Helga Nõu „Kuues sõrm”

Autor: Helga Nõu
​Katkend

Nurgapealses majas on postkontor ja edasi läheb Ülikooli tänav kuni Hansapanga nurgani. Juba paistabki panga moodne must klaashoone.

King loksub jalas, sest kõndides on kingapael lahti läinud ja ta peab kummarduma, et seda uuesti siduda. Kui ta jälle silmad tõstab, tunneb ta kerget peapööritust. Ta ei saa järsku aru, kus ta on. Sealt ta ju tuli... Aga kus on Hansapanga hoone? See ometi paistis eemalt ega saa korraga maa alla kaduda!

Karina vahib natuke aega arusaamatult: siin on küll tänavanurk, aga mitte Vallikraavi kivimüür nõlvakul kasvavate puudega. Ja ümber nurga, kus oleks pidanud olema punane telliskivisein ja kohvik selle eest istuvate Vilde ja Wilde’iga, seal kõrgub hoopis mingi hall, tumedate akendega maja. Mis see nüüd on? Kogu tänav on võõras ja ta ei tunne enam ümbrust ära. Siis on ta ilmselt vale nurga pealt ära keeranud ja teise tänavasse sattunud...

Täielik jama! Kuidas on võimalik nii lühikese maa peal ära eksida? „Nüüd olen küll igavene tobujopski,” pahandab ta endaga. „Või on mul ajuvapustus, et ei leia üles Wilde kohvikut. See peab ju siinsamas olema!”

Veel ei saa ta oma segadust tõsiselt võtta. See on lihtsalt mingi aps, seletab ta endale. Ka ei saa olla tegemist maavärina või terrorismiaktiga, kus tornid varisevad ja majad ainult mõne sekundi vältel kaovad. Teised jalakäijad tulevad ja lähevad, nagu poleks midagi juhtunud. Eneseuhkus ei luba teda ka vastutulijatelt küsida. Nad mõtleksid, et ta on mingi peast põrunud ohmu. Või mats maalt (mida ta ju tegelikult ongi). Kohvikunurk peab lihtsalt olema siinsamas, risti Hansapanga vastas, ehkki praegusel momendil ei ole ei kohvikut, ei panka, ei tänavaristi. Mis pagana...

Selle asemel on otse ees vanaraamatupood, millist ta siin varem pole näinud. „ANTIKVARIAAT – müüme uusi ja vanu raamatuid,” teatab silt aknal. Uks on lahti.

Tagantjärele ei oska ta seletada, mis ajendil ta sinna sisse astub. Tal pole kavatsust raamatuid osta ega isegi vaadata. Ometi toimiks nagu mingi tundmatu jõud, mis teda sinna sisse tõmbab. Aga olgu, antud olukorras ei ole tal ka kuskile mujale minna.

Madal trepp viib mõned astmed alla ja äriruumid asuvad pool korrust tänavapinnast madalamal. Raamatupood koosneb mitmest, vähemalt kahest ruumist, niipalju kui ukse juurest paistab. Esimene tuba on pikk ja kitsas, igatahes mõjub see kitsana, kuna seinad on maast laeni täidetud raamaturiiulitega ja tuhandete või isegi kümnete tuhandete raamatutega.

Juba uksel on tunda midagi õhus ja meeleolus. Lõhn, mõtleb Karina. Siin on mingi eriskummaline lõhn. Aga peale selle midagi veel.

Ta vaatab ringi. Mis raamatuid siin õieti müüakse? Kedagi pole näha ja algul ta arvab, et on seal päris üksi.

Siis näeb ta riiulite vahel midagi läikimas ja märkab kerge ehmatusega kümmekond meetrit eemal ratastooli ja selles istuvat meest. Kuidas ta varem ei näinud? Kas oli ta seal algusest peale või tuli hääletult hiljem? Kas see on poemees?

Karina noogutab igaks juhuks, aga invaliid ei nooguta vastu ega osuta talle vähimatki tähelepanu. Ta näib olevat süvenenud raamatusse, mida ta põlvedel hoiab ja aeg-ajalt lehitseb. Ilmselt ta ei teeninda ostjaid, nendib Karina. /.../

Ta otsib, astub ühe riiuli juurest teise juurde, puudutab sõrmeotstega köiteid, võtab mõne neist välja. On tunne, nagu ei oleks tal enam kindlat pinda jalge all ja ta hõljuks põrandast natuke kõrgemal. Ta on tulnud otsima tõde, teab ta korraga, seda, mida tema eest senini on varjatud. Kõigile täiskasvanutele on see teada, ka isale ja emale. Seepärast ongi nad osanud teda üle kavaldada ja alt vedada.

