Kahekõne ehk dialoog oli põhiline võte, mille abil õpetati Vana-Kreekas, kui raamatuid meile tuntud kujul veel polnud. Filosoof Sokrates andis oma teadmisi edasi õpilastega vesteldes. Nii näiteks sai oma teadmised tema käest teine kuulus tarkusearmastaja Platon. Jalutati õpetajaga roheluses, istuti mõnusasti puu alla maha ja vesteldi. Õpetaja esitas küsimusi, olles nõudlik ja tekitades õpilases vahel isegi segadust. Õiget vastust ei öelnud õpetaja kunagi ette, vaid lasi õpilasel aina uuesti pingutada ja ajusid ragistada, kuni lahendus oli iseseisvalt käes. Aja jooksul on seda hakatud nimetama Sokratese meetodiks.
Kirjandusteksti lugedes oleme tihti samasuguses olukorras: teosed, mida me loeme, esitavad meile sageli väga keerulisi küsimusi. Mõnikord ajavad naerma, mõnikord nutma, mõnikord lausa marru. Nii või teisiti oleme aga küsimuse ees: „Kuidas tekst mind kõnetab? Mida on autor tahtnud öelda?”
Raamatu mõistmine toimub dialoogi kaudu. Muidugi ei tea keegi päris täpselt, kuidas ja miks kirjandus on sündinud. Sama kehtib keele kohta. Oluline on aga see, et kirjanduse eesmärk on laias laastus sama mis igapäevase suhtluse puhul. Selleks eesmärgiks on suhelda, mõtteid vahetada.
Ateena võimud mõistsid Sokratese (469—399 eKr) surma, sest süüdistuse järgi rikkus ta noored ära, õhutades neid näiteks kahtlema jumalates ja valitsejate otsustes. Paljud on kuulnud, et Sokrates ütles kunagi: „Ma tean, et ma midagi ei tea.” Vähem inimesi teab, et ta ei kirjutanud ise ühtegi raamatut. Sokratese vestlused pani mälu järgi kirja tema õpilane Platon (428—348 eKr).
Raffaeli (1483—1520) seinamaal „Ateena kool” kujutab Sokratest, Platonit, tema õpilast Aristotelest (384—322 eKr) ja teisi kuulsaid antiikaja filosoofe omavahel vestlemas. Kujuta ennast ette Ateena koolis ringi liikumas. Millest võiksid filosoofid rääkida? Mida küsiksid Sokrateselt teadmise kohta? Mida räägiksid Platonile ja Aristotelesele tänasest maailmast? Kirjuta jutt pealkirjaga „Mina Ateena koolis” ning jaga seda klassiga.
Pildi kõrval kastis olevaid Jüri Üdi luuleridu on väga palju tsiteeritud ja tihtipeale on varju jäänud luuletuse lõpp:
Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.
Jüri Üdi oli Juhan Viidingu (1948—1995) varjunimi, mida kirjanik alguses kasutas. Hiljem kirjutas ta oma päris nime all. Teda loetakse 20. sajandi teise poole suurimaks eesti luule uuendajaks. Jüri Üdi nime all avaldatud tekste peetakse mängulisemaks, kuigi keelega trikitamist on ka Juhan Viidingu luuletustes (sellest aga lähemalt õpiku viimases peatükis).
Jüri Üdi luuletus pöördub meie poole mitme küsimusega. Tema enda vastused neile tekitavad aina uusi küsimusi juurde. Kahekõne autoriga ongi teistsugune kui tavaline suhtlus. Teksti lugemise ajal ei ole meil võimalik autorile vastata, autoril ei ole võimalik näha meie reaktsioone, kuid ometi on need tema sõnad, mis meid puudutavad ja meis uusi mõtteid tekitavad. Me kohtume autori ja tema loodud tegelastega ühes teises maailmas. Näiliselt istume laua taga, lebame tugitoolis või loksume bussis või trammis, raamat käes, kuid tegelikult viibime Kettamaailmas, Keskmaal või Paunveres. Seal see kahekõne toimubki. Jüri Üdiga on võimalik kohtuda ja vestelda „laias ilmas”.
