3. Anton Hansen Tammsaare muuseum

1.  ….
   ​Kirjanik elas oma abikaasa, tütre ja pojaga selle maja teisel korrusel viietoalises korteris oma elu viimased kaheksa aastat.
2.  ….
   ​Lapsepõlve kohta on andmeid vähe. Üks Antoni koolikaaslane mäletab teda kui tugevat heledapäist poissi, kes oli hea ujuja ning kellel polnud maadlemises vastast. Tammsaare kasvas üles suures peres – tal oli 11 õde-venda.
3. ….
   ​Haridustee algas kihelkonnakoolis. Seal õppis ta ka viiulimängu. Tammsaare unistuseks oli edasi õppida. Et pere oli suur ja raha vähe, sai unistus teoks alles 20aastaselt, kui Tammsaare pääses õppima Tartusse Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Talupoegadest vanematel oli kooliraha raske koguda ja nii pidi kirjanik õppimise eest tööga tasuma: tegi abitöid, pidas valvuriametit, õpetas nooremaid klasse. See raske aeg ja Treffneri gümnaasiumi eriline õhustik andsid materjali „Tõe ja õiguse” teise osa kirjutamiseks. Selles on hulgaliselt koomilisi seiku kooli õpetajate ja õpilastega, kuid ka väga tõsiseid ja hingelisi üleelamisi.
4. ….
   ​Püsinäitus „Tõde on inimeses” püüab vaadata maailma Tammsaare silmade läbi. Kirjaniku teosed – peateose „Tõde ja õigus” viis osa, romaanid „Elu ja armastus”, „Ma armastasin sakslast”, „Kõrboja peremees” ning „Põrgupõhja uus vanapagan”, näidendid „Kuningal on külm” ja „Juudit” ning paljud jutustused panevad iga kirjandushuvilise vaimustuma sellest, kui paljude eluvaldkondade üle kirjanik mõtiskleb ja kui lihtsal, loomulikul, kuid samas ka vastuolusid esile tooval viisil ta elu kirjeldab.
5.  ….
   ​Korter on sisustatud nii, nagu see oli kirjaniku eluajal. Tema isiklikest asjadest võite näha viiulit, mis oli kirjanikule heaks seltsiliseks, ja paljudelt fotodelt tuntud palitut.
6.  ….
   ​Kirjanikku tunti kui eraklikku ja väga tagasihoidlikku inimest. Juba oma eluajal oli ta kuulus kirjanik, aga peenutsemist ta ei sallinud – elas tagasihoidlikus korteris, käis ise iga päev turul perele toitu ostmas. Lähedased inimesed pidasid teda seltskondlikuks, lõbusaks ja jutukaks.

1.

2.

3.

1. Ruttu tehtud, rumal töö, kaua tehtud, kaunis töö.
2. Lähed kahte jänest püüdma, ei saa ühtegi kätte.
3. Ei ole halba ilma heata.
4. Kõik pole kuld, mis hiilgab.

POISS JA LIBLIK

Anton Hansen Tammsaare järgi

Metsaga põhjatuule eest varjatud aasal kasvas ilusal kevadel palju lilli. Aga asjata ootasid nad noppijat. Sumises küll mesilane ja lendas liblikas, aga need ei noppinud.

Ja juba hakkasid lilled lootust kaotama.

Siis tuli ühel päeval nende juurde poiss, kes lilli armastas ja neid heal meelel noppis. Kui poiss aasale astus, said lilled rõõmsaks ja hüüdsid nagu ühest suust:

„Nopi mind! Nopi mind!”

Ja nende magus lõhn täitis õhku.

Poiss lähenes esimesele lillele. Ta sirutas juba käe, et seda murda, kui liblikas lillelt õhku tõusis. Tükk siidi, teine sametit – niisugune oli liblikas, kui ta tiibu lehvitas. Ja ainult pisut lendas ta edasi, laskus siis jälle lillele. Poiss hakkas teda püüdma.

Algas jooksmine: samm siia, teine sinna. Ikka edasi tormasid poiss ja liblikas, üks oma väledatel jalgadel, teine tiibadel, mis särasid siidina ja sametina.

Viimaks tõusis liblikas kõrgele ja lendas üle metsa, mis aasa põhjatuulte eest varjas.

Alles nüüd jäi poiss seisma. Ta vaatas liblikale järele.

Kui poiss nõnda seisis ja metsa taha vaatas, tundis ta äkki lillede lõhna. Talle tulid meelde lilled, mida ta oli noppida tahtnud. Kuid liblikat püüdes oli ta kõik need ära tallanud.

Kurvana istus poiss rohule ja hakkas nutma. Ta armastas ju lilli nii väga.