„Kas soovite midagi, preili?”

Karina võpatab. (Juba teine, kes niimoodi märkamatult välja ilmub!) Küsija on lühikest kasvu tõmmu näoga vanamees, seekord nähtavasti poemees ise. Ta silmad on süsimustad ja välguvad kuldsete prilliraamide taga. Naeratus on sõbralik, isegi ülisõbralik.

„Ma tahtsin ainult vaadata,” vabandab Karina ja astub sammu tagasi. Ta märkab alles nüüd piinlikkusega, et on raamatuid riiulitest välja võtnud, aga neid mitte oma kohale tagasi pannud. „Palun vabandust, kui ma olen siin segamini ajanud.”

„Ei ole midagi hullu,” rahustab vanamees. „Vaadake aga vaadake, nii palju kui soovite,” julgustab ta ja naeratab hammaste välkudes. „Aga ma võin teile otse kätte juhatada, seda, mis teil tarvis.”

„Ega ma ei tea täpselt isegi,” pomiseb Karina, aga poemees ei jää pikemat vastust ootama, vaid astub ühe madalama riiuli juurde, mis seisab teistest natuke eraldi. Ta sirutab käe riiuli taha ja kougib välja ühe väikest formaati kulunud köite.

„Siin, lugege seda,” ütleb ta natuke kähedal häälel.

Ei, nüüd ta küll eksib, kui arvab, et Karina sellist vana ja tolmunud raamatut otsib! Teos näeb välja nagu mingi kallis inkunaabel või haruldus ja Karina taganeb otsekohe, otsides viisakat vabandust väljumiseks.

„Suur tänu, aga mul on praegu kiire...”

Poemees ei anna aga alla.

„Oodake ainult üks silmapilk,” ütleb ta ja hakkab raamatust midagi otsima. „Ma näitan teile.”

„Ma tulen tagasi teine kord,” põikleb Karina. „Ja ma vaataks ehk mõnda natuke... moodsamat raamatut.”

Vanamees teeb käega teatraalse žesti.

„Moodsamat?! Kallis preili, te ei tea, mida te räägite! Kõige moodsam tõde on igavene tõde! See kehtib täna ja alati. Just sellest pole te aru saanud!”

Ta pistab raamatu Karinale pihku. Kui käsi esimest korda köidet puudutab, tekib säde, nagu kerge elektrilöök, ja ta tõmbab käe kiirelt tagasi.

„Ärge kartke, see ei ole ohtlik,” rahustab poemees. Seejuures pahvatab ta suust kõrbenud magusat lõhna, sedasama, mis on kogu ruumis. Ta olekus on ühtaegu midagi võluvat ja hirmutavat.

„See näitab ainult, et te saate kontakti,” seletab ta.

„Kontakti?”

„Kui te hoiate raamatut käes, siis võite sellest lugeda teie enda elu.”

„Seda ma küll ei usu...”

„No vaadake, lugege siit!”

Leheküljed on tihedat kirja täis, aga mõned read tungivad esile ja hakkavad rohkem silma kui teised: Tegutse täna, homme on liiga hilja...

„Teil on nähtavasti midagi otsustavat ees,” ütleb vanamees kavalalt.

Jah, operatsioon! „Tegutse täna…” Imelik küll, see oleks ju tõesti nagu tema jaoks mõeldud. Aga eks see on muidugi juhus. Ta loeb veel:

„Jäta kohustused ja purusta ahelad, mis sind seovad. Ole vaba ja lenda. – Sul on oma elu, sul on õigus oma elule...” /.../

Ta ei julge rohkem küsida, aga üks on selge: raamat ei ole mitte tavaline raamat. See näib sisaldavat ennekuulmatuid võimalusi. Näiteks peatükis „Raha”: „Raha on võim ja võim on sinu käes. Sul tarvitseb ainult käsi selle järele välja sirutada...” Kas see nii kerge ongi? Tal pole kunagi raha olnud, aga nüüd näib selle muretsemine enesestmõistetavalt lihtne. Sul tarvitseb ainult käsi selle järele välja sirutada...

