Elli kirjad. Pille Arnek

Jõululaupäev juhtus sel aastal olema esmaspäevasel päeval. Hommikuks oli kuusk ehitud. Ka vanaisa tuli hommikuse rongiga Tartust Valka ja isa käis tal seal vastas. Elli aitas emal kartuleid koorida, liha ahju panna ja piparkooke küpsetada. Terve päev oli sagimist täis. Vanaisa istus alguses köögis, jõi ära üüratu hulga kohvi, päris kõigi käekäigu järele ja rääkis siis ise kõiksugu põnevaid lugusid oma kunagisest tööst. Ta oli ju olnud arst.

Olid need alles huvitavad lood, vahel veidi hirmsad, siis jälle õnnelikud. Aeg lendas kiiresti. Isa ja vanaisa toimetasid vahepeal midagi väljas. Elli kraamis niikaua emaga toad ja kattis laua. „Nüüd võib piduriided selga panna,“ teatas ema ja loputas käed kraanikausis puhtaks.

Elli lipsas oma tuppa, tal olid riided varem välja valitud. Isa pani auto sooja ja hõikas juba koridoris, et aeg on minna. Nende pere sõitis igal jõululaupäeva õhtul kirikusse. Vanatädi Linda tuli ka alati kaasa. Jõuluõhtul oli nende külas kombeks olla oma pere keskel. Ja igasse perre oli tulemas külla mõni sugulane, nii nagu vanaisagi Elli juurde tuli. Ainult Lindal ei olnud enam ühtki sugulast, aga tema oli alati oodatud samuti Elli koju. Linda vahel ütles küll häbelikult, et ta saab kodus ka kenasti hakkama, aga Elli ema kinnitas, et laud on kaetud ja tema on ikka arvestanud kõigiga.

Linda oli igal juhul esimesena valmis ja peagi olid seda kõik teisedki. Kiriku lühtrid särasid heledalt ja jõululaulud tundusid veel pidulikumad kui muidu. Elli laulis vahepeal kaasa, kuid siis läksid mõtted rändama. Ta püüdis meenutada õpitud luuletust ja siis jälle proovis mõistatada, mis kingituse ta jõuludeks saab.

Kui koduõue tagasi sõideti, küsis Linda:

„Kaarel, kas te jätsite nüüd ühe külalise ukse taha?“

„Mis külalise?“ oli Elli isa Kaarel segaduses. „Kõik on siin autos ju.“

Linda kissitas silmi ja püüdis paremini vaadata: „Keegi nagu istub seal trepi peal.“

Elli upitas end ettepoole ja kiikas ka trepi poole. Isa jättis auto seisma.

„Trepil on tõesti midagi ja see on päris suur,“ teatas Elli ja klõpsatas turvavöö lahti. „Aga külaline see küll pole. See on vist ...“

Elli hüppas autost välja ja jooksis trepi poole.

„See on kingikott!“ kilkas Elli rõõmsalt.

„Oh sa heldeke, või kingikott!“ ahhetas Linda-tädi Elli selja taha trepile jõudes. „Ja sedasi siin ukse taga. Vaat kui tore! Aga eks see tuleb siis ju tuppa tarida!“

Vanaisa võttis selle töö enda kanda ja vinnas kingikoti tuppa kuuse juurde. Kaarel pakkus kohe välja, et vanaisa võikski päkapikumütsi pähe panna ja jõuluvana asemel kinke jagada, sest paistab, et jõulumehel läks täna kiireks. Miks ta muidu kingid ukse taha poetas? Ema pani küünlad põlema ja kingijagamine võis alata.

Esimene pakk juhtus olema Lindale. Lindal oli igal aastal uus salm: pikk ja põnev ja alati just selline, mida Elli kusagil mujal kuulnud ei olnud. Linda ütles, et need on tema lapsepõlvest. Siis oli isa kord. Isa luges seevastu igal aastal üht ja sama luuletust. See tegi kõigile nalja.

„Kooliajal teadsin ma muidugi palju salme,“ seletas isa. „Aga teate, nii kui ma jõuluvana näen, lähen koledasti närvi ja siis tuleb ainult see üks luuletus meelde.“

„See on sul küll koolipoisi vabandus,“ muigas ema.

