No selle peale ei tahtnud siil ka kuidagi alla jääda ja nõudis, et temagi saaks oma loo rääkida.
„Ei ole nii, et ainult need suured ilmarändurid asju näevad ja teevad,” ütles ta. „Tuleb ainult metsas lahtiste silmadega ringi käia ja jääb ette nii mõndagi, millest talveõhtul lõkke juures jutustada.”
„Mis sa, siil, jahvatad,” ütles karu selle peale. „Kui sul lugu on, siis räägi!”
Seda ei lasknud siil endale kaks korda öelda.
JUTT MEHEST, KES TEADIS USSISÕNU
Eesti rahvajutt
Minu vanaisa kõneles, et kui tema poisike olnud, siis elanud Leeli saunas vana Märt, kes osanud lindude ja loomade keeli ning mõistnud ussisõnu.
Kust ta seda kõike oli õppinud, seda ei teadnud keegi. Aga usse ta ei kartnud ja võis oma sõnade abil ussidega teha, mis tahtis.
Minu vanaisa ise oli ükskord näinud, kui Leeli Märt seisis võsastiku ääres ja kutsus ussi, vilistas veidi ja pomises sõnu. Siis tulnud kohe uss, säärane paras, ja jäänud vana Märdi ette paigale. Märt pannud ta endale ümber kaela, siis põue, uss pole mehele midagi teinud. Pärast saatnud ussi jälle metsa tagasi. Aga seda pole keegi näinud, et Märt oleks kunagi mõnd ussi tapnud või neile muidu halba teinud.
Kord oli mõisa vaimuvägi Karjasoo lähedal heinal. Oli palav päev, usse oli palju liikvel. Üks tige loom tuli põõsast ja nõelas Pärtli vaimutüdruku jalga. Jalg paistetas üles, suure vaevaga komberdas tüdruk koju. Nüüd ei osatud muud teha, kui saadeti vana Leeli Märdi järele. Märt tuli ja küsis:
„Kas mäletad seda põõsast, kust uss välja tuli?”
„Mäletan küll, miks ei mäleta,” ütles vaimutüdruk. „Suur sarapuupõõsas teekäänaku kohal. Seal, kus mineva aastal Reiu Mihkel vikatit luisates sõrme veristas.”
„Siis lähme metsa,” arvas vana Märt.
Mindigi metsa. Tüdruk leidis ka kohe põõsa üles ja näitas:
„Siinsamas nõelas.”
„Hea küll,” ütles Märt, „siruta nüüd jalg välja!”
Tüdruk pani silmad kinni ja sirutas jala välja. Vana Märt hüüdis kolm korda:
„Tule siia! Tule siia! Tule siia!”
Siis vilistas tasakesi ja pomises sõnu, millest tüdruk aru ei saanud. Nüüd tuligi sama uss, kes tüdrukut nõelanud, Märdi ette ja hakkas talle otsa vahtima.
„Ime puhtaks!” käskis Märt.
Kohe ajas uss kaela õieli ja hakkas haava imema ja lakkuma. Tüdrukul oli hea külmatunne jalas, muud ta ei tundnud. Veidi aja pärast käskis Märt ussil tagasi minna ja tüdruk tundis, et jalg ongi terve.
Nii arstis ta ühtepuhku ussinõelamist ega olnud külarahval muretki. Isegi lapsed käisid julgesti Karjasoos marjul ega kartnud midagi, sest Märt oli ussidel keelanud lapsi nõelata.
Üks uss ei pidanud aga Märdi keeldu ja nõelas Marguse karjapoisi jalga. Märt kutsus küll ussi tagasi ja laskis jala terveks noolida, aga ähvardas kogu Palumäe ja Karjasoo usse: „Kui veel lapsi nõelate, ajan teid kogu Palumäe metsast ja Karjasoost välja!”
Sel aastal ussid ei puutunudki lapsi, aga järgmisel aastal nõelas üks Kaevumäe peremehe poega just oma õue all. Nüüd lubas Märt ussid ära saata.
