3. Palamuse Kihekonnakoolimuuseum

Palamuse O. Lutsu kihelkonna­kooli­muuseum tutvustab kooli ajalugu ning kirjaniku elu ja loomingut. Mitmed muuseumi ruumid on sisustatud nii, nagu need olid 19. sajandi lõpus.

Üks ruum on pühendatud Oskar Lutsu lapsepõlve- ja kooliaastatele ning tema tun­tumale teosele „Kevade”. Siin on kirjaniku kooli­tunnistused, perekonnafotod, „Kevade” eesti- ja võõrkeelsed väljaanded.

Teises ruumis, kus kooliajal magasid tüdrukud, on praegu väljapanek Palamuse kihelkonna ajaloost.

Kolmandas ruumis, kus varem asus köstri köök, võib tutvuda vanema kooliajalooga. Siia ruumi on välja pandud vanu õpikuid, kooli­tunnistusi, vihikuid, kirjutustarbeid ja kõike muud, mida vanasti koolis kasutati. Kuna kihel­konnakoolides oli tol ajal õppekeeleks vene keel, siis on ka kooliraamatud enamikus venekeelsed.

Klassitoas, kus ka Oskar Luts ja „Kevade” peategelased õppisid, on kaks rida pikki pinke, millest igaüks mahutab neli last. Siin on veel tahvel, õpetaja töölaud, tuntud pillimeistri haruldane orel, „Kevadest” tuntud gloobus ja seinal keisri pilt.

Ühes ja samas klassitoas õppis Oskar Lutsu ajal kogu õpilaspere, s.o 30–40 last, kes käisid koolis kas kolm, neli või isegi viis talve. Kaugemal elavad õpilased ööbisid koolis.

Magamistuba asus klassi kõrval, seinte ääres olid kahekordsed narid. Köster äratas koolis ööbivad lapsed kell kuus hommikul. Pärast pesemist köeti ja koristati kooliruumid ise, sest koolil polnud koristajat.

Tunnid algasid kell kaheksa hommikupalvusega. Koolis õpetati usuõpetust, kirikulaulu, emakeelt, mate­maatikat, vene keelt ja kirjandust, maateadust, loodus­lugu ning ajalugu.

Pärast lõunavaheaega, mis kestis kella kahest neljani, hakati ette valmistama järgmise päeva tunde. Kella seitsme ja kaheksa vahel söödi õhtust. Kui kell üheksa magamistoas tuli kustutati, hakati jutustama muinasjutte või lugusid Lendavast Hollandlasest, Hiina müüri saladusest, kodukäijatest ja paljust muustki, millest loetud või kuuldud.

1. Oskar Lutsule pühendatud ruum muuseumis.
2. Kooli ajalugu tutvustav ruum muuseumis.
3. Kihelkonnakooli klassituba.
4. Koolipäev kihelkonnakoolis.
5. Laste tegevus kihelkonnakoolis enne ja pärast õppetunde.

• õppisid kõik lapsed ühes …,
• istusid õpilased koolipingis neljakesi …,
• rippus seinal keisri pilt …,
• oli õpetaja töökoht kantsel …,
• oli paber kallis, sellepärast kirjutasid õpilased krihvliga väikestele tahvlikestele …,
• kirjutasid lapsed paberile tindi ja sulepeaga …,
• kasutati arvutamise õpetamiseks arvelauda …,
• õppisid klassis koos vembumehed ja tõsised lapsed, pillimehed ja kaebupunnid …,

KATKEND „KEVADEST”

Rätsepmeistri laste nimed peavad olema erilised, sellised, mida kellelgi teisel ei ole. Kogu pere tegeleb nime otsimisega uuele pereliikmele, nende hulgas ka Heinrich Georg Aadniel Kiir.

Aadniel Kiir käib ringi nagu põlenud jalgadega kana ja pobiseb ühtelugu omaette arusaamatuid sõnu. Aeg-ajalt jääb ta mõne koolivenna ette seisma ja küsib:

„Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi.”

Ja kui küsitav selle peale siis omast arust kõige ilusama nime ütleb, siis raputab Kiir kurvalt pead ja läheb mõne teise poisi juurde, kust ta varsti uue pettumusega lahkuma on sunnitud. Nii on peaaegu kõik poisid juba läbi küsitud, mõni harv, nende hulgas ka Joosep Toots, on veel küsimata; neist ei ole küll kellestki suuremat loota, aga satub ju vahel viljatera pimeda kana noka ette ja jookseb hiir magaja kassi suhu, nõnda et parem siis juba nendelt kah küsida, et süda jääks rahule.

