Rebane varastab taadi kalad (eesti rahvajutt)

REBANE VARASTAB TAADI KALAD

Eesti rahvajutt

Rebane jättis tühjaks söödud härja sinnapaika ja läks luusima, kust saaks natuke suhu pista, sest vats lõi koledasti pilli: polnud tükil ajal enam midagi söögipoolist hamba alla saanud.

Luusis teine lepikus, patsis läbi padrikud – ei midagi! Jõudis viimaks järve äärde… Lõi silmad üles ja nägi eemalt taati tulevat: istus vanamees reel, valge sörkis aiste vahel ja rees paistis tal midagi olevat.

Rebane märkas varsti, et vana tuli kalalt ja et ree peal on kalad.

„Nüüd aita, kallis kavalus!” lausus rebane, laskis tee äärde pikali maha, sirutas saba sorgu, tõmbas keha kõvaks nagu puujuurika – ja lamas surnuna.

Taat jõudis ligidale, pidi juba mööda sõitma, kui märkas korraga rebast.

„Ennäe reod, kus teine ära surnud!” naeris taat, pidas vana valge kinni, ronis reelt maha ja ütles: „Ei, siia ma sind küll ei jäta! Viin koju, tõmban naha maha ja saan hea sooja kasukakrae enesele või eidele.” Hakkas rebasel sabast kinni ja viskas koorma otsa. Ise istus jälle ette ree peale ja mutsutas ruuna sõidule. Enesel aga hea meel, et viib eidele ilusa kingituse koju.

Niipea kui taat rebast enam tähele ei pannud, hakkas see kalu ree pealt ükshaaval, ikka ühekaupa maha pilduma.

Kui kõik kalad olid ree pealt pillutud, hüppas Rein maha, korjas kalad kokku ja vedas oma urgu. Taadi hingki ei teadnud, et rebane kaladega juba ammu kodus oli, kui ta hobusega ukse ette jõudis.

Ilma et oleks ree peale silma visanud, koibas taat tuppa ja ütles eidele:

„Noh, küljeluuke, täna oli õnne kui tõrva: too kalad tuppa ja ära oma kasukakraedki ree peale unusta!”

Eit ruttas õue ree juurde, käis mitu korda ümber ree, tõstis isegi õled üles – aga ei leidnud midagi niisugust, mis oleks sündinud tuppa tuua.

Vihastas eit ja tuli tagasi.

„Keda sa, vanainimene, narrid! Ega ma sul narrimiseks ole!” ütles eit pahaselt. „Pole seal midagi!”

„Mis narrimiseks? Pole midagi?” päris taat ja lõi kohkuma, sest eit oli enam kui pahane.

„Eks too oma õnn ja tõrv tuppa!” käskis eit.

Ruttas taat õue, ja siin nägi ta, et eidel õigus oli: regi oli tühi. Ei olnud seal kalu ega kasukakraed! Nüüd taipas taat, miks rebane surnuna maas oli lamanud. Ta pahandas ja ütles: „Oota, oota! Küll sa ükskord leiad, mida otsid!” Rebasel oli aga nälg majast mitmeks ajaks kadunud.

Ümber jutustanud Ernst Peterson-Särgava

KÜSIMUSI JA ÜLESANDEID

  1. Milliseid muinasjutu tunnuseid leiad sellest loomamuinasjutust?
  2. Milline oli selle muinasjutu põhjal rebane? Milline taat?
  3. Mis on selle muinasjutu tarkusetera?
  4. Koosta muinasjutu põhjal kava, mis põhineks märksõnadel. Kavapunktide arv pole määratud. Õpi selle põhjal muinasjuttu peast jutustama.
  5. Muinasjuttudes kasutatakse tihti värvikat rahvapärast sõnavara. Leia loetud muinasjutust üks või mitu vastet järgmistele sõnadele ja väljenditele:
    ​rebane –
    ​hobune –
    ​eit –
    ​taat –
    ​jalutama, kõndima –
    ​viskama, loopima –
    ​kõht oli tühi –
    ​täna oli palju õnne –

TÖÖVIHIKU ÜLESANNE 24