Mina, Coriander (Sally Gardner)

Viimaks jõudsime sillani. „Edasi võid sa küll omal jalal minna, väike varblane,” ütles Danes, pani mu maha ja sirutas ennast.

See on üks ja ainuke sild üle Thamesi jõe. Pole mingit muud võimalust teisele kaldale saada, kui just paadiga ei sõida. See on kõige uhkem sild üleüldse. Ma kartsin ja armastasin seda üsna ühevõrra. Kartsin Reeturite värava juures teivaste otsa torgatud päid, mis vaatasid nagu põrgukoletised alla kõndijate poole, hoiatades neid selle eest, mis meie jumalakartlikus linnas hulkurite ja kuninga­meelsetega tehakse. Armastasin saginat poodide ümber, rändkaubitsejaid, tänaval hõiklejaid, eenduvaid aedu ja kõnniteid. Isa sõnul polnud maailmas olemas teist samaväärset silda.

Selleks ajaks, kui kohale jõudsime, olid kõik poed avatud. Vankrid ja kärud mürisesid ülesõiduteel ja möödujad ning kanad püüdsid nende eest kõrvale hoida. Lärm oli kurdistav, sest kiriku kellad helisesid, õpipoisid karjusid ja vesirattad mürisesid. Inimesed sagisid siia ja sinna ega vaadanudki, kuhu astuvad. Selles inimsegadikus liikusid ka maalt linna karjaturule aetavad loomad.

Olin kindel, et kui ma Danesi käest lahi lasen, kaotan ta silmapilk ära. Siis uhub inimmeri mu silmapilk minema. Tavaliselt pani see mõte mu puugina tema külge klammerduma, kuid täna mitte. Täna oli teistsugune päev. Ma kandsin oma uusi hõbekingi. /…/

Meie ees oli puhkenud sõnavahetus küünlamüüja ja tänavaäärse maja kolmanda korruse aknast välja kummardunud naise vahel. Tänavakaubitseja oli väga märg ega ka lõhnanud eriti hästi. Ta süüdistas naist, et too pissipoti sisu talle kaela oli kallanud.

„Miks sa niiviisi tegid?” karjus mees. „Jõgi on sul otse selja taga. Sild on jumalakartlike inimeste jaoks jõest üle pääsemiseks, mitte kohalik solgiauk.”

Naine raputas rusikat ja tõmbas akna pauguga kinni.

„Vaata, kuhu sa astud,” soovitas naine.

Vaatasin alla ja nägin, et mu kingad virvendavad nagu kuum õhk palaval päeval. Tõmbasin käe Danesi peost ja kergitasin seelikuserva, et paremini vaadata.

„Danes,” ütlesin. „Mu kingad!”

Mingit vastust ei tulnud. Kummaline udu kadus. Danes oli kadunud nagu kõik teisedki sillal viibinud inimesed. Kõik oli hääletu.

Tundsin niisugust hirmu, et ei suutnud isegi karjuma hakata. Seisin hästi vaikselt paigal ja panin silmad kõvasti kinni, lootes, et kui need lahti teen, on kõik jälle nagu enne. Ootasin mõnda aega, enne kui piiluda söandasin. Udu oli ülespoole kerkinud ja ma leidsin end ihuüksi seismas poe ees, mille sildile oli maalitud peegel. Mõtlesin, et peaksin sinna sisse minema ja abi küsima. Kummaline oli see, et samal hetkel leidsingi end poest. Seal oli jahe ja hämar ning läks veidi aega, enne kui mu silmad pimedusega kohanesid. Kui midagi nägema hakkasin, märkasin oma õuduseks, et letil seisab suur öömust ronk.

Midagi mõtlemata tahtsin poest välja joosta, kuid kingad kas ei saanud või ei tahtnud liikuda. Ronk jälgis mind ja tema mustad pärlsilmad läikisid pimedas.

„Ära karda,” lausus ronk. „Ta ootab sind ülemisel korrusel.”

Ehmusin peaaegu surnuks. Teadmata, mida teha, vaatasin ust, kust olin sisse tulnud. Ronk oleks nagu minu mõtteid lugenud. Ta lendas ukse ette ega lasknud mind välja. Tundsin tema laialiaetud tiibade jõudu, kui suline pimedus minu poole vuhises. Nüüdseks oli mu süda juba hirmust lõhkemas. Jooksin nii ruttu kui suutsin trepist üles, kartes, et lind võib mulle järele tulla.

