Eesti pinnamood ja selle kujunemine

Eesti pinnamoe kujunemine

Eesti pinnamoodi on oluliselt kujundanud mandri­jäätumised. Üle 2 km paksune mandri­liustik, mis ulatus Kesk-Euroopani, vajutas aluspinna lohku, purustas seda ja viis endaga kaasa suuri kivi­pankasid. Koos jääga siia triivinud rändrahne leidub Eestis arvukalt. Pärast jää sulamist hakkasid kujunema pinna­vormid. Eesti praegus­aegne pinna­mood järgib paljus mandri­jäätumistele eelnenud reljeefi. Liustiku­setted on täitnud mitmeid varasemaid orge, kuhjanud uusi kõrgustikke. Ühtede vormide puhul on valdav jää kuhjav, teistel kulutav tegevus. Jää viis sulades ja edasi liikudes kaasa ka endist pinnast. Seetõttu on osas piir­kondades pinna­kate õhuke, teisal aga paksem ja seetõttu viljakam.

Mandriliustike taandumine Eesti alalt. Jooned I–V tähistavad liustike servamoodustiste vööndeid ja arvud nende ligikaudset vanust aastates.
​Millised piirkonnad olid kõige kauem jää all?
  • Loode-Eesti
  • Kagu-Eesti

Liustike taandumisele järgnenud perioodil oli madalam osa praeguse Eesti territooriumist kaetud merega. Järk-järgult jää­sulamis­vete alt vabanenud maastik oli kõle ja elutu. Pinna­moodi kujunda­sid peamiselt pinnase varingud, murenemine, vooluveed, karsti­nähtused jne. Maapind kerkib või vajub praegugi tasapisi, kuid see ei toimu ühtlase kiirusega. Loode-Eestis kerkib see kuni 3 mm aastas, Pihkva järve piirkonnas aga hoopiski vajub – kuni 1 mm aastas. Vastavalt maapinna tõusule muutub vähehaaval ka rannajoon. Tekivad uued saared, vanadest saartest saavad poolsaared jne. Eestis on maapind merepinna suhtes kerkinud kohati üle 75 meetri.

Kliima soojenedes ja taimestiku taasilmumisel stabiliseerusid olemas­olevad pinna­vormid. Kujunesid välja püsivad jõesängid ja voolu­suunad. Pinnase­varingud vähenesid. Maastik muutus täna­päevasega aina sarnasemaks. Pinnamoe välja­kujunenud ilmet näitab looduslike nõlvade kallakus, mis ei ületa enamasti 40° ning on suurem ainult pank­rannikul, paljanditel või oruveerudel.

  • Eesti praegune pinnamood järgib paljuski mandrijäätumisele eelnenud reljeefi.
  • Pinnavormide tekkel oli oluline mandrijää kuhjav ja kulutav tegevus.
  • Kõikides Eesti osades on seetõttu pinnakate väga õhuke.
  • Pärast mandrijää sulamist oli Eesti kõrgem osa kauem vee all.
  • Kõledat ja elutut pinnamoodi kujundasid murenemine ja karstinähtused.
  • Kliima soojenedes stabiliseerusid olemasolevad pinnavormid ja maastik muutus tänasega sarnaseks.
  • Loode-Eesti vajub maapind keskmiselt 3 mm/a ja Pihkva järve ümbrus kerkib 1 mm/a.
      • merelahtedest saavad järved
      • saartest saavad poolsaared
      • järvede põhjast leitakse asulate varemeid
      • jõeorud jätkuvad järvedes
      • maapind soostub
      • merest kerkivad uued saared

      Pinnavormide rühmad

      Pinnavormid jaotatakse tekke järgi nelja rühma: kosmogeensed, geogeensed, biogeensed ja antropogeensed. Kosmogeensed tegurid ehk Maale langenud meteoriidid mõjutavad Maa pinda lühikese aja vältel, sageli katastroofilise jõuga. Tuntumad kraatrid asuvad Kaalis (Saaremaa) ja Kärdlas (Hiiumaal). Mõõtmetelt suurim ja tekkelt vanim on Neugrundi kraater Osmus­saare lähistel meres. Geogeensed mõjutused on näiteks mandri­jää liikumine, tuul, vesi, raskus­jõud. Nii on tekkinud voored, moreenid, oosid, tuule mõjul luited, vee toimel kalda­järsakud, pangad, ürgorud. Raskus­jõud on tekitanud rusu­kuhikuid. Biogeensed ehk elutekkelised on kas taimestikust (sood) või loomastikust (sipelgate kuhilpesad) tekkinud pinna­vormid. Viimastel aasta­tuhandetel on maa­pinna­vorme muutnud ja kujunda­nud ka inimeste tegevus (linna­mäed, puistangud, karjäärid, teetammid jms).

