Ene Sepp Jagatud suvi

Jagatud suvi

Järjekordne imeline suvevaheaja hommik. Ere päike sundis Sigridit silmi avama, aga kui ta kella vaatas ja nägi, et see pole veel pool kaheksagi, keeras ta rahulikult teise külje ning tõmbas teki üle pea. Ta mõtles ratsutamisest ja sellest, kui äge oli olnud ükspäev Mileediga normaalselt hüpata, sest Ulrikat polnud tallis ja ta ei pidanud teisele sõitjale mõtlema. Need olidki väikesed rõõmsad hetked tema muidu natuke nukraks kippunud tallielus. Positiivsete mõtetega hakkas ta juba uuesti uinuma, kui järsku hakkas telefon häält tegema.

„Mis nüüd?” porises Sigrid. „Kes mulle nii vara hommikul sõnumeid saadab?” Uniselt sirutas ta käe teki alt välja, leidis öökapilt telefoni ja luges sõnumit. Ja siis järsku kargas ta istuli, ning vähem kui minut hiljem suhtles ta juba Facebookis trennikaaslastega, kes olid samasuguse sõnumi saanud ja üritasid välja mõelda, kuidas kõige kiiremini talli jõuda. Jalgsi minek või isegi jalgrattaga sõitmine ei olnud arvestatavad variandid, sest mõlemad olid liiga aeglased, aga neil oli vaja talli saada. Ja kiiresti! Päris ruttu sai selgeks, et Kaisa, Andres ja Maria mahuvad Andrese ema auto peale. Sigrid, Meribel ja Gerda lähevad aga viimase isaga. Viisteist minutit hiljem olid nad juba autos ja sõitsid talli poole.

„Huvitav, mis juhtus?” küsis Sigrid teistelt, aga nad kehitasid vaid õlgu. Sõnum oli öelnud vaid üht: „Hobused on jooksus. Kes saab, tulgu nii kiiresti talli kui võimalik.”

Tallile lähemale jõudes palus Gerda isal aeglasemalt sõita, sest hobused võisid olla ükskõik kus. Tüdrukud vaatasid ringi ja siis hüüdis Meribel: „Seal!”

Tuttavad loomad olid üle suure maantee läinud ning jooksid seal ühe taluniku karjamaa peal ringi. Nii kaugelt vaadates ei saanud selles kindel olla, aga Sigridile tundus, et kõik hobused on lahti saanud!

Gerda isa oli vaevu auto peatada jõudnud, kui tüdrukud sealt juba välja hüppasid ja Anneli juurde jooksid. Anneli tervitas neid ja rääkis siis, mis oli juhtunud: „Murdsid karjusest välja. Ei tea miks, aga Kristofer helistas mulle hommikul, kui ta oma karjamaa peal lehmade asemel hobuseid nägi.” Kristofer ise seisis ka sealsamas koos oma vanemate ning õega – seda järeldas Sigrid, sest ta ei teadnud, et Kristoferil naine oleks. Nad kõik olid valmis appi tulema, nii et Anneli andis käsu: „Ajame hobused koju.”

See polnud esimene kord, kui hobused otsustasid karjamaalt jalga lasta ja ümbrust uurima minna, kuid tavaliselt olid nad jäänud talli lähedale. Nüüd olid nad aga jõudnud harjumatult kaugele ning tihedama liiklusega maantee tegi kogu asja ohtlikumaks.