- Jüri Üdi luuletuses üht sõna muutes saame küsimuse: „Mis on see lugeja osa siin laias ilmas?”.
Kuidas vastad sina sellele? - Mida tähendab selles luuletuses sinu arvates rida „end mitte ära magada”?
- Mis võiks sinu arvates olla see „muu”, millele luuletaja mõtleb?
Kirjuta sel teemal arutluS, jutustav tekst või luuletus.
Kirjutamine ja kirjandus meie ajastul
Meie tänane maailm on teksti tähendust muutnud. Elame erilisel ajal, mil kirjutamisele on tekkinud uusi tähendusi. Kasutame palju neid kanaleid, mis asuvad internetis. Veebis suhtleme sõprade ja sugulastega kirjalikult.
Uued suhtluskanalid Messenger, Facebook, Twitter jpt on hakanud muutma paljude arusaama igapäevasest kirjutamisest. Kui varem oli ka tavalise kirja kirjutamine miski, mis nõudis keskendumist, eeltööd ja põhjalikku läbimõtlemist, siis nüüd toimub see kiiremini ja vahetumalt. Internetikeel on hakanud mõjutama ka ilukirjanduse loomist, internetiga seotud teemad kajastuvad paljudes uuemates raamatutes. Omaette huvitav teema on veel see, et internetis kirjutatakse peamiselt kõnekeeles, mitte kirjakeeles. Ja et asi oleks veelgi põnevam: internetikeeles on kasutusel palju lühendeid, märke ja ikoone, mida ei saa kasutada kirjakeelt nõudvas koolitöös ega suulises vestluses.
Võrgumaailm
Interneti suhtlusvõimalused võivad luua mulje, et meie ümber toimub kogu aeg midagi. Piisab sellest, kui heita pilk vastavale veebileheküljele, ning meie ees rullub lahti teiste inimeste elu. Meil on võimalik koguda kontakte, sõlmida uusi tutvusi, vaadata ja kommenteerida teiste elu.
Ka raamatutegelased elavad virtuaalses maailmas. Me näeme oma vaimusilmas, milline on nende välimus, iseloom ja kuidas nad käituvad erisugustes olukordades. Nad justkui oleksid päriselt olemas, kuid samas ei ole ka. Ometi on vähemalt üks neist meile väga lähedaseks saanud ning me saame tema üle arutleda nagu päris inimese üle.
- Kui palju on sinul sõpru-tuttavaid, kellega suhtled peamiselt internetis?
- Kas ja kuidas on internet mõjutanud sinu lugemis- ja kirjutamisharjumusi?
Töövihiku ülesanded 3, 4 ja 5
Mõnel lugejal on suurem sõprade nimekiri kui teistel. Ta on endale kogunud raamatutest palju kontakte ja tutvusi. Näiteks selle õpiku juhendamisel võid sina enda kontaktide nimekirja lisada trotsliku ja uhke Tiina näidendist „Libahunt”, kurvavõitu ja üksildase Arno „Kevadest”, lõbusa breiktantsija Kristjani raamatust „Ja kui teile siin ei meeldi...”, karmi ja tõsise Jaanuse jutustusest „Tasuja” ja palju teisigi.
Raamatutest saadud tuttavad on mingis mõttes erilisemad, sest nad ei kao meie elust kunagi ära, kui oleme nendega kord juba tutvust teinud. 21. sajandi noor eesti luuletaja Paavo Piik on kirjutanud tänapäeva suhtlemisvõrgustike kohta järgmist:
Paavo Piik (sündinud 1983) avaldas oma esimese luuleraamatu „Kummuli linnad” 2006. aastal. Ta kirjutab oma luuletustes sageli tänapäeva inimsuhetest. Paavo Piiki on tihti nimetatud uue põlvkonna hääleks, kes räägib tänaste noorte üksildusest ja kindlate väärtuste puudumisest praeguses ühiskonnas.
