle linna puhul oli asjaolu, et see asus sügaval orupõhjas. Muidugi oli see nii suureks kasvanud, et inimesed elasid ka oru servadel, kõrgemad majad olid just sinna ehitatud. All orus ei olnud ükski maja kõrgem kui kolm korrust. Tundus, et isegi kirikutorn oli lihtsalt poole pealt maha saetud, et Tema Täiuslikkuse normidele vastata. Ja puud parkides olid tõenäoliselt nendesamade juhiste järgi kriipsupealt maha lõigatud. Miski ei tohtinud olla kõrgem kui see olla tohtis ehk mis Tema Täiuslikkuse seadused ette nägid.
Kui puude allutamine kõrvale jätta, siis oli parkide ja mänguväljakute peale selles linnas väga mõeldud. Parkides keerlesid igasugu põnevad rajad, kasvasid kõikvõimalikud puud, millesarnaseid Lohe ja Betti kunagi näinud ei olnud, kõigil sildid juures, et Täiuslikkuse kodanikud kohe ka teada saaksid, millega tegemist. Ja lastel ei tohtinuks siin ka igav hakata. Betti ja Lohe nägid kahte mänguväljakut ja kumbki neist oli paraja lõbustuspargi suurune. Linna nimi, nagu sildilt selgus, oli Perficio!. Hüüumärgiga. Linna sildi all oli kaunis kirjas Tema Täiuslikkuse ukaas, millelt võis lugeda, et ilma hüüumärgita ei tohtinud linna nime kunagi kasutada. Kuna linna nimi tähendab täideviimist, lõpetamist, täiustamist, siis hüüumärk kutsub linna ja vürstiriigi elanikke alati sellele mõtlema ja selles suunas tegutsema.
Samasugused ilukirjas käsulauad olid linnas igal pool. Parkides olid reeglid, kuidas seal tuleb käituda. Laste mänguväljakutel olid reeglid mitte ainult lastele, vaid ka lapsevanematele ja eraldi veel lasteaiakasvatajatele ja õpetajatele. Koolimaja seinal olid reeglid selle kohta, kuidas end koolis ülal pidada, ja kohvikuseinal silt selle kohta, milliste rõivaste ja kavatsustega tohib kohvikusse siseneda. Kõik ikka täiuslikkuse saavutamise nimel.
Lohe ja Betti kohvikusse ei läinud. Koolimajja ka mitte. Nad arutasid asja isekeskis ja otsustasid, et kõige õigem on ehk leida selles toredate radadega pargis üks rahulik nurgake ja seal mõelda, mis edasi saab.
Mõeldud-tehtud. Nad leidsid toreda põõsastiku ja seadsid end sinna õitsevate sirelite keskele sisse. Lohe võttis hoolega peidetud kirja välja ja nad hakkasid seda uurima-puurima. Keerasid ühtpidi ja teistpidi. Vaatasid vastu valgust, ega sinna äkki midagi nähtamatu tindiga kirjutatud ole. Lugesid neid väheseid arusaadavaid sõnu edaspidi ja tagaspidi ega saanud ikka sugugi targemaks.
„Kust otsast me nüüd pihta hakkame?” küsis Lohe, kui nad juba õige pikalt kirja olid uurinud.
„Mõtleme, mida me selle kohta teame,” pakkus Betti välja.
„Me arvame, et selle jättis meile stjuardess, kellega me koos lennukist välja hüppasime,” ütles Lohe esimese asja.
„See on number üks,” märkis Betti. „Teiseks me teame, et osa sellest on eesti keeles ja osa mingis salakeeles.”
„Kolmandaks,” jätkas Lohe. „Hmh, misasi võiks olla kolmandaks? Äkki see, et siin on mingi nimekiri.”
„Ja neljandaks…” alustas Betti.
„On see, et mispärast see nimekiri algab viiendast punktist ja lõpeb esimesega,” ütles võõras hääl laste selja tagant.