„Palun olgu nii, et Danes ootab seal mind,” palvetasin. „Palun.” Teadsin selsamal hetkel, mil uksest sisse astusin, et nüüd olen ma küll lootusetult ära eksinud. Siin polnud Danes, vaid keegi vana naine, kes istus tugitoolis ja vaatas end peeglist. /…/

„Tule siia, mu laps,” lausus vana naine käheda häälega. „Ära karda. Las ma vaatan sind korralikult.”

Tahtsin toast põgeneda, kuid kingad keeldusid liikumast. Vana naine näis äkki kuidagi palju lähemal, kui oli minuti eest olnud. Tal olid pisikesed silmad, kongus nina ja soolatüügas lõua otsas. Naise nägu oli liikumatu nagu mask.

„Kas sa tead, kes ma olen?” uuris naine. Hetkeks muutus mask ta näol läbipaistvaks ja sellest kumas läbi teine, kaunis ja kuri nägu. Ma ei oskagi öelda, kumb neist kahest näost mulle rohkem hirmu naha vahele ajas.

„Ei,” vastasin. Püüdsin taganeda, kuid kingad tõrkusid endiselt paigast nihkumast. Siis märkasingi, et ronk on kuidagi tuppa pääsenud ja konutab nüüd naise tugitooli seljatoel.

„Kui vana sa oled?” päris vanamoor.

„Kuus suve,” vastasin.

„Nii noor, nii noor,” sosistas ta.

Vahtisin oma jalgu. Toimuva kummalisus pani mu Danesile mõtlema ja pisarad hakkasid mööda põski alla voolama. See, et ma nii endast väljas olin, ei paistnud vanamoori vähimalgi määral häirivat või mulle kaasa tundma panevat.

„Kingad sobivad sulle tõesti väga hästi,” lausus naine. „Mul on hea meel, et nad sulle meeldivad. Nad ju meeldivad sulle?”

Ma ei vastanud midagi. Kõik sõnad, mida öelda tahtsin, näisid keele külge kinni külmuvat.

„Cronus,” lausus vana naine, „kas sinu meelest meeldivad talle need kingad?”

„Oh, loomulikult meeldivad,” kostis ronk. „Ta ju ise valis need kingad.”

Nuuksusin nii ägedalt, et vappusin üle keha. Mul oli palav ja pea käis ringi. Viimaks suutsin jälle häält teha ning ägasin läbi nutu. „Palun, ma tahan nüüd kohe koju minna.”

Vana naine naeratas ja ulatas mulle kullatud raamiga peegli. Peegli pind oli otsekui sulahõbedast, see muudkui keerles ja keerles. Tundus, nagu vaataksin väga sügavasse kaevu. Oleksin võinud sinna sisse kukkuda ja igaveseks kaotsi jääda. Peas oleks otsekui äikesetorm möllanud.

Vanamoor silmitses mind teraselt. „Mida sa seal näed?”

„Mitte midagi,” ütlesin õnnetult. „Ma tahan koju minna.”

Naine keeras peegli kummuli. „Kus su kodu on?”

Ütlesin talle.

„Kuidas su ema elab?”

Kogu selle aja, mil vanamoor minuga kõneles, kuulsin ema leebet häält üha uuesti ja uuesti kordamas: „Võta kingad jalast ära, võta kingad jalast ära.” Istusin põrandale ja sikutasin kogu jõust oma kingi.

Oli selline tunne, nagu oleksin metsa ära eksinud ja mind aetakse taga kui metslooma. Tuba hakkas mu ümber keerlema ja pea sai kimedat vilisevat heli täis. Siis muutus kõik mu ümber hõbedaks ja pimeduseks.

Kellegi hääl küsis mu läheduses: „Ega sa haiget ei saanud?” Tõstsin pilgu ja nägin rätsepmeister Thanklessi sõbralikku nägu. Sillal oli meie ümber rahvahulk kogunenud.

„Hea, et tüdrukut märkasid,” ütles keegi möödujatest.

„Kas see mitte ravitsejanaise laps pole?” küsis teine.

„Mul on paha olla,” sosistasin.

„Ega sa just väga hea välja näe küll,” kostis meister Thankless. Ta võttis mu ettevaatlikult sülle ja kandis koju. Tahtsin talle kõneleda, et kaotasin Danesi ära, kuid mu pea lõhkus valutada ja sädemed sähvisid silmade ees. Kartsin, et kui suu lahti teen, hakkan oksendama.

Viimane asi, mida mäletan, oli rätsepmeistri küsimus: „Kus su kingad on?”