Julia, Kimmu, George ja Alex sõidavad sügisvaheajaks oma tädi Frida juurde, kes elab üksinda väikesel saarel. Juba esimesel õhtul näevad nad akna taga kummituslikku valget nägu. Ning see ei ole sugugi viimane salapärane tegelane, kes sel sügisesel nädalal pimedusest ilmub. Ja mis ikkagi toimub saare teises osas asuvas mahajäetud tuletornis?
Koletised ja pimedus
Lapsed sonkisid tujutult makaronides ja lürpisid mõne lusikatäie külma hapupiima. Frida oli sinna tooreid kaerahelbeid sisse puistanud.
Julia võdises. Frida vaatas talle mõtlikult otsa.
Väljas oli jõudnud minna pimedaks.
„Nojah, ma tean ju, et ma ei ole mingi tippkokk,“ tunnistas ta. „Aga selle-eest oskan ma kummitusjutte rääkida. Kas kellelgi on tahtmist kuulata?“
Lapsed noogutasid. Kõlbas kõik, mis aitas neil toitu unustada.
„Umbes sada aastat tagasi,“ alustas Frida, „elas Idasadamas kalur, kes läks merel kaduma. Ta sõitis õhtul paadiga merele, et västraga angerjaid püüda.“
„Mis on angerjad ja mis on västar?“ tahtis Kimmu teada.
„Angerjas on kala, mis näeb välja nagu suur hall madu,“ seletas Frida. „Ja neid käidi sageli püüdmas öösel, selleks süüdati vee kohal võimas lamp. Siis tõusid kalad pinnale ja neid torgati suure kahvli taolise västraga.“
Kimmu ärritus.
„Kas nad meelitasid vaesed angerjad välja ja tapsid neid?“ küsis ta. „Jube, kui alatu ... ainult sellepärast, et nad on pisut uudishimulikud.“
„Ole nüüd vait, Kimmu,“ manitses Julia läbematult. „Ma ei usu, et see kummituslugu nii väga kaladest räägib. Jätka, Frida!“
„Kuid sel ööl, kas teate, tugevnes tuul maruks ja kalur ei tulnud tagasi,“ jutustas Frida. „Hommikul pärast tormi läksid inimesed teda otsima, sest arvati, et võib-olla ei ole ta uppunud, vaid viga saanud või kusagil maale pääsenud. Kuid nad ei leidnud mitte midagi peale tema paadi, mis mere poolt kaldale lähemale triivis.“
Millal siis kummitused tulevad?
George niheles. Ta oli ikka veel näljane ja see rikkus ta tuju.
„Noh, ja millal siis kummitused tulevad?“ torises ta.
„Kohe!“ vastas Frida. „Sest paat ei olnud tühi. Põhjas lamas luukere. Ning selle ümbrus oli täis väänlevaid ja vingerdavaid angerjaid. Paar angerjat olid isegi tema ribide vahele pugenud.“
Julia kattis kõrvad kätega. „See on liiga õudne!“ hädaldas ta. „Ma ei taha rohkem kuulata!“
„Mis ... mis siis juhtus?“ päris George. „Kas see oli kaluri luukere?“
Frida noogutas. „Räägitakse, et angerjad võivad kõike süüa ...“ pomises ta.
„Selge see,“ märkis Kimmu. „Tema ise ju alustas. Ta tahtis angerjaid tappa. Ja nemad maksid talle kätte.“
Kimmu püüdis teha vaprat häält, kuid ta oli näost üpris kahvatu.
„Lugu ei lõpe veel sellega,“ jätkas Frida. „Räägitakse, et pärast seda sündmust nähakse mõnikord vee kohal tulekuma. See on kummituskalur, kes on läinud västraga angerjaid püüdma. Kord ei saanud üks teine kalamees asjast aru ja sõudis talle ligemale. Ta mõtles, et see on keegi tema kaaslastest. Aga kui ta tolle paadi kõrvale jõudis, pöördus kummituskalur ümber ja siis ta nägi, et see on luukere, mille silmaavades vingerdasid angerjad ...“
Äkitselt Julia karjatas ja osutas väriseva nimetissõrmega akna poole.
„Mis asja sa röögid?“ tõreles Kimmu.
„Seal ... väljas on midagi,“ kogeles Julia.
„Mhmh. Mõned vanad puud ja varesed!“ nõustus Kimmu.
„Ei! Mulle tundus, et ma nägin ... Tädi Frida, kas saarel on veel kedagi?“
„Ei, mitte kedagi,“ vastas Frida mõtlikult. „Mitte kedagi peale Gerviri loomulikult. Mida sa enda arvates nägid?“
„Igatahes mitte hobust! Gervirit tunnen ma ju hästi. Ei, see oli midagi valget ... see nägi välja nagu ...“
„Nagu mis?“ küsisid Kimmu ja George nagu ühest suust.
„Nagu nägu!“ lõpetas Julia ja raputas pead, nagu oleks ta näinud viirastust.
Teised pöörasid pilgu akna poole. Väljas oli nüüd juba peaaegu täiesti pime, vaid silmapiiril sinetas veel kitsas taevariba. Korraga karjatasid kõik kolm õudusest.
Vastu aknaruutu surus end valge tühjade silmaavadega nägu ja põrnitses neile otsa!
Kui sa julged, siis loe raamatust edasi.
Katkend Katarina Mazetti raamatust „Koletised ja pimedus“
