Muinasjuttude liigid

Vanal ajal elanud kuskil maal üks ema oma tütrega. Selle tütrele kuulutanud üks tark lapsepõlves, et tema ühe kuldninaga mehele saada. Tütar sirgunud suureks ja ei ole ka ühegi kosjatuleva noormehele kätt annud, kuid oodanud aga targast tõotud kuldninaga meest. Aasta läinud, teine tulnud, ema veernud mullarüppe, aga oodatav ei ole ilmunud.

Seal sõitnud ühel õhtul peale ema surma üks mees musta täkuga ukse ette, ja vaata imet, sel mehel olnud kuldnina. See mees nõudnud neiu kätt, mis see ka lubanud. Peigmees öelnud omal kiire olevat ja palund pruuti kohe omaga ligi tulla, lubanud pulmad kohe oma kodu teha ja pruudi venna oma juure pulma kutsuda. Pruut tõrkunud esite vastu, pakkind aga siis kallimad asjad kokku ja sõit alanud nii, et põõsas kuulis, teine nägi, kolmas küsis, kussa lähed.

Oli mitmed penikoormad ära sõidetud, seal tuli üks suur kiriku moodi maja vastu. Peigmees pidas hobuse kinni, andis ohjad pruudi kätte ja ütles omal tarvis olema sinna maja sisse minna. Hulga aja pärast tuli ta sealt välja ja sõit algas endist viisi.

Olid jälle mitmed penikoormad ära sõidetud, seal tuli jälle üks kõrge kivimaja vastu ja peigmees ütles jälle omal tarvis olema sinna sisse minna. Pruudi süda lõi kartlikuks ja läks, kui peigmees oli majasse läinud, salaja vaatama, mis temal seal tegemist on. Läbi võtmeaugu luurides nägi ta, et tema peigmees seal majas ühe altari moodi kõrgema koha peal istus, kus küündlad ees põlesid, ja üht koeraraibet sõi. Hirmu ja jälestust täis, pööris ta oma hobuse juure tagasi. Natukse aja pärast tuli ka peigmees järele, istus peale ja sõit algas endistviisi.

Kolmat korda tuli jälle üks kõrge maja vastu ja ka sinna ütles peigmees enesele sisseminikut olevat. Ta hüppas saanist ja ruttas majasse, kuhu ukse taha ka pruut luurama läks. Seal nägi ta, et ta peigmees jälle ühe kõrge koha peal istus ja üht surnud inimest sõi. Kui noaga löödi talle südamesse: kes küll tema peigmees olla võib? Ta läks hobuse juure ja mõtles sellega põgeneda, aga et tee tundmata oli, ei julgenud ta seda tööd ette võtta. Hulga aja pärast tuli peigmees välja ja nüüd läks sõit tulise kiirusega edasi.

Viimaks jõudsid nad ühe suure vanamoodi poollagund lossi ette. Hulk teendrid olid õues ootamas, kes hobuse talli viisid. Peigmees aga talutas pruudi lossi sisse. Arutuma aja käimise järele, mille aja sees ta mitte ühte teenert ei näinud, jõudsid nad ühe kambrisse.

„Siin võid sa nüüd elada,” ütleb talle nüüd peigmees, „varsti tahan pulmad teha ja selleks ajaks ka sinu venna siia tuua.”

Ütles ja läks ära ja jättis pruudi üksi. Järgmisel ööl näitas pruudile ennast tema surnud ema vaim ja ütles: „Vaat, tütar! Nüüd oled sa saanud, mis sa tahtsid, sest tea, et kuldninaga mees ei ole muud keegi kui vanapoiss ise ja sinu praegune eluase on põrgu eeskoda.”

Küsimise peale, kust ema seia saanud, vastas ta, et tema elupaik mitte siin ei ole, vaid ühes teises kohas, aga hella ema silm valvata igal pool oma tütre üle. Küsimise peale, kuida võib ta siit pääseda, vastas ema, et praegu küll ühtegi lootust selle peale ei ole.

Päeval tuli teda ta mees vaatama, oli igapidi viisakas ja lahke, aga vabandas ka ühtlaisi, et pulmi niipea mitte võimalik suurte talituste pärast teha ei ole, ta pidada mõni aeg ootama.

Üks tema endistest kosilastest, kelle süda niipea ei jahtund, oli kuulda saanud, et üks kuldninaga mees tema armastud pruudi ära viinud. Ta läks targa juure nõu küsima, kes see küll olla võis. Tark seletas talle, et see vanapoiss ise olnud ja tema pruudi põrgu tassinud. Nüüd palus noormees, et temale nõu annaks, kuida ta oma armastud pruuti päästa võiks.

Tark vastas: „Võta üks kera ja mine sellega kolm neljapäeva ööd üksijärgi kõige lähema risttee peale, keera seal kera kolm kord vastu päeva ümber, küll sa siis näed, mis sul teha tuleb. Aga hoia, et sa kartma ei löö, muidu oled sa kadund.”

