Seede­elundkonna ehitus ja talitlus

Seedeelundkond on inimese kehas kulgev kanal, mille moodustavad suuõõs koos hammaste ja keelega, neel, söögitoru, magu, peensool, jämesool ja pärak. Seedeelundkonna ülesanne on lõhustada toit väikesteks koostisosadeks, mis saaksid imenduda verre ja lümfi. Toit lõhustub seedeelundkonnas edasi liikudes järkjärgult, seedimine lõpeb peensooles ja lõhustumissaadused imenduvad läbi sooleseina verre ja lümfi. Seedimata jäänud toiduosad aga kogunevad jämesoolde ja väljutatakse.

Inimene on segatoiduline, mistõttu on ta seedekulgla keskmise pikkusega (kokku umbes 10 m). Taimtoidulistel loomadel on see suhteliselt pikem, loomtoidulistel aga lühem. Toiduosakeste jõudmiseks suust jämesoolde kulub umbes 10 tundi, kuid see aeg sõltub toidu koostisest, nt kiudainesisaldusest.

Seedimise etapid

1. Suuõõnes algab süsivesikute (tärklise) lõhustumine süljes sisalduva ensüümi amülaasi abil. Süljes on ka lima, mis muudab toidupala libedaks, et seda oleks kergem alla neelata.
2. Neelus ja söögitorus liigub toit edasi, seal seedimist ei toimu Söögitorus hõlbustab toidu edasiliikumist selle sisepinda kattev lima.
3. Mao seinte lihaste pidev liikumine segab toitu maonõrega. Maos algab valkude lõhustumine soolhappe ja ensüüm pepsiini mõjul.
4. Kaksteistsõrmikus lõhustuvad sapi ja ensüümide koostöös rasvad ja jätkub valkude ning süsivesikute lõhustumine ensüümide toimel.
5. Peensooles lõpeb valkude, süsivesikute ja rasvade lõhustumine. Süsivesikute ja valkude koostisosad ning vitamiinid ja mineraalained imenduvad verre. Rasvade koostisosad imenduvad lümfisoontesse.
6. Jämesooles imendub vesi seedimata jääkidest pidevalt tagasi vereringesse.
7. Päraku kaudu eemaldatakse tahked toidujäägid.

Suus näritakse toit peeneks. Seedimisel on oluline toit mehaaniliselt peenestada, et seda oleks kergem ensüümidega lõhustada. Peenestatud toidu osakeste pind, mis ensüümidega kokku puutub, on suurem kui suuremal toidupalal. Kui toit satub suhu, hakkab kohe süljenäärmetest rohkelt sülge erituma ning see seguneb peeneks mälutud toiduga. Süljes leiduv ensüüm amülaas alustab toidus sisalduva tärklise suhkruteks lõhustamist. Sülg on tähtis ka seepärast, et selles sisalduvad ained hävitavad suhu sattunud baktereid. Samuti muudab sülg toidupala libedamaks ning see liigub kergemini edasi neelu ja sealt söögitorusse.

Neelamine on toidupala liikumisel viimane tegevus, mida me saame tahtlikult reguleerida. Neelus ristuvad toidu ja õhu liikumisteed. Selleks, et toit liiguks söögitorusse, mitte kõrisse, suleb kõripealis automaatselt pääsu hingetorru.

Vahel võib aga toit sattuda hingetorusse. See juhtub näiteks siis, kui söögi ajal naerdakse või köhitakse ja kõripealis ei jõua sulguda.

Söögitorust jõuab toit makku. Magu asetseb vasakul pool kehaõõne ülaosas ja meenutab kurrulist lihaseliste seintega kotti. Selle sisepinna limaskestas on näärmed, mis eritavad maoseina kaitsvat lima ja toidu seedimiseks vajalikku maonõret, mis sisaldab soolhapet ja valke lõhustavat ensüümi pepsiini.

Maol on mitu ülesannet:

• selle lihaselised seinad liiguvad pidevalt ning segavad toitu maonõrega;
• maos algab valkude seedimine;
• magu on mahuti, kus toit säilitatakse, et väljutada seda väikeste portsjonite kaupa peensoolde.

Tavaliselt püsib toit maos kolm-neli tundi. Tahke toit jääb sinna alati kauemaks kui vedelik.

Maonõre toimel muutub toit körditaoliseks massiks ja algab valkude seedimine. Kõigepealt valgud happe mõjul kalgenduvad. Seejärel hakkavad kalgendunud valgud ensüümi pepsiini toimel lagunema. Pepsiin toimib ainult kindlal temperatuuril ja tugevalt happelises keskkonnas. Valgud seeduvad maos osaliselt, lõplikult seeduvad need peensooles.

