Kuidas esitada luulet?

Ilukirjandusliku teksti suulist esitamist nimetatakse etlemiseks. Etlemine on loominguline tegevus, see ei ole lihtsalt ettelugemine, vaid teksti mõjuv ja nauditav esitamine. Teksti ei tohi lihtsalt kiiresti ette vuristada, vaid tuleb saavutada kontakt publikuga. Seetõttu ei loeta maha paberilt, vaid tekst õpitakse pähe.

Head etlejad on need, kes suudavad publikule usutavalt näidata, et neile endale tekst meeldib. Hea etleja justkui kasvab tekstiga kokku. Nii saab tekst uue tähenduse, sest esitaja lisab sellele oma isikupära ja tõlgenduse.

Etlemine ei ole näitlemine. Võrreldes näitlejaga ei pea etleja sisse elama võõrasse rolli: ei pea teesklema nutmist, röökima või kasutama lavalist liikumist. Näitlemisega on etlemisel sarnasust niipalju, et etleja annab erinevaid meeleolusid, käitumislaade, tundeid jm edasi oma hääletooni, hääle valjuse ja pausidega. Mõõdukalt võib kasutada ka kehakeelt.

Töövihiku ülesanne 37

Kogemusteta etleja paneb käed rinnale risti või taskusse, sikutab end riietest või sügab kukalt.
Vaatab maha.
Kasutab üleliigset ja lohisevat sissejuhatust („Tere, mina olen Peeter ja ma siis põhimõtteliselt loen nagu teile ühe luuletuse.”). Publik teab, et ta hakkab esinema. Piisaks luuletuse pealkirjast ja autori nimest (Peeter: „Lydia Koidula „Kodu””). Oma nime pole vaja öelda, sest klassikaaslased teavad seda niigi, suurematel üritustel aga tutvustab esinejat teadustaja.
Kiirustab.
Kardab sobivates kohtades pause teha.
Laseb häälel lauselõppudes ära vajuda.
Mõne lause pröökab nii, et esimeses reas istujatel soeng sassi läheb, mõne teise lause puhul aga on viimases reas istujatel teda raske kuulda.
Kui teeb vea, hakkab kommenteerima oma tegevust („Sassi läks, vabandust, ma alustan uuesti, kus ma pooleli jäingi...”).
Jätab teksti päheõppimise viimasele minutile.

Hea etleja seisab sirgelt ja julgelt.
Vaatab julgelt publikule otsa.
Esinedes mõtleb selle kujutluspildi peale, mis tekkis ta peas teksti lugedes.
Võtab eesmärgiks esitada teksti nii, et publikul kerkib silme ette seesama kujutluspilt.
Jälgib oma tempot ja esitab teksti mõõduka kiirusega.
Peab meeles, et võrreldes publikuga tunduvad talle endale pausid alati pikemad ja lugemise tempo liiga aeglane.
Kannab oma häälega iga lause (või salmirea) ilusti lõpuni välja.
Kui teeb kogemata vea, siis ei lase end sellest heidutada, vaid parandab eksimuse võimalikult märkamatult.
Valmistub esinemiseks korralikult.

Etlemisel on väga oluline mõista teksti sisu. Näiteks Lydia Koidula isamaaluulet esitades on tähtis hoida pühalikku meeleolu, paljudele Jüri Üdi tekstidele võib aga läheneda mängulisemalt. Ühegi emotsiooni või võttega ei tohiks aga üle pingutada.

Valige sellest õpikust, koduriiulilt või kooliraamatukogust luuletusi, valmistage ette ja esitage neid klassi ees.

Lisää aiheesta

Ei tule luule tuulest

Autor: Anna Haava

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka,
ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.

Võrdle Anna Haava luuletust Hando Runneli arutlusega „Luule on hääleta laul”. Mille poolest luule kirjeldamine nendes tekstides sarnaneb, mille poolest erineb?

Anna Haava (1864–1957) on olulisemaid eesti poetesse pärast Lydia Koidulat.

Lisää aiheesta

Rahvaluule – autorita looming

Lood ei ole looja loodud
ega sõnad sepa tehtud,
viisid vabrikus valatud!
Lood on nõnda, kui ma laulan,
sõnad nõnda, kui ma säädan,
viisid nõnda, kui ma võtan.