Kaarel sai oma kingi pärast mõningast vaidlust lühikese salmi üle ikkagi kätte. Ema laulis ja Elli luges oma luuletuse. Kui vanaisa kord tuli, siis pani Elli ise päkapikumütsi pähe, aga selle peale kadusid head mõtted jällegi vanaisa peast. Viimaks meenus vanaisale üks anekdoot ja temagi sai oma paki kätte.

Kõik olid kannatlikult oodanud, kuni kingikott tühjaks sai. Nüüd oli aeg kinke avama hakata. Elli kink oli suure karbi sees, mis vaevalt sülle mahtus. Ta võttis paberi karbi ümbert ära. Pildi järgi tundus, et see on mingi aparaat. Vanaisa muutus uudishimulikuks ja nihkus lähemale.

„Mis see sul on, Elli?“

„Ma ei tea ...“

Elli avas karbi kaane ja tõstis aparaadi välja.

„Ahaa, no vaat kus!“ vanaisa silmad lõid särama. „Oleks mul selline lapsena olnud ... See on ju mikroskoop!“

„Mikroskoop?“ Elli uuris hoolega seadeldist. Jaa, see tundus tõesti põnev.

Vanaisa ja Elli olid mikroskoobi juures hoolega ametis, kui isa nende tähelepanu kõrvale tõmbas. Ta seisis uksel, käes suur punutud piknikukorv.

„Elli, sulle on üks kingitus veel.“

„Kuidas nii? Kaks kingitust? Oi, aga mul pole teist salmigi.“

„Selle kingi jaoks pole salmi vajagi,“ Kaarel andis korvi Ellile. „Võta ettevaatlikult!“

Elli pani korvi maha, ja enne kui ta kaane avada jõudis, kuulis ta korvi seest häält. Korvist pistis pea välja pisike karvapall – üks Kutsi poegadest. Selline kingitus! Kutsikas hüppas Ellile sülle ja hakkas seal nuuskima. Napsas siis varrukast ja sikutas seda. Elli oli sõnatu.

„Ta tahab mängida,“ ütles Linda. „Sul oli kangesti sõpra vaja ja mina jälle ei jaksaks kolme koera eest hoolt kanda. Nii et ma mõtlesin ja arutasin Kaarliga, et üks kutsikas võiks sulle seltsiks tulla ja teine jääks Kutsile seltsiks. Ja kui te meile külla tulete, siis saavad nad kõik koos mängida.“

Kutsikas oli sama elevil kui Elli.

„Sa peaksid kutsikale nime mõtlema,“ arvas ema.

„Jaa, muidugi. Milline oleks ilus nimi?“

Nüüd algas tuline vaidlus. Pakuti kõikvõimalikke nimesid: Bosse ja Muri ja Lontu ja Aabram ja mis kõik veel. Vanaisa seletas hoogsalt kaasa, kuid siis meenus talle, et pidi ühe telefonikõne enne söögilauda istumist tegema. Ta läks kööki rääkima, sest vaidlus oli paisunud suureks.

„No kumb siis jääb – Lontu või Aabram?“ küsis Kaarel, kui sõelale oli jäänud kaks nime.

Elli ei suutnud valida, mõlemad tundusid toredad. Tuli teha hääletus. Hääled aga jagunesid täpselt pooleks. Ja vanaisa oli alles köögis.

„Väga hea,“ teatas Elli otsustavalt, „siis on nii, et mis vanaisa ütleb, see jääb. Vanaisa, kumba eelistad?“

„Volli!“ hüüdis vanaisa köögist.

„Volli!?“ kordasid kõik justkui ühest suust veidi hämmeldunult.

Vanaisa lõpetas kõne ja astus tuppa. Ta märkas muidugi kohe, et vaidlus oli lõppenud. Ju siis on nimi leitud.

„Kes küsis, et kes helistas? See oli Volli, mu vana sõber. Tervitab kõiki ja soovib häid jõule! Mis siis nimeks sai?“

Kaarel kratsis kukalt ja vaatas Ellile otsa. Elli turtsatas ja teatas pidulikult: „Volli! Panime kutsikale nimeks Volli!“

Lõpp