- Miks on paljude inimeste jaoks oluline koguda internetis palju tutvusi?
- Kas interneti-tuttavate vastu on raskem tunda sügavamat huvi? Miks?
- Võrdle Paavo Piigi luuletust Jüri Üdi omaga. Millised erinevused torkavad silma? Kuidas erineb nende keelekasutus?
Kuidas rääkida kirjandusest
Kirjandusest rääkimine võib olla loominguline ja lõõgastav. Mõnikord võib aga tekkida tunne, et see on raske töö. Nagu kraavi kaevamine. Just nimelt – tekstide üle arutlemine tähendab lausetesse tungimist. Ka ridade vahelt tuleb vahel tähendust otsida. See võib olla paras seiklus: juhtub ootamatusi ja avastada võib üllavalt palju.
Aare Pilv (sündinud 1976) on luuletaja ja kirjanduse uurija. Tema luuletused ja artiklid räägivad tihti kirjutamisest ja raamatute lugemise põnevusest ning mõnust.
Nii on kirjutanud luuletaja Aare Pilv, selgitades, et sõna „raamat” on pärit kreekakeelsest sõnast graphein, mis tähendab kraapima, kaevama.
Teisalt nõuab kirjandusest rääkimine mitte ainult teksti, vaid ka iseenda sees kaevamist.
Mis on sinu seisukoht? Mida sa tekstist arvad? Kuidas sulle tekst meeldis? Millest tekst sinu arvates räägib? Mis on teksti sõnum? Millistest osadest tekst koosneb?
Selliste küsimustega pommitab see õpik sind ikka ja jälle. Kas neile vastata on kerge? Ütleme ausalt: raamatuid lugeda, nendest kirjutada ja nende üle arutada võib sageli olla keeruline ülesanne. Mis ei tähenda, et see oleks samasugune töö nagu matemaatilise võrrandi lahendamine või käsitöö tegemine tööõpetuse tunnis. Ja kui raamatutest rääkimine ongi mõnikord keeruline, ei ole see kunagi mõttetu või ebameeldiv. Tulemus tasub vaeva.
Kirjandus on looming. Erinevalt kujutavast kunstist (maalid, kujud, fotod, filmid) on kirjandus sõnakunst. Sõna on miski, mis sisaldab endas väga palju. Üksainus sõna tekitab lugeja peas kujutluspiltide rea. Iga inimese puhul on need kujutluspildid erinevad ja need jooksevad inimese peas kiiresti nagu kaadrid filmilindil.
Seega, raamatu lugemist saab võrrelda filmi vaatamisega, kuigi esmapilgul ei tundu need kaks tegevust üldse sarnased. Kirjandus paistab pigem filmikunsti vastandina just seetõttu, et filmi vaadates tehakse meie eest ära kogu töö, mida raamatu lugemine meilt nõuab. Teleekraanilt või kinolinalt „Kevadet”, „Harry Potterit” või „Sõrmuste isandat” vaadates ei pea ise ette kujutama, millised näevad välja Arno, Harry või Frodo. Meie eest langetavad otsuseid stsenarist, rezˇissöör ja isegi grimeerija. Operaator ehk kaameramees otsustab, millise nurga alt me näeme maastikke ja maju, võtteplatsi valgustaja määrab, millised varjud langevad sündmuspaigale.
Kirjandusest rääkimine tähendabki ennekõike nende kujutluspiltide kirjeldamist, mis lugedes tekivad. Muidugi mõista ei piirdu raamatutest rääkimine ainult sellega, kuid lugeja ettekujutusest saab kõik alguse.
Ükski teine inimene ei näe, millised mõtted jooksevad sinu peas. Niisamuti ei saa näha seda, milline on sinu isiklik „Kevade” või „Harry Potter”. See kuulub ainult sulle ning on loodud sinu enda peas, kus on ainult üks kaameramees, rezˇissöör, helimees ja valgustaja – sina ise. Seega, raamatu lugemine nõuab rohkem tööd, kuid pakub ka rohkem vabadust.
Töövihiku ülesanded 6 ja 7