Põltsamaa, 1883

Ärkamisaja lõpus, 1888. aastal algatas Jakob Hurt rahvaluule kogumise. Ta mõistis, et kui eestlased soovivad end rahvusena kehtestada, tuleb kõigepealt ennast lähemalt uurida ja tundma õppida. Milliseid tantse me tantsime, laule laulame ja lugusid jutustame? Mida need meie kohta ütlevad? Rahvaluule vormid – näiteks laulud, jutud, mõistatused – näitavad rahva maailmavaadet ja iseloomu. Rahvaluule ehk folkloor on suuline pärimus, see levib põlvest põlve, kirjeldab meie maad ja inimesi ning säilitab seega meie kultuuripärandit.

Jakob Hurt (1839–1907) oli eesti pastor ja ärkamisaja suurkuju, kes pidas kõige olulisemaks vaimseid väärtusi. Tema 1888. aastal avaldatud üleskutsele „Paar palvid eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” vastasid eestlased innukalt: paarikümne aasta jooksul koguti üle saja tuhande lehekülje rahvaluulet.

Anna Haava on kirjutanud: „Ei tule luule tuulest.” Oleme harjunud, et igal teosel, olgu see laul, luuletus, maal või näidend, on oma kindel autor, keegi, keda me saame austada teose tähtsuse ja geniaalsuse pärast. Kristjan Jaak Peterson on autor, Lydia Koidula on autor, August Kitzberg ja Oskar Luts on autorid.

Aga kas Friedrich Reinhold Kreutzwald on „Kalevipoja” autor? Kogus ta ju lugusid ja laulujuppe Kalevipoja kohta rahvasuust, kasutades neid teose alusena. Samas lisas ta väga olulisel määral oma panuse, milleta poleks eepost sündinud. Järelikult on ta autor.

Rahvaluule on aga puhtal kujul rahva looming, mis tähendab, et see on anonüümne: konkreetne ja kõigile teada olev autor puudub.

Folkloori põhiliikideks on rahvalaulud, lühivormid ja rahvajutud.

Rahvalaulud kirjeldavad mitmesuguseid nähtusi, tähtpäevi ja kombeid. On olemas mängulaulud, pulmalaulud, laulud loodusest ja loomadest, igapäevasest tööst ja vabast ajast. Meie esivanemate armastatud meelelahutusest pajatavad kiigelaulud:

Kuulsin kiigel kiigutama,
kiigelaudes laaletama.
Mina kuulasin kodussa,
toassa, toa eessa,
pinu taga pihlakassa,
väravassa, vahterassa.
Ma’p saanud enne tulema,
enne panin pere magama.
Toon vanad voode’esse,
sean vanad sängidesse,
lapsed laiusse linusse,
peenetesse padjudesse –
siis peasen mina tulema!
Kirju kass mul kiisukene,
valge kass mul vaka hoidja:
vaata mu vaka järele –
ma läen küla kiige alla
nõudma noorida mehida,
punapäida poisikesi,
kaharpäida kaunikesi.

Peetri, 1912

Mida ütleb see rahvalaul kiikumise kombe kohta (kes, millal, miks)?
Kas vanasõnade sisu on alati õige või saab sellele ka vastu vaielda? Too näiteid.

Töövihiku ülesanded 38 ja 39

Rahvaluule levinud lühivorm on vanasõna, sügavmõtteline ja õpetlik ütlus:

Elust saab inimene hõlpsamine läbi kui koolist.
Kes nooruses hooletu, see vanaduses õnnetu.
Elukool on lai; kes selle läbi teeb, saab targaks.
Mida noorus kokku paneb, seda vanadus lõikab.
Lolle peab ikka olema, muidu ei panda tarku tähele.
Raha ei hoia meest, kui mees raha ei hoia.
Armastus teeb tugevaks.
Jumal hooletut ei hoia, laiska ei toida.
Meest sõnast, härga sarvist.
Parem varblane pihus kui tuvi katusel.
Head lapsed, need kasvavad vitsata.

Nii nagu paljude rahvaluulevormide puhul, võib leida ka vanasõnade tänapäevaseid (humoorikaid) variante:

Meest sõnast, maaklerit majast.
Parem varblane peol kui tuvi matusel.
Head lapsed, need kasvavad pitsaga.

Veel lõbusam lühivorm on keerdküsimus. Tegemist on sellise küsimusega, millele enamasti ei ole võimalik vastust loogiliselt välja mõelda. Eesmärk on hoopis vastaja segadusse ajada, nii et küsija saab ise vaimuka vastuse anda.