Maos süsivesikute seedimist ei toimu, sest selleks on keskkond liiga happeline.

Maos olev hape on nii tugev, et võib söövitada isegi paberit ja riiet. Maoseinu kaitseb sellise toime eest lima. Kui mao limaskest on vigastatud või kui maoseinu kaitsvat lima eritub vähe, võivad soolhape ja pepsiin lagundada ka magu ennast. Kui aga maonõre paiskub söögitorusse, tekitab hape seal valulist kõrvetustunnet. Maonõre hävitab ka makku sattunud baktereid.

Osaliselt seedunud toidumass liigub maost edasi peensoolde, mille seinte lainetusetaoline kokkutõmbumine segab ja tõukab toidumassi edasi. Peensooles toimub põhiline osa seedimisest. Soole algusosa nimetatakse kaksteistsõrmiksooleks. Süsivesikud ja valgud on siia jõudes juba osaliselt seedunud, rasvade põhiline lõhustumine aga alles algab. Sinna liikunud toitkörti hakkavad mõjutama

• peensoole enda nõre ensüümid,
• kõhunäärme nõre,
• maksa nõre (sapp).

Maks ja kõhunääre on väga olulised seedenäärmed. Kõhunäärme nõre täidab kaht olulist ülesannet:

1. neutraliseerib maost peensoolde tulnud happelise toidumassi;
2. selle ensüümid lõhustavad süsivesikuid, valke ja rasvu.

Rasvade seedimiseks on vaja sappi, mis pidevalt moodustub maksas. Et seda kogu aeg nii palju ei vajata, talletub ülejääk sapipõies. Kui süüakse rasvarikast toitu, liigub sapp sealt mööda juha kaksteistsõrmiksoolde. Sapp lõhub rasvaosakesed väiksemaks, mida ensüümid seejärel lõhustavad. Rasvu lagundab peensooles ensüüm lipaas. Sapp ise seedeensüüme ei sisalda.

Peale selle, et maks toodab seedimiseks vajalikku sappi, on sel veel teisigi ülesandeid. Maks puhastab verd mittevajalikest ainetest. Soolestikku ümbritsevate veresoonte veri viib imendunud ained kõigepealt maksa ning maksaensüümid muudavad kahjutuks toiduga organismi sattunud mürgised ühendid, nt alkoholi. Maks on ka toitainete varupaik: sooltest verre imendunud ülemäärane glükoos muutub seal varuaineks (glükogeeniks), mis vajaduse korral kasutusele võetakse. Maksas toimub ka väga palju biokeemilisi reaktsioone, mille käigus sünteesitakse organismile vajalikke ühendeid (süsivesikuid, valke, rasvu). Peale selle osaleb maks ka vananenud erütrotsüütide lagundamises.

Peensooles jõuab seedimine lõpule ja lõhustumissaadused imenduvad läbi sooleseina kas verre või lümfi . Verre imenduvad süsivesikute ja valkude koostisosad ning vitamiinid ja mineraalained, lümfi soontesse rasvade koostisosad. Imendumine toimub peamiselt peensoole lõpuosas.

Imendumispinna suurendamiseks on soole siseseinad kurrulised. Peale selle suurendavad peensoole sisepinda miljonid väikesed väljasopistised ehk soolehatud, mis muudavad selle justkui sametiseks. Hattude kogupindala on väga suur, ligikaudu 200–300 m². Igasse soolehattu siseneb veresoon, mis hargneb seal võrgustikuks. Hattudes on ka väikesed lümfi sooned.

Kogu söödud toit ei seedu, näiteks taimsed kiudained. Viimased muudavad poolvedela toitkördi tahkemaks ja soodustavad selle edasiliikumist sooles. Seedimata toidujäägid liiguvad peensoolest jämesoolde. Seal seedimist enam ei toimu. Jämesoole sisaldis on esialgu poolvedel, kuid kuna vesi imendub sellest pidevalt vereringesse, muutub soolesisaldis üha tahkemaks. Lõpuks jäävad jämesoolde vaid tahked toidujäägid, mis eemaldatakse päraku kaudu. Jämesooles elab väga palju baktereid, mis toituvad organismile mittevajalikest seedumata jääkidest. Ka varustavad nad organismi mõningate vitamiinidega ja aitavad vältida tõvestavate bakterite kinnitumist soolestiku seintele. Väljaheide koosneb põhiliselt seedumata toidujääkidest, baktermassist ja veest.