Mandrijää toime Euroopa ja Eesti pinnamoe kujunemisele

Geokronoloogiline skaala

Geokronoloogiline skaala on ajaskaala, mis jagab geoloogilise aja ehk Maa ajaloo väiksemateks üksusteks: eoonideks, aeg­kondadeks, ajastuteks ja ajastikeks. Skaala on välja töötatud peamiselt fossiilide ja maa­koore kihtide tekkimise järjekorra ja tekkeaja uurimise alusel. Geokronoloogiline skaala hakkas välja kujunema 18. sajandil Itaalias. 19. sajandil hakati üksustena kasu­tama aeg­kondi Paleosoikum, Mesosoikum, Kaino­soikum ja nende alamjaotusi (ajastuid) Kambrium, Silur, Devon jne (vt tabelit). 1961. aastast tegeleb skaala täpsustamisega rahvus­vahelise geoloogia­teaduste liidu stratigraafia komisjon.

Geokronoloogiline skaala*

Euroopa ja Eesti pinnamoodi on mitmete ajastute ja ajastike jooksul kujundanud jääajad. Need on aja­vahe­mi­kud, mille vältel kliima on olnud tunduvalt külmem ja Maa pinda on katnud mandri­liustikud. Jäätumiste ja jää­vahe­aegade täpse pikkuse ega nende arvu kohta pole teadlastel ühtseid seisu­kohti. On teada, et neist kõige pika­ajalisem oli Permi ajastul, 300–260 miljonit aastat tagasi (vt ülal tabelit) ja peamiselt lõuna­pool­keral. Meile lähemad mandri­jäätumised toimusid Kvaternaari ajastul (100 000–10 000 aastat tagasi, maksimum u 18 000 aastat tagasi). Siis oli liustikega kaetud u 30% maakera pinnast. Liustike paksus võis ulatuda 1,5–3 kilo­meetrini. Liustikud katsid kogu Antarktikat, Gröönimaad, suuremat osa Põhja-Ameerikast. Jää tungis üle kogu Põhja-Euroopa tasandiku, ulatudes Ida-Euroopa lauskmaal 48° põhjalaiuseni. Vabaks jäi vaid Briti saarte lõunaosa. Jääga olid kaetud ka kõik praegused Balti riigid. Eestis võis jääkilbi paksus olla u 2 km. Praegu elame jääaja­järgses perioodis, Kvaternaari ajastul, mida ise­loomustab jäämasside taandumine põhja­pool­kera kontinentidelt. Jääliustikke leidub veelgi Terav­mägedel, Islandil, Skandinaavia mäestikus, Novaja Zemljal ja Alpides.

Schlatenkeesi liustik Austria Alpides. Vaade 2489 meetri kõrgusel asuvast alpionnist. Lumi muutub tippudelt alla vajudes jääks ja voolab liustikena orgudesse. Liustike sulaveest saavad alguse paljud jõed.
  • Jää muutub lumeks ja püsib liikumatuna orus.
  • Mägede vahelisest orust alla voolav liustik kulutab pinnamoodi.
  • Foto on tehtud 2489 meetri kõrgusel asuvast alpionnist.
  • Liustiku sulavesi annab alguse järvedele, mis voolavad kõrgemalt madalamale.
  • Jääliustikke esineb veel Skandinaavia mäestikus, Islandil ja Novaja Zemljal.

a) Pinnamood on...

  • maapinna pealmine ehitus
  • mood, millest koosneb maapind

b) Pinnavorm on...

  • vorm pinnase kujundamiseks
  • pinnamoe osa, mis erineb ümbrusest kuju ja kõrguse poolest

c) Pinnamood ehk reljeef koosneb...

  • pinnavormidest
  • mandrijääst

d) Mandrijää on...

  • suurt maa-ala hõlmav väheliikuv jääkate
  • liustik, mis tekib mäestikus lumepiirist kõrgemal

e) Geokronoloogiline skaala on...

  • taimede järgi tehtud botaaniline ajaskaala
  • fossiilide tekkimise järjekorras tehtud geoloogiline ajaskaala

Liustiketekkelised pinnavormid

Jääaegadel pealetungivate liustike ja liustiku­voolude liikumist on mõjustanud alus­pinna algne reljeef. Liustiku­voolud kohandusid alus­pinnaga ja seetõttu järgib praegune pinna­mood paljuski mandri­jäätumis­tele eelnenud reljeefi. Erineva liikumis­kiirusega liustikud purustasid klinti, voolisid välja lahed ja nõod, süven­dasid jõe­orgusid, täitsid mitmeid varasemaid orge ja kuhjasid uusi kõrgendikke. Liustike toimega seonduvad paljud mandrijää­tekkelised pinna­vormid, nagu voored, otsa­moreenid, mõhnad, oosid, sandurid, kulutus­nõod jt, kusjuures ühtede vormide puhul on olnud valdav jää kuhjav, teiste puhul kulutav tegevus. Liusti­kud kandsid Soome alalt Eestisse rohkesti mitme­sugust materjali, sealhulgas suuri rändrahne. Skandinaaviast on mandri­jäätumine Eestisse liikunud vähemalt kolmel korral.