Betti ja Lohe keerasid imestunult ringi. Seal oli üks umbes nendevanune poiss, kes oli nii vaikselt põõsast välja ilmunud, et nad polnud krabinatki kuulnud.
„Mina olen Kasper ja mina olen Perficio! linna kõige salajasem superdetektiiv. Mina lahendan kõik kuriteod, mille lahendamisega politsei hakkama ei saa.”
„Kas siis nii täiuslikus kohas tehakse ka kuritegusid?” küsis Betti imestunult.
„Ja kuidas veel! Mida rohkem reegleid – ja uskuge mind, neid tuleb juurde peaaegu iga päev, ja neid, mis juba olemas on, uuendatakse täiustamise nimel iga natukese aja takka –, seda sagedamini juhtub, et seadustest astutakse üle. Kõige sagedamini muidugi teadmatusest. Midagi toimub siin iga nädal ja igal aastal on terve rida kuritegusid, mida Perficio! politsei lahendada ei suuda. Siis tuleb appi detektiiv Kasper. Mulle tundub, et ka teil on veidi detektiivi abi vaja.”
„On või?” küsis Lohe. Ta ei tahtnud hästi uskuda, et mingi nendevanune poiss neid kuidagi aidata saaks.
„Tegelikult muidugi on meid siin mitu,” ütles Kasper. „Detektiive, ma mõtlen. Neid, kes omaette tegutsevad. Selliseid lühikesevõitu nagu mina.”
Lohe ja Betti vaatasid teda natuke uskumatu näoga.
„Halloo! Kas teil on aimugi, kui reeglistatud see elu siin on? Meil on siin reeglid selle kohta, mis järjekorras tuleb pesta käsi ja jalgu. Siis on meil reeglid selle kohta, mitu kapsast, porgandit või kartulit tohib ühe inimese kohta aias kasvatada. Ja kui kartuleid kasvab liiga palju, tuleb osa neist otsekohe hävitada, et kõik oleks seadusekohane ja täiuslik. Kui neid peaks olema liiga vähe, tuleb maksta trahvi. Siis on meil seadused selle kohta, millisel riiulil peavad mis raamatud olema. Rääkimata kõigest sellest, kuidas inimesed peavad käituma kodus, tööl, puhkusel. Inimesed tahavad aga asju omamoodi teha, nii et neid kuritegusid meil siin ikka jagub.”
Betti ja Lohe vaatasid teda ikka veel umbuskliku pilguga.
„Ma näen, et teil on siin tegemist salakirjaga. Ma olen juhtumisi ka salakirjaekspert. Meil siin saadetakse neid omajagu, nii et äkki ma saan teid sellega aidata.”
Lohe ja Betti vaatasid teineteisele otsa. Betti kergitas imenatuke paremat õlga. Nende salakeeles tähendas see: „Mis arvad?” Lohe vidutas silmi: „Ma ei tea.” Ja kirtsutas nina: „Äkki proovime?” Betti pööras pea vasakule, vaatas natuke aega eimidagi ja pööras pea tagasi: „Olgu.” Koputas kolm korda vastu nina: „Mis meil kaotada on?” Lohe kergitas natuke vasakut õlga: „Ei midagi erilist.” Betti ja Lohe olid rääkinud.
„Olgu,” ütles Lohe. „Võtame abi vastu.”
„Siin me rahulikult rääkida ei saa,” ütles Kasper. „Lähme minu juurde. Meil on aiamaja, te võite natuke aega seal olla. Kasvõi mõne päeva jagu, kui vaja peaks olema.”
Selle peale polnud Lohe ja Betti veel mõelda jõudnudki, et kusagil peaks ju ka magama.
Tee peal rääkis Kasper neile kuriteost, mille tema kolleeg oli hiljaaegu lahendanud.
PEA- JA KÕRVALTEGELASED. Tegelased kannavad teose sündmustikku.
Tegelasi liigitakse pea- ja kõrvaltegelasteks. Peategelased on loo kõige olulisemad, juhtivad tegelased. Kõrvaltegelased on vähem tähtsad, nemad kannavad teoses kõrvalist rolli.