      Eesti pinnamood on tasandikuline

      Eesti pinnamoele on omane Euroopa lauskmaale iseloomulik kõrgustike ja lavamaade vaheldumine madalike, nõgude ja orgudega. Siinse pinnamoe suurvormid jagunevad pindalalt järgmiselt: kõrgustikud 15%, lavamaad ja lainjad tasandikud 37%, madalikud 46%, orundid 2%. Eesti pinnamood on seega tasandikuline, kus kõrguste vahed ületavad harva 20 meetrit. Madalaim piirkond, Lääne-Eesti, jääb enamasti kõrgus­vahemikku 0–50 meetrit üle merepinna. Kõrgemad künkad asuvad Kagu-Eestis, Eesti kõrgeim tipp Suur Munamägi ulatub 317 m üle merepinna. Maastikulist mitme­kesisust suurendavad mitmed ürgorud ja järvenõod (Rõuge, Piusa, Viljandi jt).

      Suur Munamägi ulatub 317 meetrit üle merepinna. Kuna ta asub Haanja kõrgustikul, siis eemalt ja õhust vaadates ta eriti kõrge ei tundugi.

      Kõrgustikud

      Eestis on kuus ümbruskonnast kõrgemale ulatuvat, liigestatud pinnamoega kõrgustikku (vt tabel). Rohkem kui absoluutsed kõrgused ise­loomus­tavad pinnamoodi suhtelised kõrgused, mis näitavad reljeefi liigestatust. Eesti suurema suhtelise kõrgusega mäed asuvad Haanja kõrgustikus. Absoluutkõrguselt teine mägi Suure Munamäe järel on Vällamägi (304 m), mis on ka suurima suhtelise kõrgusega mägi Eestis (85 m). Pinnamoe suhtelist kõrgust üle 30 meetri võib lisaks kõrgustikele näha ka jõeorgudes ja Põhja-Eesti paekaldal. Suurima suhtelise kõrgusega inim­tekkelised umbkaudu 100-meetrised pinna­vormid on tuhamäed Kohtla-Järvel ja Kiviõlis.

      Pankrannik Pakri poolsaarel, suurim kõrgus kuni 25 m. Tegemist on ühega vähestest kohtadest, kus meri pangajärsakut murrutab. Tuletorni kohal on näha 2008. aastal merre varisenud klindilõik.
      Eesti suuremad kõrgustikud*
      * Kõrgustikeks võib lugeda ka madalamaid ja pindalalt väiksemaid alasid, mis ümbrus­konnast selgelt eristuvad, näiteks Lääne-Saaremaa, Sõrve, Jõhvi, Tõstamaa–Varbla, Kõpu poolsaar.​

      Madalikud

      Mererannikul ning kahe suurema järve – Peipsi ja Võrtsjärve – ääres valdavad madalikud. Need alad on tasase pinnamoega, mida liigestavad madalad jõeorud. Suurim madalik on Lääne-Eesti madalik ja selle lõunaosas Pärnu madalik. Põhja-Eesti ranniku­madalik asub Soome lahe ääres, Võrtsjärve madalik sise­maal, kõige idapoolsem on Peipsi madalik. Pandivere kõrgustiku ja Võrts­järve madaliku vahel paikneb Kesk-Eesti tasandik.

      Lääne-Eesti madalik Matsalu rahvuspargis.
      ​Kasari luht märgib Lääne-Eesti madaliku üleminekut merelaheks.

      Lavamaad, orud ja orundid

      Lavamaad on ümbrusest kõrgemal asuvad tasandikud. Need levivad peamiselt Põhja- ja Kagu-Eestis (Ugandi lavamaa). Lavamaad on oma kuju saanud jää taandumise ajal ja veerikaste jõgede toimel. Lavamaid liigestavad sügavad ürgorud, mille on uuristanud jääaja lõppedes jää­sulamis­vesi.

      Hinni kanjon Haanja looduspargis on 300 meetri pikkune ja 15–20 meetri sügavune sälkorg, mille põhjas voolab kiirevooluline Enni oja.

      Suuremad orundid ehk kõrgustike vahele jäävad laugete veerudega orulaadsed pinna­vormid paiknevad Väikese Emajõe alam­jooksul ning Otepää ja Haanja kõrgustiku vahel.

      Küsimused

      1. Näita kaardil ja nimeta Eesti pinnamoe suurvormid: kõrgustikud, madalikud ja lavamaad.
      2. Leia kaardil tabelis „Eesti suuremad kõrgustikud” nimetatud kõrgustikud ja nende kõrgemad punktid.
      3. Võrdle Lääne-Eesti ja Ida-Eesti pinnamoodi. Selgita, mis põhjustab erinevuse.
      4. Kirjelda, kuidas mandrijää kujundas erinevaid pinnavorme (kõrgustikud, madalikud, lavamaad, ürgorud, orundid).
      5. Milline on valdav pinnamood sinu kodukohas? Milliseid pinnavorme leidub sinu koduümbruses?
      6. Võrdle Euroopa ja Eesti pinnamoe suurvorme. Too välja sarnasusi ja erinevusi