Küsimus: „Mida teeb tõeline eesti naine, kui pirn laes läbi läheb?”
Vastus: „Ta leiab mehe, kes teda aitab.”

Ka pärimusega võib mängida, et luua uusi tähendusi. Proovi teha sama leheküljel 94 olevate vanasõnadega.

Keerdküsimuse võib esitada ka pikemas vormis, näiteks nii:

kas teate riiki, kus:
ilvesed on presidendiks,
jänesed on ministriks,
nugised on riigikogus,
kõutsid on sõjaväes ja parlamendis,
põdrad on kirikus,
hundid juhivad laevu,
vähid ootavad sadamas,
karud peavad kasiinosid,
rebased korraldavad kontserte,
luiged annavad ajalehti välja,
kitsed maalivad,
mutid kirjutavad raamatuid,
hiired ja hirved luuletavad…
ja kõigist teistest 10 korda kuulsam loom on *KASS*?

Millistele tuntud riigi- ja kultuuritegelastele siin vihjatakse?

Rahvaluulel pole kindlat autorit ning see levib vabalt ja anonüümselt. Folkloor peegeldab rahvast ausalt ja mõnikord lausa halastamatult. Sellised on näiteks rahvusteteemalised anekdoodid, mis on tihti eneseiroonilised ja teevad nalja meie endi üle.

Lisää aiheesta

Eestlane ja elevant

Tänapäeva anekdoot

Ameeriklane, venelane ja eestlane on loomaaias ja vaatavad elevanti.

„Selle loomaga ülemaailmsele tuurile minnes teeniksin kenakese hunniku raha,” arutab ameeriklane endamisi.

„Taoline pirakas loom võib ikka tohutult süüa ja juua!” on venelane vaimustatud.

Eestlane vaatab elevanti kahtlustavalt ja mõtleb: „Huvitav, mida see elevant minust arvab?”

Milliseid rahvuse-anekdoote tead? Räägi kaaslastele ka.

Iseenda üle naermine mõjub inimesele tervendavalt. Ilmselt seetõttu ongi rahvaluules huumoril väga oluline koht. Naerutava sisuga on ka rahvajutu alaliik naljand.

Lisää aiheesta

Ma tulen taevast ülevalt!

19. sajandi naljand

Kerjaja sant laulnud korra mõisa akna all:

„Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumid toon teile säält!”

Lesk proua kuulnud seda ja kohe küsima: „Kas tõesti tuled taevast või ehk petad vahest?”

Sant, kes hää nupumees olnud, saanud proua lollusest varsti aru ja vastanud: „Ei julge minusugune aulikku prouat petta, eile õhtu alles tulin säält!”

Proua: „Mis sääl ka uudist kuulda oli?”

Sant: „Halvad asjad kõik! Praegu on sääl suur nälg!”

Proua ehmatades: „Uih, vaih, või nälg! Kas minu härrat juhtusid nägema?”

Sant: „Nägin küll.”

Proua: „Ega temal häda peaks olema, ta oli rikas?”

Sant: „Veel hullemini hädas kui teised! Kahe nädala eest hakkas näljaga inglite seakarjatseks! Antakse päevas kord kuiva leiba ja vanu räbalaid ihukatteks ka.”

Proua hädaldades: „Kulla kallis inimene, sul on see tee tuttav, vii minu härrale sinna kraami järele, ma maksan sulle ausasti! Aga kas tõllaga sinna pääseb, ma tuleks ise ühes?”

Sant: „Tõllaga küll sinna ei pääse, taevatee on kitsas ja lustisõitjaid läbi ei lastagi, aga teemehi ühehobusekoormaga lastakse küll! Kui prouad just soovivad, võin koorma viia.”

Proua lasknud kõige tugevama hobuse vankri ette panna ja mehise koorma riideid, söögikraami ja raha pääle laduda ja saatnud sandiga minema, viimasele tema vaeva eest veel iseäranis makstes.

Kutsar, kes sandi kelmusest aru saanud, võtnud pärast ratsahobuse ja läinud santi taga ajama, et koormat oma kasuks ära riisuda.

