Kärsitud värsid
Luule elab ja hingab, olles täis mõtteid ja kirkaid tundeid. Luule räägib meile inimeses pulbitsevast energiast ja elurõõmust, loodusest, armastusest, hallist argipäevast, aga ka luuletamisest ja luuletajast endast. Värssidega saab öelda keerukaid asju ehmatava lihtsusega, teisalt aga võib keerutada ka kõige lihtlabasema mõtte paeluvalt mitmekihiliseks. Luuleread võivad meile öelda midagi ootamatut meie endi kohta – midagi, mis võib-olla oleks jäänudki kriipivaks saladuseks, kui me poleks avanud mõne luuleraamatu kaant.
Tähistaeva all
meritähtede kirja
ma pimesi loen.
Ellen Niit
Algavas peatükis ootavad meid ees kärsitud värsid. Värsse lugedes tunneme tõmmet. Meile kui lugejatele pakutakse rännakuid luulemaailma põnevates paikades – mida kõike võib sealt leida! Seiklus kulgeb teose lehekülgedelt lugeja sisemaailma, mõtete ja kujutluspiltide kurvilisele maanteele. Lugejatena võime seal tunda tõlgenduse tõmmet, mõtestamise mõnu, vaidlemise vajadust ja rikastumise rõõmu.