Kaibaldi liivik Hiiumaal on kunagine rannalähedane luitestik. Kunagised mandrijää setted on järve, mere, hiljem aga tuule toimel asukohta muutnud. Tänapäevaks on enamik liivikust kinni kasvanud.

Moreen on liustiku poolt kokku kuhjatud sorteerimata kivim­materjal. See on tekkinud liustikule varisenud või selle poolt kaasa haaratud murend­materjalist, mida jää edasi kandis, purustas ja sulades maha jättis. Eestis on see laialt levinud sete, mis koosneb liivast, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest. Moreen­künkaid leidub Eestis enamasti Haanja, Otepää ja Karula kõrgustikul. Need kujunesid välja seal, kuhu jää või jää­sula­vete liikumine tõi kuhugi kokku palju sette­materjali, teisale jälle vähem, nii et tekkisid künkad ja nõod. Moreen­tasandikud on mandri­jää kujundatud pinna­vormidest suurima pindalaga ja tekkinud seal, kus aluspõhi on olnud suhteliselt tasane. Neid leidub Põhja-Eesti lava­maadel, Pandivere ja Sakala kõrgustikul. Kunagine liustiku­serv on liikudes enda ette kujundanud piklikke valli­taolisi pinna­vorme – otsa­moreene, mis on Eestis üsna tavalised, nt Vaivara Sinimäed, Palivere.

Mõhnad on enamasti künkad ja kuplid. Nad koosnevad liivast, kruusast ja veeristest. Kõigepealt tekkis liustiku- jäässe lõhe (joonisel I). Jää sulades kujunes välja järv (II). Kui jää täiesti ära sulas, jäi järele ovaalse kujuga pinnavorm – mõhn (III).

Mõhnad on liivast ja kruusast, ka veeristest ja mudast koosnev pinnavorm, liustike liikumisest tekkinud rühmiti paiknevad künkad. Selliseid näeme näiteks Viitnal, Kurtnas jm.

Oosid ehk vallseljakud on kitsad järsu­serva­lised kruusast, liivast või veerisest koosnevad vallid. Need tekkisid liustiku­aluste sulamis­vete settimisel voolu­sängidesse. Ooside pikkus võib ulatuda mõne­sajast meetrist mitme kilo­meetrini. Oosidega maastikud leiame näiteks Neerutis, Aegviidu-Nelijärvel jm.

Oos ehk vallseljak on vallikujuline pinnavorm, mis koosneb liivast, kruusast ja veeristest. Rohkesti on vallseljakuid Pandivere kõrgustiku nõlval. Vallseljakud tekkisid nii liustiku ees kui ka sees asuvates nõgudes, mille kaudu liustiku sulamisvesi eemale voolas. Vallseljaku siseehitus on kihiline – jämedam materjal settis liustiku servale lähemale, peenem materjal aga kanti liustiku servast eemale. Vallseljakute süsteemid võivad olla küllalt pikad (Linnuse–Audru–Lelle–Pärnamäe vallseljakute ahelik on Lääne-Eestis ligi 150 km pikkune).

Sandurid on lauged liiva- või kruusa­kuhjatised, mis on laiad ja enamasti veidi lamedad. Sandurid tekkisid sängita voolanud sulamis­vees settinud materjalidest. Suurim sanduri­ala on Islandi saarel (1300 km2). Neid leidub ka mõnedel Põhja-Jäämere saartel, aga näiteks ka Lõuna­meres Kergueleni saarel ja Eestiski. Sellised on näiteks Nõmme ja Männiku liiva­mäed Tallinnas.

Tänapäevased pinnavormid kujunesidki siis peamiselt välja mandri­jää kulutusega (näiteks voored Saadjärvel), survega (otsa­moreenid – näiteks Sinimäed) või kuhjega (moreen­künkad Otepääl, Haanjas ja tasandikud). Aluspõhja kivimitel (paas, liivakivi) kujunesid välja lavamaad, kõrgustikud ja madalikud. Pinna­moodi jälgides võime näiteks järeldada, et Haanja kõrgustik moodustus jää­massiivide liikumise ajal lõuna ja edela suunas (umbes 13 000 aastat tagasi). Voorte suund näitab, et jää on liikunud Peipsist lõuna-edela suunas ning Võrts­järvest lõuna-kagu suunas. Teise tee rajas jäämass endale Peipsi nõost üle Pandi­vere kõrgustiku ja sealt Pärnu suunas.

Küsimused

  1. Tutvu geokronoloogilise skaalaga (vt tabel), leia sealt tekstis nimetatud üksused. Kasuta ka internetis otsisõna geokronoloogiline skaala või „Kooligeograafia sõnastikus” lk 62 toodud tabelit.
  2. Iseloomusta „Eesti atlase” põhjal (2004, lk 6) mandrijää liikumist eri staadiumides ja erinevate pinnavormide teket.
  3. Vaata Euroopa loodusgeograafilist kaarti (nt „Kooliatlas”, lk 18–19) ja leia pinnavorme, mis võivad olla tekkinud liustike või mandrijää liikumise toimel.