Ta käis soo risti läbi Paluga kõrtsist kuni Kõrgerabani ja küla alt kuni Karjasoo teise ääreni. Nii tegi ta ussidele teed. Kui soo oli läbi käidud ja teed tehtud, käskis Märt ussidel minna. Siis hakkas usse tulema kokku nendele teedele kogu Palumäe metsast ja Karjasoost, kuni kõik teed olid täis. Ja siis hakkasid ussid minema. Läksid loogeldes kogu söögivahe, kuni kõik olid läinud.
Pärast seda ei nähtud kogu Palli ümbruses ühtki ussi, niikaua kui elas vana Märt. Nüüd on vana Leeli Märt juba ammu surnud ja ussid vähehaaval tagasi tulnud. Miks Märt neid ussisõnu oma pojale ei õpetanud, seda vanaisa ei teadnud.
Ümber jutustanud Jüri Parijõgi
KÜSIMUSI JA ÜLESANDEID
- Mille poolest oli Leeli Märt eriline mees?
- Mis on ussisõnad ja mida nende oskaja suudab?
- Miks Leeli Märt otsustas ussid Palli ümbrusest minema saata?
- Kuidas Märt ussidest lahti sai?
- Nimeta kaks asja, mida Leeli Märdi ja ussisõnade kohta keegi ei teadnud? Pakkuge üheskoos välja muinasjuttu sobivaid lahendusi, kuidas need asjad nii olid kujunenud.
- Põhjenda, miks on „Jutt mehest, kes teadis ussisõnu” muinasjutt?
„Siil, aga miks sina siilidest ei rääkinud, vaid hoopis ussidest?” küsis Betti. „Ja kas siilid üleüldse ei peaks usse sööma?”
„Sellised me, siilid, kord juba oleme – mõistatuslikud,” vastas siil selle peale. Ja vajus mõttesse. Mõistatuslikult.
Nii veetsid Lohe ja Betti loomadega koos lõkke ääres terve öö. Lugusid tuli veel ja veel, nad naersid ja lobisesid, nagu oleksid nad koos parimate sõpradega. Kui nad väsisid ja uni peale tuli, võttis karu nad oma sooja kaissu magama ja nii ei pannud nad praksuvat talvekülma tähelegi.
Hommikul pärast päikesetõusu, kui kõige suurem külm oli natuke järele andnud, lõi rebane saba sirgu ja teatas: „Oli ilus, oli tore, aga nüüd on meil kõigil aeg edasi liikuda.”
„Jah, ma peangi hakkama nõo juurde minema, see on üks pikk teekond,” ütles karu ja hakkas vantsima.
„Mul naine kodus kindlasti muretseb, et kus ma nii kauaks jäin,” ütles siil ja sibas minema.
Hiired olid juba ammu oma teed läinud. Nemad peavad nimelt alatihti sööma, nii et ei ole neil aega niisama passida.
„Jah, sarved sügelevad, vaja üks korralik puu otsida,” ütles põder ja asutas end minekule.
„Ja teie tulge minuga,” ütles rebane lastele, kraapis tuleasemele lund peale ja hakkas sörkima. „Noh, mis te seal passite, tulge juba!”
Kui lapsed talle järele jõudsid, viis rebane nad ühe puu juurde, mille küljes rippus kaks linnupuuri, kummaski üks tuvi.
„Võtke need kaasa, kummalegi oma puur,” ütles ta lastele.
„Mis me nendega tegema peaksime?” küsis Betti.
„Uudishimu ajab upakile,” ütles rebane ja hakkas edasi liikuma.
Mis neil muud üle jäi, kui puurid kaasa võtta. Kummalegi üks. Õnneks polnud need kuigi rasked.
Rebane juhatas lapsed lõuna poole. Seda ütles neile sammal puude ja kivide peal, mis kasvas sealpool, kust nad tulid, see tähendab põhja pool.
