Rahvaarv muutub pidevalt sündimuse, suremuse ja rände tulemusena. Rahvastiku loomulik iive näitab, kui suur on sündide ja surmade vahe. Kui sünnib rohkem, kui sureb, on juurdekasv ehk loomulik iive positiivne; kui sureb rohkem, kui sünnib, on loomulik iive negatiivne. Ränne ehk migratsioon on püsielukoha vahetus, see näitab, kui palju inimesi mingisse piirkonda või sealt ära kolib. Selleks et teada saada, kas rahvaarv mingis piirkonnas kasvab või kahaneb, selgitatakse seal välja rahvastiku loomulik iive ja ränne.
Millest sõltub rahvaarvu muutumine?
Sündimust ehk sündide esinemist mõjutavad paljud tegurid, näiteks riigi arengutase ning naiste haridus ja positsioon ühiskonnas.
Tavaliselt on vähem arenenud riikides sündimus kõrgem kui enam arenenud riikides. Kõrge sündimuse põhjuseks on tihtipeale traditsioonid või puudulikud teadmised pereplaneerimisest. Sageli keelab usk kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, mistõttu on peredes palju lapsi.
Kõige suurem on sündimus Sahara kõrbest lõunasse jäävates Aafrika riikides, kus sünnib naise kohta keskmiselt 5-6 last.
Madal sündimus enam arenenud riikides võib olla põhjustatud noorte soovist omandada enne pere loomist haridus ja seetõttu lükatakse laste sünnitamine kaugemasse tulevikku. Laste arvu peres võib mõjutada ka ebakindel majanduslik tulevik.
Suuremat suremust ehk surmajuhtude sagenemist ja lühemat eluiga vähem arenenud riikides põhjustab puhta joogivee vähesus ja puudulik hügieen, nakkushaiguste levik, arstide ja ravimite puudus ning kehv ja ühekülgne toit. Enam arenenud riikides on peamised surma põhjustajad südame-veresoonkonna haigused, kasvajad ja õnnetusjuhtumid.
Selleks, et rahvaarv ei väheneks, peaks iga naine sünnitama keskmiselt kaks last. Kuna aga mõned lapsed surevad, peaksid naised selleks, et rahvaarv suureneks, sünnitama üle kahe lapse. Praegu on paljudes enam arenenud maades keskmiselt üks laps naise kohta, vähem arenenud maades aga üle viie. Seega kasvab maailma rahvastik just vähem arenenud maade arvelt.
Kuidas on maailma rahvaarv muutunud?
Nüüdisinimene kujunes umbes 200 000 aastat tagasi Aafrika mandril. Suurema osa ajast elatusid meie eellased küttimisest, kalapüügist ja korilusest. Rahvastik suurenes pidevalt, kuid suhteliselt aeglaselt. Umbes 12 000 aastat tagasi, mil tehti algust põlluharimise ja karjakasvatusega, võis maailma rahvaarv olla ligi 5 miljonit inimest.
Meie esivanemad elatusid küttimisest, kalapüügist ja korilusest (looduses kasvavate söödavate juurikate või viljade kogumisest). Selliselt elavaid hõime leidub Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas ja Okeaanias tänapäevalgi.
Maaviljeluse teke esmalt Edela-Aasias ning Kesk- ja Lõuna- Ameerikas muutis inimühiskonna arengut suuresti: inimesed jäid paikseks, tekkisid linnad ja riigid ning rahvastik hakkas kiiresti kasvama. Järgneva kümne tuhande aastaga suurenes maailma elanikkond üle 40 korra, ulatudes meie ajaarvamise alguseks juba üle 200 miljoni. Rahvaarvu tõus pole aga olnud stabiilne, seda on pärssinud nii ikaldused ja üleujutused kui ka epideemiad (nt katk, koolera, rõuged) ja sõjad.
Aastatel 1348–1350 levis see üle Euroopa, kus suri hinnanguliselt 30–60% rahvastikust. Katk jõudis ka Aasiasse. 1400. aastatel vähenes maailma rahvaarv 450 miljonilt 375 miljonini. Euroopa rahvaarvu taastumine endisele tasemele võttis aega 150 aastat. Katkuepideemiad kimbutasid Euroopat veel 19. sajandini.
Maailma rahvastik on suurenenud eriti kiiresti viimase 200 aasta jooksul. Seda on soodustanud tööstuse kiire areng ja näljahädade ohjeldamine Euroopas. 1804. aastal ületas inimkonna arv miljardi piiri. Plahvatuslikult on Maa elanikkond kasvanud alates 20. sajandi keskpaigast. Seda on tinginud inimeste heaolu kasv, eriti aga arstiabi kättesaadavus, mis on märgatavalt pikendanud eluiga ja vähendanud laste suremust. Eriti kiiresti tõuseb rahvaarv neis maailma paikades, kus on säilinud paljulapseliste perekondade tava ega reguleerita sündivust.
Mõtle
- Mis sa arvad, kui tänapäeval tabaks Euroopat katku sarnane epideemia, kas rahvastiku suremus oleks suurem või väiksem? Miks?
