Katteviimistlus

Puidu lõikepind ei saa kunagi olla täiesti sile, sest selles leidub alati puidurakkude läbilõigatud osi. Neist kanaleist tungib hõlpsasti sisse nii niiskus kui tolm, mis mõlemad puitu kahjustavad. Nende kahjuliku mõju vähendamiseks, aga mõnikord ka eseme välimuse muutmiseks kaetakse puiteseme pinnad tavaliselt mingi kattekihiga. Kõige levinumad viimistlusviisid on puidu lakkimine, toonimine, värvimine ja vahatamine.

Puidu lakkimisel kantakse pinnale läbipaistev, enamasti värvitu kattekiht, mis puidu looduslikku tekstuuri ei varja. Tänapäeval kasutatakse puidu lakkimiseks kõige enam vesilakki, nitrolakki ja sünteetilist alküüdlakki.

Lakk kantakse puidu pinnale pintsli või vatist ja marlist tampooni abil. Väiksemaid esemeid lakitakse ka sissekastmise teel. Tampooni või pintslit liigutatakse puidu pinnal nii, et selle suund ühtuks puidukiudude suunaga. Nii jäävad võimalikud jooned vähem nähtavale (joon. A 61). Lakkimisel peab jälgima, et valgus langeks sobiva nurga all. Siis on hästi näha, kui mõni pinnaosa on jäänud lakita või on seda kusagile kogunenud ülemäära. Esimene lakikiht imbub tavaliselt täielikult puidu sisse. Peale lakikihi täielikku kuivamist, lihvitakse pind üle eriti peeneteralise lihvpaberiga (180–240) ja lakitakse uuesti.

Õhu käes seistes aurab lahusti lakist välja ja lakk muutub paksuks. Sel juhul tuleb lakile enne tarvitamist lisada lahustit. Tuleb meeles pidada, et vesilaki lahustiks on vesi, nitrolakil nitrolahusti ja alküüdlakil lakibensiin. Samu lahusteid tuleb kasutada ka pintsli puhastamisel pärast lakkimist.

Toonimisel kantakse puidu pinnale läbipaistev värvilahus, mis muudab puidu värvitooni, kuid jätab puidusüü (tekstuuri) nähtavale. Toonvärve nimetatakse ka peitsideks, mida müüakse kauplustes valmislahuste või pulbritena. Puidupeitsidest on enamkasutatavad nn. vesipeitsid, kus peitsipulber on lahustatud vees, ja piirituspeitsid, kus lahustiks on piiritus. Toonvärv võib sisaldada ka selliseid aineid, mis reageerivad puidus sisalduvate ühenditega ja muudavad seeläbi puidu värvitooni. Viimaseid nimetatakse keemilisteks peitsideks.

Toonvärv muudab puitu imbudes ja kuivades selle lihvitud pinna uuesti karedaks, kuid seda pole otstarbekas uuesti lihvida. Seetõttu niisutatakse toonitav pind eelnevalt leige veega ja lihvitakse see peale kuivamist uuesti üle. Peitsi saab pinnale kanda pintsli, vatitampooni või poroloonitükiga. Toonvärv ei sulge puidu poore ega tekita pinnale kaitsvat kihti. Seetõttu on soovitatav toonitud esemed peale kuivamist üle lakkida.

Värvimisel kaetakse puidu pind läbipaistmatu värvikihiga. Värvid jagunevad (nagu lakidki) nende sideaine lahusti järgi vesidipersioonvärvideks, nitroemail­värvideks ja alküüdemailvärvideks. Värv kantakse pinnale kas pintsli või maalrirulliga (joon. A 62). Tänapäeval toodetakse aga värve ka nn. aerosoolpakendis. Neist saab sobiva värvilahuse otse pinnale pihustada. Seal, kus on võimalik kasutada suruõhukompressorit, saab esemeid nii värvida kui ka lakkida püstolpihustiga (joon. A 63). Sel moel on võimalik saada kõige ühtlasem ja siledam kattekiht. Samas paiskub pihustamisel õhku hulgaliselt lahusti aure, mistõttu selline töö on ohutu vaid spetsiaalses värvikambris või vabas õhus.

Puidu pinda on võimalik katta ka õhukese vahamastiksi kihiga. Viimane segatakse mesilasvahast ja tärpentinist, kuid kasutada saab ka kauplustes müüdavat poonimisvaha. Vahamastiks kantakse puidu pinnale lapi või tampooniga, lastakse kuivada ja hõõrutakse seejärel pehme lapiga läikima. Vahatatud pind on meeldiva siidise läikega, kuid kahjuks pole see kattekiht nii vastupidav kui laki- või värvikiht.