Mida edasi, seda kevadisemaks olemine läks: puud läksid lehte, lilled hakkasid õitsema, linnud laulma… Kui nad lõpuks juba suviseks muutunud metsast välja jõudsid, istus rebane maha.
„Mis nüüd?” küsis Lohe.
Rebane klähvatas ja viipas koonuga selja taha.
„Kas sa tahad, et me üksi edasi läheksime?” küsis Betti.
Rebane haugatas kaks korda.
„Kas sa ei oska enam rääkida?” küsis Betti murelikult.
Rebane vaatas maha ja kraapsas käpaga.
„Lohe, kuule, äkki on nii, et loomad oskavad ainult metsas rääkida ja kui nad sealt välja tulevad, siis enam ei oska,” pakkus Betti välja.
„Võib nii olla küll,” arvas Lohe.
Betti kükitas rebase ette maha ja tegi talle pai.
„Aitäh, rebane, et sa meid aitad. Ma ei tea, mis me ilma sinuta oleksime teinud.”
Rebane haugatas, tõusis püsti ja pani metsa poole ajama.
„Olemegi kahekesi,” ajas Betti end püsti.
Lohe oli natuke edasi läinud ja seisis nüüd suure kivi ees. „Tule vaata seda!” hõikas ta.
Betti läks ja vaatas. Kivi peale oli kirjutatud: „Kes läheb vasakule, leiab kingad, kes läheb paremale, ei jõua iial lõppu, ja kes läheb otse, eksib kingadega igavikku.”
„Mis me teeme?” küsis Betti.
„Noh, meil on kolm võimalust,” ütles Lohe. „Aga kust me teame, milline on õige tee? Kuidas me valime?”
„Võib-olla on meil ainult üks võimalus,” pakkus Betti. „Mis siis, kui sina lähed ühele poole ja mina teisele poole ja lõpuks saame seal keskel kokku. Seal... kingadega igavikus.”
„Aga kust me teame, millal me kohale jõuame?” küsis Lohe.
„Meil on ju need linnud. Tuvid. Kui üks meist välja mõtleb, kus kokku saada, saadab ta teisele tuviga kirja.”
„Kust see tuvi teab, kuhu lennata?”
Betti uuris puuri. Mõlema puuri võtme küljes sätendas tilluke kivike. Samasuguse kivikesega peenike rihm oli ka ümber mõlema tuvi kaela.
„Äkki see on tuvimagnet,” arvas ta. „Vaata, sinu tuvil on sinine, minu omal roheline. Ja võtmete küljes vastupidi. Proovime.”
Nad läksid teineteisest nii kaugele, kui julgesid, ja lasid linnud lahti. Nii oligi. Tuvid leidsid neid kiiresti üles. Nad panid tuvid puuridesse tagasi ja asusid teele. Lohe sinnapoole, kus pakuti kingi, Betti sinnapoole, kus lõppu ei olnud. See otsustati loosiga.
Lohe teekond
Kui Lohe oli oma poole päeva jagu kõmpinud, läks järjest suvisemaks ja maastik muutus järjest lõunamaisemaks. Tee äärde ilmusid apelsini- ja mandlipuud, õitsesid kõiksugu suurte õitega lilled ja põõsad, roose oli igat värvi ja igat masti. Siin-seal olid üksikud valgeks värvitud majad. Eemalt hakkas paistma linn. Ka selles linnas olid enamasti valged majad. Ja punastest kividest katused.
Linna jõudnud, oli Lohel algusest peale kuidagi kentsakas tunne. Inimesed olid kõik väga sõbralikud ja korravalvureid ei paistnud kusagil, aga midagi oli nagu teistmoodi. Läks aega, enne kui Lohele kohale jõudis. Need olid kingad! Selles linnas keerles kogu elu ümber kingade. Üks kingapood, teine kingapood, kolmas kingapood.
Kui inimesed tänaval kokku said, rääkisid nad ainult kingadest.
