Saatke meile meile (Leelo Tungal)

SAATKE MEILE MEILE

Leelo Tungal

Ei te tule meile,
​ei me tule teile,
​kuna võite meile
​saata nüüd e-meile.
​Saabub meie maile
​dokumente, faile.

Üle-üleeile,
​vaatamata EI-le,
​tulin korraks teile…
​Aga teid ei olnud, ei…
​Luugist lugesin: AWAY!
​Kus siis oldi eile?
​Äkki tuldi meile?

KÜSIMUSI JA ÜLESANDEID

  1. Milliseid arvutiga seotud probleeme luuletus tõstatab?
  2. Kas oled enda või oma pere ja sõprade juures selliseid probleeme täheldanud?
  3. Tee vihikusse võrdlev tabel, kus tooksid välja plusse ja miinuseid arvuti kaudu suhtlemise kohta.
    ​Arvuti kaudu suhtlemise plussid | Arvuti kaudu suhtlemise miinused
  4. Kumb tulp tuli pikem?
  5. Mida võiks selle põhjal järeldada?
  6. Kas sina eelistad suhtlemist silmast silma või arvuti kaudu? Miks?

TÖÖVIHIKU ÜLESANNE 52

„Kuule, aitab juba sest mängimisest,” sikutas Lohe Bettit varrukast. „Me peaks edasi minema.”

„Natuke veel, ma tahan järgmisele levelile jõuda,” üritas Betti poissi veenda.

„Minule igatahes aitab,” ütles Lohe kindlameelselt, võttis Betti käest kinni ja teatas: „Mängust välja, mängust välja, mängust välja!”

Silmapilgu pärast olid nad pagan teab kus. Kõik oli pime. Sahises. Ilmselt mets. Üles vaadates paistis nagu mingit kuma, aga kohe liikus selle ette pilv. Betti ja Lohe hoidsid kõvasti käest kinni.

„Mis me nüüd teeme?” küsis Betti sosinal.

„Ma ei tea,” vastas Lohe. „Ootame?”

Järgmisel hetkel vihises miski nende peade vahelt läbi. Lohe ja Betti kükitasid ühekorraga.

„Mis see oli?” küsis Betti.

„Nool?” sosistas Lohe vastu.

„Jookseme!”

„Kuhu?”

„Ma ei tea. Ära.”

„Ootame veel natuke, äkki läheb valgemaks, praegu ei näe midagi.”

Selles oli Lohel täiesti õigus. Metsas valitses pilkane pimedus nagu... öises metsas.

Nad kükitasid keset ei-tea-mida ja kuulasid öise metsa hääli. Keegi lendas, maandus puule, kostis kellegi samme, keegi oleks nagu otse kuklasse hinganud. Kusagilt kostsid summutatud hõiked, keegi jooksis. Metsa elu ja inimeste elu käisid siin ühekorraga. Betti hoidis kõvasti Lohe käest kinni ja kartis natuke. Lohe hoidis kõvasti Betti käest kinni ja kartis natuke.

Mine tea, kaua nad seal niimoodi kükitanud olid, kui sattusid otse valgus­vihu keskele.

„Siin te oletegi,” kostis soe, miskit moodi tuttav hääl. „Ajage ennast püsti ja hakkame aga kohe minema.”

„Kuhu?” küsis Lohe.

„Ja kes sa oled?” küsis Betti.

Hääl naeris vaikselt. „Mina olen teie reisisaatja. Lähme nüüd, piiramisrõngas tõmbub koomale, varsti ei pääse me siit enam välja.”

Ja minema nad hakkasid. Reisisaatja taskulambi valgel leidsid nad raja, mida mööda minna, ja aegamisi hakkas taevas heledamaks tõmbuma. Mõne aja pärast sai taskulambi ära kustutada ja nägi juba niisamagi jalga jala ette panna, ehkki väsimus hakkas kohale jõudma ning nii Betti kui ka Lohe koperdasid aeg-ajalt puujuurtele.

„Proovige ettevaatlikumalt käia,” sosistas reisisaatja. „Mida vähem häält me teeme, seda parem. Muidu võivad nad meid avastada.”

Lohe ja Betti oleks nii hirmsasti igasugu asju küsida tahtnud, aga hoidsid suud kindlalt kinni. Hingatagi peaaegu et ei julgenud, ehkki rada tõusis kogu aeg kõrgemale ja kõrgemale ja ajas juba hingeldama.

„Kas võib natuke puhata?” küsis Betti tasa.

„Ei, veel mitte. Kui üles jõuame, siis,” vastas reisisaatja. Ja edasi nad rühkisid.

Päike tõusis mägede tagant ja aina valgemaks läks. Mida kõrgemale nad jõudsid, seda hõredamaks jäi mets ja seda ohtlikum teekond tundus, sest nüüd võis ükskõik kes neid juba kaugelt näha. Aeg-ajalt hakkasid silma värvilised sildid ja puude külge kinnitatud lipikud, ent Bettil ja Lohel polnud aega neid lugeda.

„Veel natuke, pidage vastu,” ütles reisisaatja.

Viimaks jõudsid nad kohale. Päike valgustas mäed välja nagu piltpostkaardil ja imekombel ei olnudki mäetipus parasjagu tuuline. Ei jõudnud nad aga veel õieti ringi vaatama hakatagi, kui kusagilt kostis hõige „Rünnakuleeeee!!!”. Igast küljest ilmus välja sõjamaalingutega tegelasi ja ümberringi hakkasid vihisema nooled.

„Tulge ruttu!” hõikas reisisaatja, haaras lastel käest kinni ja hakkas neid kusagile vedama. Juba nägi Betti, kuhupoole neid veetakse. Ja siis nägi Lohe ka.

Seal, mäe otsas, seisis kuumaõhupall. Selle korvi sisse reisisaatja nüüd lapsed tõstiski ja ütles midagi mehele, kes neid seal oodanud oli – võõras keeles, millest Lohe ja Betti aru ei saanud. Ja õhupall kerkis aeglaselt õhku.

„Aga sina, aga sina?” ei tahtnud Betti reisisaatja käest lahti lasta.

„Ärge muretsege, ma tulen järgmisega järele,” vastas too ja jäi lastest mäetippu maha.

Kõrgemale tõustes nägid Betti ja Lohe, kui palju neid rünnanud tegelasi oli. See oli tõeline ajujaht. Reisisaatja seisis, mõlemad käed üles tõstetud.

Õhupall aina kerkis ja kerkis…

TÖÖVIHIKU ÜLESANNE 53