Sant aga võtnud mõisast eemale jõudes koormast paremad riided, pannud selga ja läinud kui aus teemees kunagi oma koormaga edasi. Lõuna ajaks saanud ta ühe veski juurde, kus teinepool teed paks mets kasvanud. Tagasi vaadates näinud ta ühte ratsanikku kaugelt tuhatnelja tulemas ja arvanud kohe, et see tagaajaja on. Ruttu peitnud ta hobuse koormaga põõsastikku ja roninud ise veski katusele. Mölder olnud parajasti lõunal ega teadnud asjast midagi.

Kutsar jõudnud veski kohta, näinud santi katusel, mõtelnud ta möldri sulase olema ja küsinud, kas ta vahest ühte santi ühe hobusekoormaga ei ole näinud mööda minema.

Sant: „Nägin küll! Pööras kõrvalise metsatee pääle.”

Kutsar: „Oh sa viimane võrukael! Seda varast ja kelmi ma just taga ajan. Ole hää mees, juhata paremini, kustkaudu ta läks.”

Sant: „Juhatuse järele teie teda küll kätte ei saa. Mina tean need teerajad küll, aga mul pole aega taga ajama minna, olen möldri sulane ja pean veski katust lõhkuma.”

Kutsar: „Küll mina laotan nõndakaua katust! Võta minu ratsahobune ja püüa ta kinni. Kui seia tood, maksan ausasti!”

Sant pannud selle hobuse esimese kõrvale ja läinud kõigega minema. Kutsar laotanud hoolega katust, kuni mölder välja tulnud ja imestuse pärast silmad pärani ajanud. „Kas nüüd pole valge väljas, üks hull lõhub minu veski katuse ära!” hüüdnud ta ja võtnud hää vembla kätte.

„Kuule, kurjategijas või hull, mis sa oled! Kuidas sa minu veski katust tohid lõhkuda?”

„Teie oma sulane tellis mind!” kostnud kutsar maha tulles.

„Minu sulane! Mul pole sulase hilpugi majas!” käratanud mölder ja sugenud kutsari naha täis. Kutsar, vaene, pidanud pärast ka hobuse prouale välja maksma.

Mis selles naljandis võis 19. sajandil inimesi naerma ajada?
Mida ütleb see naljand tollase elu ja inimsuhete kohta?

Lisää aiheesta

Folkloor kui telefonimäng

Rahvaluule ehk folkloor kulgeb vabalt ja suunda muutmata läbi ajastute. Ühelgi laulul, mõistatusel või muistendil pole üht ainuõiget sõnastust – neid on alati mitu erinevat, mis üksteisega siiski suures osas sarnanevad.

Seega levib ja arneneb rahvaluule justkui telefonimäng: inimesed räägivad üksteisele lugu mälu järgi edasi, alati midagi natuke lisades või muutes. Tulemus on see, et liikvele läheb mitu erisugust varianti. Nii on levinud ammustel aegadel muistendid, vanasõnad ja rahvalaulud. Sama põhimõtte järgi levivad ka tänapäeva muistendid ehk linnalegendid.

Lisää aiheesta

Linnalegend

Esimene linnalegend kummituslikust pruudist
Viljandi, 1992

Elasid pruut ja peigmees. Ühel päeval läks poiss sõjaväkke. Paari aasta pärast tuli poiss sõjaväest tagasi. Ta teadis, et tüdruk tuleb talle rongijaama vastu. Ta tuli rongi pealt maha ja vaatas ringi, aga tüdrukut ei olnud. Äkki aga märkas ta eemal oma tüdrukut ja läks tema juurde, nad läksid koos ühte kohvikusse. Seal nad rääkisid omavahel, kuid äkki ajas tüdruk endale kogemata veini kleidi peale. Ta ütles poisile, et läheb teeb WC-s kleidi puhtaks. Poiss oli nõus ja jäi teda ootama. Poiss oli juba kaua aega oodanud, aga tüdruk polnud veel ikka tagasi tulnud, siis käskis poiss teisel naisel vaadata, kas WC-s on selline tüdruk, nagu ta sellele naisele kirjeldas. Naine täitis poisi soovi, aga seal ei olnud kedagi. Siis läks poiss tüdruku juurde koju. Ukse peale tuli tüdruku ema. Poiss küsis, kas see tüdruk on kodus. Tüdruku ema ütles kurvalt, et tüdruk on juba kuus kuud surnud. Poiss vaatas talle imestunult otsa ja ütles, et see ei saa võimalik olla, sest ta oli just temaga kohvikus olnud ja tüdruk ajas endale veel veini kleidi peale. Tüdruku ema palus poisil tüdrukut kirjeldada. Poiss rääkis, et tüdruk oli pikkade juustega ja seljas oli täpiline kleit. Tüdruku ema ütles, et just niimoodi olid nad tüdruku matnud. Nii nad ei jõudnudki selgusele ja nad lasksid tüdruku haua üles kaevata. Kirst tehti lahti ja kirstus lebas tüdruk nagu ennegi, ainult et tema kleidil oli suur punase veini plekk.