Ta läheb nüüd otsekohe Tootsi juurde.

„Jaa, mul on küll üks nimi, aga seda ei ütle ma sulle.”

„Mispärast sa ei ütle?” pärib Kiir.

„Mispärast, noh … Vaata, narr, kust ma’s võin ütelda, kui mul teda enesele tarvis läheb.”

„Enesele tarvis läheb? Hii-hii-hii! Mis sa ta’ga teed, sul on ju nimi. Ütle! Toots, ma toon sulle kaks õuna, kui sa ütled.”

„Kaks õuna …!”

„Kolm, noh! Siis on iga aasta eest üks õun.”

„Oh sa narr, mina annan selle nime sulle kolme kärbatanud õuna eest ära! Ega ma arust lage ei ole! Vaata, kui sa just tahad, siis mine kohe koju ja too mulle kuus õuna; aga kõik olgu suured ja ilusad. Siis ma vaatan …”

„Mis sa vaatad siis?”

„No siis ma vaatan õunte pealt, kas maksab ütelda või ei.”

„Ei, sa pead siis ütlema.”

„Mine, mine koju, too õunad ära!”

Häda ajab härja kaevu, Kiir aga ei ole härg ja kaevu ei ole tal ka vaja minna: tüki aja pärast ilmub ta kuue õunaga uuesti Joosep Tootsi palge ette. Toots hindab õunu niisuguse pilguga, nagu oleks ta eluaja olnud õunakaupleja, ja leiab, et pooled kuhugi ei kõlba. See ei eksita teda aga sugugi just neid kõlbmatuid kõigepealt ära õgimast, ja Kiir näeb ahastusega, kuidas õun õuna järel Tootsi vägevate hammaste taha kaob, ilma et lubatud nimi kuuldavale tuleks.

„Ütle nüüd nimi, sa lubasid ütelda,” mangub ta ja võtab isuka mehe käest kinni, kes juba viiendale õunale hambaid külge tahab ajada.

„Võib olla, et oleks ütelnud kah, kui sa paremad õunad oleks toonud, aga sa tood pisikesed justkui silmamunad, ei tea, kes neid sööb!” vastab Toots nina sügades ja kulme kortsutades ja paneb, nagu muu seas, õuna suhu.

„Ma võtsin kõige paremad, mis ma leidsin. Ja kui see nimi tõesti nii ilus on, nagu sa kiidad, siis kutsume sind pidule kah.”

„Ah soo. Ei noh, pidule ma tulen küll, aga ütle, mis seal süüa antakse? Kas sülti kah tehakse?”

„Jah, jah. Sülti tehakse ja … vorsti ja … praadi ja …”

„Kas rosinatega saia kah tehakse?”

„Tehakse küll.”

„No vaata,” Toots võtab Kiire pintsakunööbist kinni, „siis ütle neile, et nad õige palju rosinaid panevad, nii palju, et rosin rosina küljes kinni on. Muidu otsi teisi mööda saia taga ja urgitse noa otsaga nagu narr, enne kui mõne kätte saad.”

„Ma lasen rosinaid panna nii et mustab, ütle aga nimi ära.”

„Hea küll, aga pea sa oma sõna. Vaata, Kiir, mul on neid koguni kaks … neid nimesid. Esimene, see on ikka see päris nimi, see õige tore nimi, aga teine on kah väga kena, ja kui veel need mõlemad panna, siis … siis … Tule akna juurde, teistest kaugemale, vahest kuuleb mõni ja ajab jutu välja. Vaata, pane nüüd tähele!”

Kuna kõneleja öökulli-silmad rahutult eksivad, muutub ta jutt tasaseks sosinaks; näib nagu avaldaks keegi maailma saladust ja nagu kubiseks ümbrus äraandjaist.

„See esimene, õige tore nimi on: Kolumbus.”

„Kolumbus!”

„Jah. Ja teine on: Krisostomus.”

„Krisostomus!”

„Jah.”

Esimest nime on Kiir muidugi kuulnud ja teab väga hästi, kes niisugusenimeline mees oli ja mis ta tegi, aga teisega on täbar lugu. Tunni ajal püüab ta seda kramplikult meeles pidada, aga nimi tükib vägisi, justkui kiuste, käest sassi minema … Krii… Krii… Hii… Hii… Hipopotamus! Siis tuleb terve rida hirmsaid elukaid, kelle sugugi maa pealt kadunud, ja Georg Aadniel mõtleb hirmuga, et Toots mõne niisuguse on nimetanud.

Pterotaktiilus … Plesiosaurus … Ihtiosaurus … Saurus … Saurus …