Süda paneb vere liikuma

Vereringeelundkonna moodustavad süda, veresooned ja veri. Süda on lihaseline elund, mis tagab vereringe toimi­mise. Inimese süda paikneb rindkere keskjoonest veidi vasakul pool kopsude vahel ning seda kaitseb rinnakorv. Inimese süda on umbes rusikasuurune (südame mass on ligikaudu 0,5% kehamassist, seega ligi 300 g).

Südant ümbritseb tihedast sidekoest südamepaun. Südame­pauna ja südame vahele jääv õõs on täidetud vedelikuga, mis vähendab südame töötamisel hõõrdumist.

Südames on lihaseline vahesein, mis jaotab südame kaheks pooleks: vasakuks ja paremaks. Kummaski pooles on koda ja vatsake, seega on süda neljaosaline. Vatsakesed asetsevad kodade all. Südame vasakus pooles on hapnik­urikas ja paremas pooles hapnikuvaene veri.

Südameklapid kindlustavad vere ühesuunalise liiku­mise südame kodadest vatsakestesse ja vatsakestest edasi veresoontesse (arteritesse). Kui koda tõmbub kokku, on hõlmased klapid avatud ja veri liigub vatsakesse. Vatsakeste kokkutõmbel surub veri hõlmastele klappidele ja suleb need ning veri surutakse südamest välja veresoontesse. Vatsakeste ja neist lähtuvate veresoonte vahel on samuti klapid (poolkuu­klapid), mis lasevad verel liikuda ainult ühes suunas – südamest välja. Südame eri osades on lihaskude eri paksusega. Kodade lihaskude on õhem kui vatsakestel, sest kodade töö on suhteliselt kerge: kui need kokku tõmbuvad, liigub veri neist edasi vaid vatsakestesse. Kõige paksemad on südamelihased vasakus vatsakeses, kust veri pumbatakse üle terve organismi laiali.

Südame töötsükkel võib vastavalt vajadusele kas kiireneda või aeglustuda. Näiteks füüsilise koormuse, rõõmu, ehmatuse ja raevu korral hakkab süda intensiivsemalt tööle ning organite ja kudede verevarustus paraneb. Südame tööd võib aga aeglustada äkiline ja tugev külma­ärritus.

Tugev kehaline pingutus suurendab lihaste hapniku­vajadust ning südame löögisagedus võib kiireneda kuni 220 löögini minutis. Väga kiire südame löögisagedus ei tähenda aga alati seda, et lihaste verevarustus oleks piisav. Põhjus on selles, et treenimata inimese süda suurendab küll löögisagedust, kuid ei suuda samal ajal oluliselt tõsta korraga väljapumbatava vere hulka. Seetõttu tekib lihastes hapnikupuudus.

Kui inimene end treenib, suureneb ja tugevneb ka ta südamelihas ning südame maht, mistõttu süda suudab ühe löögikorraga rohkem verd vereringesse paisata. Seepärast ei pea süda sama kehalise pingutuse korral nii kiiresti lööma kui treenimata inimese väikese löögimahuga süda. Sportlase süda võib paisata kehasse kuni 35 liitrit verd minutis, mõnel isegi rohkem. Tree­nitud inimesel ei teki lihastes hapnikupuudus nii kiiresti kui treenimata inimesel.

Oluline on korrapäraselt ja rahulikult treenida, vaja on just väiksema intensiivsusega pikaajalist koormust, kusjuures tree­ning­koormust tuleb suurendada järkjärgult. Vale treeninguga rikutud südame ravi kestab kaua, halvimal juhul jäävad jäljed kogu eluks.

Liiga sageli, liiga pikalt või liiga intensiivselt treenimine põhjustab aga südame ülekoormust, eriti siis, kui orga­nismi on nõrgestanud kas haigus, vähene magamine, ületöötamine vms. Ka ühekordne intensiivne pingutus on ohtlik. Kiire pulsiga treenides kõrgeneb vererõhk ning lihastesse kogunevad piim­happesoolad, mis raskendavad lihaste tegevust. See kõik koormab südant. Pikka aega liiga intensiivselt treenides võivad tekkida südame rütmi­häired. Kui verd tuleb südamesse rohkem, kui ta suudab välja pumbata, hakkab süda tasapisi laienema.