Mees lubas targa käsku täita ja tõttas kodu. Esimisel ja teisel neljapäeval ei juhtund midagi iseäralikku. Kolmandal neljapäeval tõusis kange torm ja viskas tal kera käest ära. Mees läks ja püüdis selle kinni. Siis tuli üks tuline ratas ja viskas tal uuesti kera käest ära. Ka selle korra sai ta teda veel kätte. Varsti peale selle ilmus üks suur mees sinna, see küsis: „Mis hulgud sa siin sügavas metsas?”

Mees vastas: „Olen vaene inimene, otsin tööd ja teenistust, eksisin aga kogemata seie metsa sisse ära ja ei leia enam teed.”

Suur mees ütles: „Mina olen ka sulaseotsija, ehk on sul lust minu teenistusse tulla. Minu töötegemine ei ole mitte ränk, liiati veel talve ajal, ja kui sinu palganõudmine ka seda ei ole, siis võime varsti kaubad kokku lüüa.”

Kosilane kostis: „Eks palgaga ole aega, kui töö nähtud, siis võime ju jälle rääkida.”

Suur mees ütles: „Kui lugu nii, siis lähme minu kodu ja vaatame, kuidas kaubad kokku sünnivad.”

Nad sammusid edasi ja jõudsid hulga aja pärast selle vanamoodi lossi ette. Siin näitas vanapoiss temale ta tulevase töö ette ja peale selle ka tema elukambri ja ütles: „Tulevase päeva võid sa kodu puhata ja teise päeva tahan sulle tööd juhatada. Talvel ei ole sul suurt teha, aga suvel pead selle eest koivad välja sirutama.” Ütles ja läks oma teed.

Päeva otsa vahtis uus sulane, kas ta kuskil seda naisterahvast pidi näha saama, aga ei silmanud teda kuskiltki. Öösi ärkas ta suure kolina peale unest üles ja ruttas akna juure vaatama, mis seal on, aga ei näinud midagi. Natuke aeg peale selle tehti tema kambris üks uks lahti, mis ta seiemaale tähele ei olnud pannud; üks naisterahvas astus sisse, teretas ja küsis, kuda tema seia saanud. Mees jutustas ära, kes ta olla ja mis ta otsida, ja et tal nõu teda päästa olla, kui see ka tema elu maksaks.

Naisterahvas vastas: „Kui sinu nõu kindel on, siis oota seni kui teise täiekuu reedini, siis läheb ta niisama välja kui täna, siis katsume kord põgeneda.”

Mees ootas ja tegi hoolega tööd seni kui teise täiekuureedini. Ööse oli jälle suur mürin ja kolin ja kui see vaikis, astus see naisterahvas jälle ta kambri. Käes oli tal üks vits ja mehe kätte andis ta ühe puulaastu, ühe liivatera ja ühe klaasiga natuke vett ja ütles: „Kui ma sind kässin midagi maha visata, siis tee seda, aga ruttame nüüd, sest aeg on lühike.”

Oli juba tükk teed käidud, seal ütles naisterahvas: „Vitsake liigub, meid aetakse taga, viska ruttu liivatera maha.”

Noormees tegi nõnda, kohe sündis nende selja taha suur mägi, aga nemad ise ruttasid tuulekiirusel edasi. Vanapoiss jõudis mäe taha, jooksis esimise hooga vastu mäge, prõntsatas tagasi ja hüüdis oma väikse poja vastu: „Poega, sõua, poega, jõua, mine too kottu labidas ära!”

Peagi olid kaks labidast seal ja nad kaevsid mäge, mis pea auras.

Noormees ja naisterahvas olid jälle hulga teed ära käinud, kui naisterahvas hüüdis: „Vitsake liigub, meid aetakse taga, viska laast maha!”

Noormees tegi nõnda, kohe tekkis nende selja taha suur kõrge ja paks mets. Vanapoiss jõudis metsa taha, pühkis higi otsa eest ja hüüdis: „Poega, sõua, poega, jõua, mine too kottu kirved ära!”

Natukse aja pärast oli poeg ka kirvedega tagasi ja nüüd raiusid nad, et laastud lendasid. Peagi oli mets maas ja nüüd kihutasid nad tuulekiirusel edasi.

Noormees ja naisterahvas olid juba üsna kodu lähedale jõudnud, kui vanapoiss jälle kannul oli. Seal hüüdis naisterahvas: „Viska veetilk maha!”

Noormees tegi nõnda ja kohe sündis nende vahele suur ääretu meri. Vanapoiss jõudis mere taha ja hüüdis: „Poega, sõua, poega, jõua, mine too kottu vanamoor ära, küll see joob selle mere ära!”

Varsti oli ka vanamoor seal, kes ka kohe hullupööra vett imema hakkas. Juba oli meri peaaegu tühi, seal partsatas vanamoor lõhki ja vesi jooksis tagasi merde. Vanapoiss jäi vee taha vahtima ja ei saanud põgenejaid kätte. Need läksid aga kodu ja elasid kui meest-naist vitsa läbi kaua ja õnnelikult.