Seda juttu jutustas mulle minu sõbranna. Me olime kahekesi minu juures ja kartsime väga, sest väljas oli juba pimedaks läinud. Hirmus oli ka sellepärast, et me jutustasime ka teisi õudusjutte.

Teine linnalegend kummituslikust pruudist
Tartu, 1992

Ükskord üks kutt hakkas sõjaväest koju tulema ja oli oma tüdrukuga enne kokku leppinud, et kui see kutt tuleb, siis baaris kohtuvad.

Saidki kokku seal ja mõlemal kole hea meel ja panid pidu seal siis ja. Vahepeal läks punast veini veel tal kleidi peale, et kleit sai kokku. Poiss võttis huumori mõttes tal selle vöö kleidi pealt ära, jättis endale. Ja hommikul läksid jälle lahku ja kutt pidi samal päeval minema tüdruku poole. Kutt läkski ja tüdruku ema tuleb vastu, on hästi kurva näoga. Poiss vaatab: „Mis on?” See ema küsis, et kas sa ei tea sellest või midagi niisugust. Poiss ütles, et mina ei tea midagi, et ma tahan tüdrukuga kokku saada. Naine ütles, et tüdruk on ju kaks kuud juba surnud. Kutt ütles, et mine nüüd, et me olime taga eile terve öö baaris, et ma võtsin ta vöögi veel oma kätte ja et baaris võivad kõik tunnistada. Ja lõpuks kaevasid haua lahti ja vaatasid, et tüdrukul on kleit veiniplekke täis ja vööd kleidi peal ei ole. Ja vöö oli kutil alles.

Kuulsin paralleelklassi tüdrukult ja temale rääkis naabrinaine. Nemad küll uskusid.

Kolmas linnalegend kummituslikust pruudist
Harjumaa, 1992

Mees ja ta pruut läksid baari. Mees tellis šampust ja kelner toimetas selle kohale. Naine hakkas jooma ja ajas šampust oma kleidi peale. Ta läks seda pesema. Mees ootas ja ootas ja ootas, aga naist ei tulnud. Mees läks siis vaatama, aga naist ei olnud kuskil. Ta arvas, et võib-olla läks ta pruut koju, ning läks pruudi koju. Mees küsis pruudi ema käest, aga too ütles, et ta tütar on mitu aastat surnud. Nii mindigi ja kaevati haud lahti. Naine oli tõepoolest surnud, aga tal oli šampuseplekk kleidi peal.

Mis on põhilised erinevused Viljandis, Tartus ja Harjumaal levinud variantides?
Kuidas võivad lood inimeselt inimesele edasi kandudes muutuda? Miks?
Milliseid linnalegende oled sina kuulnud?

Lisää aiheesta

Netifolkloor

Interneti kasutusele võtmisest alates võib rääkida täiesti uuest rahvaluule liigist, milleks on netifolkloor. Internetis kirjalikul teel leviv pärimus on samuti anonüümne.

Erinevalt suulisest pärimusest muutub netifolkloor vähem, kuna näiteks sõbralt saadud e-kirja koos lõbusa ja tabava looga võib paari nupuvajutusega teistele edasi saata. Seega on mälu järgi jutustamisel netifolklooris väiksem roll.

Arvutinarkomaania sümptomid
Netifolkloor

Kas see tekst on lihtsalt naljakas või on selles ka midagi tabavalt tõsist?

Tihti levib netifolkloor n-ö kettkirjadena, kui üht e-kirja saadetakse edasi mitmele adressaadile korraga. Mõnikord avaldatakse kuuldud lugusid või saadud e-kirju ka oma veebipäevikus või suhtlusportaalis. Paljude kettkirjadega on seotud ebausklik arvamus, et nende edasisaatmine toob õnne ja jõukust, saatmata jätmine aga kaela hirmsa õnnetuse.

Palun loe see kiri lõpuni läbi!
Internetis leviv ja väidetavalt õnnetoov kettkiri