Mart Juur „Kurioosumid telepurgis”

Autor: Mart Juur
​Katkend kogumikus „Eesti mütoloogiad” ilmunud artiklist

Kui ma veel noor olin, töötasin huumori- ja satiiriajakirjas Pikker. Seesinane oli populaarsemaid väljaandeid Nõukogude Eestis. 1987. aastal ulatus tiraaž 80 000-ni, ühelgi ajalehel või ajakirjal pole enam niisugust. Pikri autorid olid ametis naljategemisega ja see õnnestus mõnikord päris kenasti.

Näiteks Ilmar Trull, lasteluuletaja ja ristsõnakoostaja, toimetas rubriiki „Padavere”. Põhimõtteliselt oli tegemist ajakirjandusliku paroodiaga, mis kajastas olukorda Padavere-nimelises asulas, kus askeldasid kõiksugu napakad tegelased: Pabuliine Vibukübar, Arkaadi Eldoraado, Jurgen Šampinjon ja mis nende nimed nüüd olidki. Ilmari töö oli raske, ta pidi looma totra karakteri, ristima totra nimega ning asetama võimalikult totrasse situatsiooni. Sündisid grotesksed tegelased, kes elasid absurdset elu. „Niisuguseid ei saa ometi olemas olla,” vangutasid lugejad pead.

Aga tuleb välja, et padaverelased olid meie keskel vägagi olemas. Lihtsalt võimalused ja väljundid puudusid neil toona. Selgus saabus, kui Eesti riik sai vabaks ja telekanalitesse jõudsid tõsielusarjad. /.../

Meedia toitumisahelas mängivad tõsielusarjad äärmiselt olulist rolli. Päris kuulsustest jääb väheks, et täita seltskonnaväljaandeid ja tabloide, pealegi pole paljud neist põrmugi koostööaltid. Kui Urmas Oti taolised raskekaallased ei vasta Õhtulehe ja Kroonika kõnedele, astuvad mängu Baari-Talis, Bussi-Pirjo, Farmi-Gabriel, Superstaari-Rivo, Maamehed oma naistega ja paljud teised tavalised inimesed, kellest saab kollase pressi kahuriliha.

Sünnivad absurdsed tegelased, kes elavad groteskset elu uudislugudes „Salasuhte-Pirjo pidutses püksata”, „Muutumismängu Lea on tegelikult Grupi-Kati”, „Lihtsa Elu Sille ja Triin määrisid kaubamajas pesu” või „Superstaari-Annale jäi inglise keel pähe kinni”. Nende reaalselt eksisteerivate persoonide kõrval tunduvad padaverelased ebaloomulikult peenetundeliste karakteritena, justkui tegelased mingist veeuputuseelsest Tšehhovi näidendist.

Kumb on põnevam, kas väljamõeldis või päriselu? See on oluline küsimus praegusel tõsielusarjade ajastul, kui televisioonis ja internetis on reality ehk tõsielulisus väga populaarseks saanud. Kas kirjanike looming suudab sellega võistelda?

Veel 21. sajandi alguses oli raamatul ja paberile trükitud ajalehel arvuti ees eeliseid – neid sai lugeda igal pool, nii diivanil lesides kui ka trammis sõites. Nüüdseks on aga digitaalne tehnoloogia selle trumbi üle löönud. Tekste saab tänapäeval lugeda elektroonilisel kujul kõikjal, kus on võrguühendus. Näiteks lennujaama ooteruumis istudes saab süle- või tahvel­arvutist lugeda värskeid uudiseid või – mis veelgi vahvam – tellida endale mõne minutiga maailmakirjanduse klassikat.

Samal ajal kui järjest kiiremini levivad e-post, videod ja e-lugerid, on ka kirjanduse levikuvõimalused tohutult paranenud. Teisalt peab kirjandus võistlema selle nimel, et võita paljude kanalite kütkes oleva inimese tähelepanu.

Raamatute kõrvale on tekkinud palju muid kanaleid, mille kaudu teavet ja elamusi saada. Info liigub meie ajastul metsiku kiirusega mitmes kanalis korraga. Paljud loevad ajalehti rohkem kui raamatuid, trükiajakirjandust omakorda ähvardab välja suretada internet.

Ometi on selge, et nüüdisaja ühiskonna mõtestamiseks ei piisa ainult teadmisest, mis toimub siin ja praegu. On vaja heita pilk nii ette kui ka taha – meenutada minevikku ja püüda ette kujutada võimalikku tulevikku. Rahulik süvenemine ja põhjalik analüüs – just selleks pakub väga häid võimalusi ilukirjanduse lugemine.