Ilmar Tomusk Inglid kuuendas B-s

Julge tuvi lugu

Juba neljanda klassi esimestel päevadel said kõik teada, et Mardist on suvega saanud tubli ärimees. Kui Mart oma lauasahtli lahti tegi, nägi selle sisu välja nagu väike supermarketi riiul. Sahtlis oli küpsiseid ja komme, kohukesi ja väga tervislike bakteritega piimajooke.

„Ühes pudelis on mitu miljonit bakterit,” teatas Mart, „ja need on ägedalt tervislikud.”

Mart müüs klassikaaslastele kõike, mis tal sahtlis oli, ning seda sugugi mitte eriti palju kallimalt kui neidsamu asju poest ostes. Loomulikult toimus kõik salaja, nii et õpetaja ei saanud asjast midagi teada.

Mardi äri läks kuni septembri lõpuni väga hästi. Siis aga hakkas õpetaja tähele panema, et vaatamata soojale ilmale hakkasid mitmed klassi lapsed halba tervist ja kõhuvalu kurtma. Peaaegu iga päev palus keegi lastest end pärast söögivahetundi kõhuvalu pärast koju lasta.

Asja hakkas uurima kooli õde Ursula. Nimelt tundus talle, et tervet neljandat B-d on tabanud kummaline kõhuhaigus. Et aga ükski teine klass kõhuprobleemide üle ei kurtnud, ei saanud ta süüd kooli söökla peale ajada. Nakkuse allikas pidi olema klassis.

Kui ühel järjekordsel koolipäeval oli viis poissi tund aega järjest WC-s istunud ning siis kiirkõnniga kodu poole läinud, otsustas Ursula klassiruumi põhjalikult üle vaadata. Ning ei läinud palju aega, kui ta Mardi lauasahtlist korraliku maiustuste ja piimajookide lao leidis. Lähemal vaatlusel selgus, et kõikidel kommidel ja küpsistel oli kasutamistähtaeg möödas rohkem kui aasta, piimajookidel paar nädalat.

„Need ei ole ju enam tervisejoogid,” oli õde Ursula pahane, „need on lausa kõhuvalujoogid. Ja kui veel neid komme ja küpsiseid peale süüa, siis ma imestan, et siin üldse keegi terve on.”

„Ega olegi,” vastas õpetaja Merje, „täna lasin poole päeva pealt koju viis siiamaani tervena püsinud poissi. Nii et nad on kõik selle sahtli kallal käinud.”

Järgmisel hommikul andis õpetaja lastele eesti keeles iseseisva töö ning läks koos Mardiga kooli õe juurde, et kogu tõde klassikaaslaste salapärase haigestumise kohta välja selgitada.

Ning tõde oli väga lihtne. Mardi kodu lähedal oli hiljaaegu avatud uus toidupood ning Mart oli seal õhtuti emaga poes käies märganud, et räpastes riietes ja väga kurva näoga inimestele jagatakse poe tagaukse juures ilma rahata igasugust vahvat söögikraami.

Mart ei olnud üldse vaene ning tema riided olid täiesti korralikud. Mardi isa oli ajakirjanik ning ema töötas õmblejana. Kuid Mart oli mitu korda näinud, kuidas tema isa oma artiklite kirjutamiseks mitmesuguseid katseid korraldas. Ükskord mängis ta tänaval magama jäänud joodikut, et teada saada, kas inimesed sellisele tüübile abi kutsuvad. Teinekord jagas Mardi isa juhuslikele inimestele tänaval lilli, et näha, kas inimesed rõõmustavad selle üle, ehmatavad või vihastavad. Enamik inimestest ehmatas ega julgenud lille vastu võtta ning mõned vihastasid. Mardi isa nimetas neid katseid ajakirjanduslikuks eksperimendiks.

Nüüd otsustas Mart ise ka ajakirjandusliku eksperimendi korraldada. Ta pani endale selga vanad ja väikseks jäänud riided. Õues tegi ta käed kohe natuke poriseks, pühkis need siis riietesse puhtaks ning tõmbas uuesti poriseks tehtud kätega ka paar korda üle näo.

Nüüd oli Mart eksperimendiks valmis. Ta läks poodi, käis seal riiulite vahel, läks korraks välja, tegi siis kurva näo pähe ning läks poodi tagasi. Varsti tuligi tema juurde üks müüja.

„Meil on siin natuke vanaks läinud toitu,” lausus ta Mardile, „võta kaasa, saad kõhu täis.”

Mart viiski toidukraami koju, järgmisel päeval aga alustas koolis aktiivset äritegevust.