Sügisemaru
Autor: Marie Under
Kuulete, kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
mühistes metsadest läbi ja vilistes ladvus.
Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas,
karastab kadaka käharaid, kolletand põõsaid,
kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda,
kitkub ja katkub veel viimaseid külmetand lilli,
hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme.
Tõuseb kui salajast nuttu hiiest ja salust,
kaevates kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.
Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
naeratab õelalt ja kõlistab kannukseid ülbelt,
kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:
raudsete kätega kuningas – sügisemaru.
MIND VALDAB RÕÕMU IHAR, HÕISKAV HÜÜD,
MA IIAL POLE KAALUV EGA KAINE.
Marie Under (1883–1980) sai luuletajana tõeliselt tuule tiibadesse kirjandusrühmituse Siuru liikmena. Tema esimene luulekogu „Sonetid” ilmus 1917. aastal ja mõjus tollases Eestis raputavalt. Varem polnud naisluuletajad nii julgelt ja jõuliselt armastusest, kirest ja elurõõmust kirjutanud. Marie Underi noorpõlve luule on just taoline, tema peamised teemad on armastus ja loodus. Küpsemas eas muutub ta mõtlikumaks ja tõsisemaks, kohati ka kurvameelseks. Nagu paljud teised eesti kirjanikud põgenes temagi 1944. aastal Rootsi, kus jätkas kirjutamist kõrge vanuseni.
Kui ühe nähtuse või olendi tunnused kantakse üle teisele, tekib metafoor. Isikustamine on üks metafoori liike ja tähendab seda, et mitteinimlikule nähtusele või olendile antakse inimese omadused. Sel moel saab anda sõnadele mängleva loovusega uusi tähendusi: sügis pole lihtsalt „tormine” või „tuuline”, vaid teda on võimalik ette kujutada ettearvamatu ja kõikvõimsa nähtusena, mis käitub vastavalt tujule. Aga tujukus, iseloom, tunded – need on kõik inimlikud tunnused.
Kirjuta pildi põhjal luuletus (riimiline või vabavärsis). Kirjelda pildil toimuvat isikustamise kaudu, andes loodusnähtusele inimlikke omadusi. Võrdle oma tööd klassikaaslaste omadega. Kes suudab oma tööd kõige mõjuvamalt ette lugeda?
Töövihikust ülesanded 24 ja 25
Lõoke
Autor: Marie Under
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma põlluvoole:
sääl – laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli värisev ja tuksuv lõoke väike.
Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike!
Kuis hõiskamiste kõliseva noole
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka naeru sätendava läike!
See väike sillerdusi sadav rind,
ekstaasi kantuna – üks kiidujõgi,
ta rõõmustlema vallutas ka mind
ja mulle suve alles suveks tegi.
Ning hajusid kõik hallid mõtiskelud,
mull’ avardusid uued, julged elud.
Sirelite aegu
Autor: Marie Under
Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.
Ja öösiti nüüd enam ma ei maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!
Kuid sind ei ole siin – misjaoks, misjaoks siis päev
nii täis neid siniverkjaid õisi loodi?
Misjaoks siis öö, nii heldelt valgeks jääv,
nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi?
Nii raske üksi kõike ilu kanda –
kuid sind ei ole siin, et seda sulle anda.
- Mis on luuletuste „Lõoke” ja „Sirelite aegu” teemad?
- Milliseid tundeid Underi luuletustes olevad kujundid loovad? Too näiteid.
- Marie Under kasutab oma luules tunderohkeid hüüatusi. too nende kohta näiteid.
- Milliseid inimlikke omadusi Underi lõoke tähistab?
- Kõrvuta Gustav Suitsu „Üht laulu tahaks laulda” ja Marie Underi „Sirelite aegu”. Milline teema neid ühendab? Mida on luuletustes erinevat?
Kui õnnest hüljatuna nutan sala,
sest oma kehva seisust kurtma pean,
ehk taevas kurt küll kuulma on mu hala,
ja vaatan end ja oma saatust nean
ja soovin olla nagu see, kes kenam,
kel lai on sõpruskond ja silmaring,
kel lootusi ja kunstitaidu enam,
ning mis mul head on, halvustab mu hing, –
siis, kui end põlgan, mõtteis iseendas,
toob mõte meelde sind, ja helinal
kui lõo, kes koidu ajal üles lendas,
hing laulab hümne taeva väraval,
sest sinu arm on rikkus, mille pärast
ma loobuks kuninglikust aust ja särast.
Inglise keelest tõlkinud Harald Rajamets
William Shakespeare (1564–1616) oli näitekirjanik ja luuletaja, kelle sonettide põhjal tuntakse mõistet „inglise sonett”, mis erineb klassikalisest itaalia sonetist ülesehituse poolest. Kuigi luuleridade arv on sama, ei jagune need neljaks salmiks nagu itaalia sonetis.
