Rõõm
Autor: Anton Tšehhov
Novell
Kell oli kaksteist öösel.
Mitja Kuldarov tormas erutatuna ning sasituna oma vanemate korterisse ja jooksis kiiresti kõik toad läbi. Vanemad olid juba magama heitmas. Õde lebas voodis ja lõpetas romaani viimase lehekülje lugemist. Gümnasistidest vennad magasid.
„Kust sa tuled?” imestasid vanemad. „Mis sinuga on?”
„Oh, ärge küsige! Ma poleks seda eluilmas oodanud! Jah, ma poleks seda eluilmas oodanud! See... see on lausa uskumatu!”
Mitja puhkes laginal naerma ja istus tugitooli, suutmata õnnest jalul püsida.
„See on uskumatu! Te ei suuda endale ette kujutada! Te vaadake!”
Õde hüppas voodist välja, tõmbas endale teki ümber ja astus venna juurde. Gümnasistid ärkasid.
„Mis sinuga on? Sa oled nii näost ära!”
„See on rõõmust, emake! Nüüd tunneb mind ju kogu Venemaa! Kogu maa! Varem teadsite ainult teie, et selles maailmas on olemas kolleegiumiregistraator Dmitri Kuldarov, nüüd aga teab seda kogu Venemaa! Emake! Oo, issand!”
Mitja kargas püsti, jooksis kõik toad läbi ja istus jälle.
„Mis siis ometi on juhtunud? Räägi selgesti!”
„Teie elate nagu metsloomad, ajalehti ei loe, trükisõnale ei pööra mingit tähelepanu, ajalehtedes aga on nii palju tähelepanuväärset! Kui midagi juhtub, on kohe kõik teada, midagi ei jää varjule! Kui õnnelik ma olen! Oo, issand! Ajalehtedes kirjutatakse ju ainult kuulsatest inimestest, aga nüüd võeti kätte ja kirjutati minust!”
„Mis sa räägid? Kuskohas?”
Isake kahvatas. Emake heitis pilgu pühapildile ja lõi risti ette. Gümnasistid kargasid üles ja tulid, nagu nad olid, lühikestes öösärkides, oma vanema venna juurde.
„Jah! Minust kirjutati! Nüüd teab mind kogu Venemaa! Teie, emake, peitke see number ära mälestuseks! Mõnikord loeme veel. Vaadake!”
Mitja tõmbas taskust ajalehe, ulatas isale ja torkas sõrmega kohta, mis oli sinise pliiatsiga ümber veetud.
„Lugege!”
Isa pani prillid ette.
„Lugege siis ometi!”
Emake heitis pilgu pühapildile ja lõi risti ette. Isake köhatas ja alustas lugemist:
„29. detsembril kell üksteist õhtul väljus kolleegiumiregistraator Dmitri Kuldarov...”
„Näete, näete? Edasi!”
„... kolleegiumiregistraator Dmitri Kuldarov õllepoest, mis asub Malaja Bronnajal, Kozihhini majas, ja olles ebakaines olekus...”
„Ma olin Semjon Petrovitšiga... Kõik on peensusteni kirja pandud! Jätkake! Edasi! Kuulake!”
„... ja olles ebakaines olekus, libastus ning kukkus samas seisva voorimehe, Juhnovski maakonna Durõkini küla talupoja Ivan Drotovi hobuse jalge alla. Ehmunud hobune astus üle Kuldarovi, vedas temast üle saani, milles istus Moskva teise gildi kaupmees Stepan Lukov, ning tormas tänavat mööda edasi ja peeti kinni kojameeste poolt. Kuldarov, kes alguses oli meelemärkuseta olekus, toimetati politseijaoskonda ja vaadati arsti poolt läbi. Hoop, mille ta kuklasse oli saanud...”
„Selle sain ma vastu aisa lennates, isake. Edasi! Lugege edasi!”
„... mille ta kuklasse oli saanud, tunnistati kergeks. Juhtumi kohta koostati protokoll. Kannatanule anti arstiabi...”
„Kästi kuklale külmi kompresse teha. Lugesite nüüd? Ah? Nii on lood! Nüüd läheb üle kogu Venemaa! Andke siia!”
Mitja haaras ajalehe, pani kokku ja pistis tasku.
„Jooksen Makarovite juurde, näitan neile... Tarvis ka Ivanitskitele näidata, Natalja Ivanovnale, Anissim Vassiljitšile... Ma jooksen! Hüvasti!”
Mitja pani tärniga vormimütsi pähe ja jooksis võidutsevana, rõõmsana tänavale.
Vene keelest tõlkinud Väino Linask
- Mida peab Mitja elus tähtsaks?
- Mis on Mitja käitumises vastuoluline? Too tekstist näiteid.
- Milline on autori hoiak Mitja käitumise suhtes ja millised vihjed sellele osutavad?
Töövihikust ülesanded 1 ja 2
Tšehhov ei anna lugejale otseseid vastuseid, seega tuleb lugejal kõik järeldused ise teha. Tšehhov jutustab lugusid nii, et ta ei lisa sinna juurde oma arvamust ega anna selgelt sõnastatud hinnanguid. Novellis „Rõõm” ei kasutata peategelase kohta ühtegi hukkamõistvat ega halvustavat sõna. Ometi on novelli sisusse süüvides selge, et Tšehhov tõstab Mitja käitumises esile konkreetseid inimlikke nõrkusi ja kaheldavaid väärtushinnanguid.
Anton Tšehhov (1860–1904) on vene novelli- ja näitekirjanik. Kirjanikuna huvitas teda inimese sisemaailma kujutamine. Üks tema eesmärk on kirjeldada „väikest inimest” – inimtüüpi, kel pole elus kõrgemaid sihte. „Väike inimene” ei ole millegi poolest eriline, tema tunnusteks on hoopis kitsas silmaring ja eneseväärikuse puudumine. Tšehhov kujutas oma loomingus inimesi alati kaastundega – isegi siis, kui ta nende käitumist heaks ei kiitnud. Tšehhovi tuntumad proosatekstid on „Palat nr 6”, „Paks ja peenike” ja „Daam koerakesega”. Tema näidenditest on kõige kuulsamad „Kajakas”, „Kolm õde” ja „Kirsiaed”.
