Muinasjutud

Muinasjuttude vestmine kuulus varasemal ajal niisama lahutamatult inimeste igapäevaellu kui praegu telerivaatamine. Inimese tarvidus muinasjutulise süžeega lugude järele pole ka tänapäeval kuhugi kadunud, muinasjutte kuuleme aga nüüdsel ajal teleri või raamatu vahendusel, jutustajaks konkreetne autor, saatejuht või näitleja. Jutu-uurijad on leidnud huvitavaid paralleele imemuinasjuttude ja filmide vahel. Muinasjutulikke elemente esineb ka reklaamides (nt superpuhastaja võidab hirmsamagi mustusekolli).

Muinasjutud võivad olla

• rahvapärased (autor on teadmata),
• töödeldud (teadaolev autor on rahvapärasele muinasjutule lisanud omapoolse ettekujutuse),
• kunstmuinasjutud (autorilooming).

Vanu rahvapäraseid muinaslugusid tunneme tänapäeval peamiselt mõne üldtuntud kaunisse kirjakeelde lihvitud muinas­jutu­töötluste või kunst- ehk autori­muinasjuttude kaudu. Tihti loovad need aga eksitava pildi autentsetest rahvajuttudest. Rahva­juttude pagasisse kuuluvad väga mitmekesised lood, tihti ka ühe ja sama loo erinevad versioonid. Need ärgitavad kuulajat kaasa elama, eriti kuna jutte kantakse ette meisterliku vestmise oskusega. Siiski ei saa alahinnata maailmas ilmselt tuntuimate muinasjutu­töötlejate Hans Christian Anderseni, Jakob ja Wilhelm Grimmi ning Walt Disney tööd.

Jacob Grimm

Elas kord mees, kellel oli kolm poega, aga ei mingit muud varandust tal polnud peale maja. Iga poeg oleks tahtnud pärast isa surma maja meeleldi endale, aga isale olid pojad ühtviisi armsad ja ta ei teadnud, kuidas toimida, et mitte kellelegi haiget teha; maja müüa ta ei tahtnud, sest see oli päritud esiisadelt. Muidu oleks ta raha poegade vahel ära jaotanud. Siis viimaks leidis ta nõu ja ütles oma poegadele: „Minge laia maailma ning katsuge ise toime tulla ja õppige igaüks käsitööd, kui siis jälle tagasi tulete, saab see, kes teeb parima meistritöö, maja endale.”

Pojad olid nõus: vanim tahtis saada hobuserautajaks, teine juuksuriks, kolmas aga vehklemisõpetajaks. Siis nad määrasid aja, millal nad kodus kohtuvad, ja siirdusid laia maailma. Juhtus ka, et igaüks neist leidis tubli meistri, kellelt ta midagi õppis.

Sepp pidi rautama kuninga hobuseid ja mõtles: „Nüüd sul pole viga midagi, sina saad maja.”

Juuksur pügas suurtsugu isandaid ja mõtles ka, et maja kuulub juba temale.

Vehklemisõpetaja sai mõne hoobi, pigistas aga hambad kokku ega lasknud tujul langeda, sest ta mõtles endamisi: „Kui kardad hoope, siis ei päri maja mitte kunagi.”

Kui nüüd määratud aeg oli möödunud, kohtusid nad jälle oma isakodus. Aga nad ei teadnud, kuidas nad pidid leidma parima võimaluse oma kunsti näitamiseks, istusid koos ja pidasid nõu.

Kui nad seal istusid, tuli korraga jänes üle põldude joostes

„Oi,” ütles juuksur, „see tuleb nagu kutsutud,” võttis seebi ja astja, vahutas seni, kuni jänes lähemale tuli, seebitas siis jänese jooksu peal sisse ja raseeris tal kitsehabeme, ja seejuures ta ei lõiganud sisse ega teinud talle põrmugi haiget.

„See meeldib mulle,” ütles isa. „Kui su vennad end rohkem ei pinguta, siis kuulub maja sulle.”

Ei kestnud kaua, kui tuli üks isand vankriga kihutades. „Isa, nüüd peate nägema, mida mina võin,” ütles hobuserautaja, hüppas vankrile järele, kiskus hobusel, kes edasi kihutas, neli rauda ära ja asendas need nelja uuega.

„Sina oled täitsamees,” ütles isa. „Sa sooritasid oma asja sama osavasti kui su vendki, ma tõesti ei tea, kellele maja anda.”

Siis ütles kolmas vend: „Isa, lubage ka mul veenda teid oma osavuses,” ja kuna vihma hakkas sadama, tõmbas ta mõõga ja kõigutas seda ristlöögil oma pea kohal, nii et talle ei langenud ühtegi piiska; ja kui sadu muutus tugevamas ja viimaks nii tugevaks, nagu oleks valatud taevast vett pangega alla, ta keerutas mõõka üha kiiremini ja jäi ise kuivaks, nagu oleks ta istunud katuse all.

Kui isa seda nägi, imestas ta ja ütles: „Sa tegid parima meistritöö, maja kuulub sulle.”

Teised vennad olid sellega rahul, nagu nad varem olid tõotanud, ja et nad üksteist armastasid, siis jäid nad kõik kolmekesi isamajja, kus igaüks tegi oma tööd. Ja et nad olid hästi väljaõppinud ja osavad, teenisid nad palju raha. Nii nad elasid õnnelikult kuni vanaduseni ja kui üks vend haigestus ja suri, kurvastasid kaks teist selle üle nii väga, et ka nemad haigestusid ja varsti surid. Siis maeti kõik kolm venda ühte hauda, sest nad olid olnud nii tublid ja olid üksteist väga armastanud.