„Tere päevast! Missugune tore päev kingadele, kas pole?”
„Oo jaa,” vastas teine, „minu kingad ainult rõõmustavad.”
Kuhu ka ei vaadanud, igal pool vaatasid vastu kingad. Lohe astus pagaripoodi – kingad, kingad, kingad. Kingaleivad ja kingasaiad, kingakoogid ja kingatordid, igat värvi ja igat masti, isegi matkasaapatort laiutas vitriinis.
„Meil on kingi igale maitsele,” ütles müüja tavapärase kingatervituse järel. „Milline king noorsandile läheb?”
„Ma võtaks... ma võtaks...” ei osanud Lohe kuidagi otsustada.
„Kas sobiks soolane king või magus?”
„Soolane.”
„Sellisel juhul ma soovitan... seda siin.” Lohele demonstreeriti kinga, mille vahelt paistis midagi munavõi sarnast ja mis oli kaunistatud lillekestega. Ilmselt siis soolastega.
„See on küll väga... kaunis,” ütles Lohe.
„Kingad on meie elu A ja O. Kes kingadega hästi läbi saab, sellel läheb ka elus hästi,” ütles müüja ja proovis Lohe kingi kiigata. Lohe lükkas oma tennistes jalad leti alla peitu. Tolmused ju.
„Ma võtan selle,” ütles Lohe ja põgenes poest nii kiiresti kui sai.
Linna keskväljakul seisis väike kiosk kirjaga „Kingainfo”. Lohe hakkas selle poole minema, kui keegi teda kõnetas. See oli kingamees. Kingapuhastaja. Kõiksugu kingapuhastusvahendid väikese käru peal reas.
„Kas noormehe kingad tahaksid puhastamist?” küsis kingamees.
Lohe vaatas oma jalgu. „Tahaksid küll. Aga mul ei ole enam raha,” vastas ta.
„Rändurmeeste käest raha ei võeta. Rändurmehed jutustavad ühe loo ja ongi korras. Kas teeme ära?”
„Teeme siis pealegi.”
Ja Lohe jutustas kingapuhastajale loo sellest, kuidas nad Pahupidimaal käisid.
Kingapuhastaja pugises naerda. „Või et kõik ühesugused tüdrukud... Või et kõigi poiste nimed A-tähega... Kus see inimene niimoodi aru peaks saama, kas on tema Loviise või naabri Lotte...”
Lohe oli kingapuhastajaga täiesti nõus ja naeris kaasa.
„Tead mis, poiss? Minu nimi on ka A-tähega. Aleksander. Aga kõik kutsuvad mind Sassiks.”
Nüüd julges Lohe ka oma küsimuse esitada.
„Mis pärast seda linna tuleb? Kui edasi minna? Seal, kus kingadega igavikku eksib?”
Aleksander ehk Sass jäi korraga väga vaikseks. Mõne aja pärast ütles ta hästi tasa: „Seal me ei käi. Seda paika valitsevad teistsugused jõud, mis on meiesugustele ohtlikud. Kui sa sinna minema pead, ole väga ettevaatlik ja ära kellelegi oma nime reeda.”
„Kas seal on mõni koht, kus võiks kokku saada? Ma pean seal oma... õega kokku saama.”
„Ma ei tea, mis asju sa ajad, poiss, aga mina sinu asemel läheks sellest paigast suure tiiruga mööda.”
„Seda ma hästi teha ei saa,” ütles Lohe.
„Kui nii, siis mine Kollase Kinga ja Konna kõrtsi. Seal liigseid küsimusi ei küsita. Aga vaata, et sa oma nime endale hoiad. Ja ära mõtlegi seda mulle öelda.”
Lohe mõtles veidi ja küsis: „Mis värk teil nende kingadega on?”
„Või et mis värk meil nende kingadega on?” puhkes kingapuhastaja naerma. „King on elu ja elu on king. Las ma räägin sulle sellest.”