„Ostke raamat ja te saate teada kõik, mis vaja – kuni elu lõpuni!” meelitab poemees.

Võluraamatut osta? Karinal on raske seda käest panna ja temas kasvabki peaaegu vastupandamatu soov seda omada. Aga kuidas? Ta kesine kassa ei luba kindlasti sellisele asjale mõelda.

„Kui palju see maksab?” julgeb ta siiski küsida.

„Oleneb...” venitab vanamees natuke tõrksalt. „See on üks haruldane raamat ja ainus eksemplar. Teist ei ole.”

„Mul kahjuks ei ole palju raha,” tunnistab Karina.

„On ka teisi võimalusi,” pomiseb müüja ja ta silmad jälgivad ahnelt tüdruku vigastatud kätt, mis nüüd jälle veritsema on hakanud.

„Teen teile hästi odavalt,” ütleb ta lipitsevalt. „See teos maksab muidu üle tuhande, aga ma müün teile neljasaja eest.”

„Kahjuks ei ole mul nii palju,” kurdab Karina.

„Kui palju teil siis on?”

„Paremal juhul kolmsada, ma täpselt ei tea,” vastab ta õnnetult. Ehkki, kui ainult sada on puudu... Nüüd, kui tal kord juba võluraamat peos, tundub sellest raske loobuda. Teist sellist ei leia ta enam iialgi.

Kiiresti lappab ta raamatu kõige viimaseid lehekülgi, et neist, kui võimalik, veel mõne saladuse välja pigistada. Milline on üks täiuslik elu? Õpetused muutuvad järjest fantastilisemaks: „Peale kuuekuist treeningut võid sa oma tahtejõu abil kuuekorruselise maja katuselt lendu tõusta...” Rohkem pole tal aga aega lugeda.

Helga Nõu (sündinud 1934) on nooremale lugejale tuntud mitme noorsooraamatu autorina, näiteks „Pea suu!” (1983) või „Tõmba uttu!” (2001). Helga Nõu on elanud suurema osa elust Rootsis ja töötanud seal õpetajana – tänu sellele elukutsele on ta palju viibinud noorte seltskonnas, neid huviga jälginud ning jätnud meelde põnevamaid lugusid, et nende põhjal noorte elust paeluvalt kirjutada. Noorteromaani „Kuues sõrm” (2003) kohta on kirjanik ise öelnud, et see mängib kuskil ulme ja tegelikkuse piirimaadel ning päris ulmesse ei suuda ta sisse elada, kuna peab ise uskuma seda, mida kirjutab.

Maria Juur

Helga Nõu uus raamat on tempokas, kuid eestlastele omaselt tagasihoidlik. „Kuues sõrm” jutustab tavalise teismelise eesti tüdruku eneseotsingust.

Helga Nõu on läinud science fiction’i teed. Kummaline on kasutada seda isikunime ja seda terminit ühes lauses, ent tõsi ta ju on.

Raamatu psühhedeelse kaane põhjal (neoonroosa kandekott eresinisel taustal) võiks järeldada, et juttu tuleb millestki ärevast ja kirevast. Ja ega selle oletusega väga mööda ei panegi, sest amfetamiini tootmisest ja paranormaalsetest nähtusest puudu pole. Peategelaseks on tavaline hea eesti tüdruk ning kirjanik on üritanud ühendada teismelise neiu eneseotsingut põneva sündmustikuga. Tulemus on piisavalt segane. Samas jääb midagi nagu puudu.

Ehk arvas Nõu, et noortele mõeldud süžee peabki edasi minema ülikiire tempoga ja mitte jätma aega igavlemiseks. Minu kui noore inimese jaoks on „Kuues sõrm” siiski veidi liiga hoogne ning sündmusi kogunes kuidagi segadusseajavalt palju. Ent eks inimesed ole erinevad. Osale väike ulmelisus meeldib, teised eelistavad rohkem mõistuspärasust. Need teised peaksid sellisel juhul vaatama ajaviiteks pigem Woody Alleni filme.

Oleks vale väita, et inimestevahelistest suhetest üldse juttu ei tule. „Kuues sõrm” käsitleb ka perekonnasiseseid probleeme, kuidas kristlikud vanemad eelistavad üht last teisele ning alles siis, kui poja päästmiseks on vaja tütre abi (nimelt ühte tema neeru), pööravad tähelepanu ka 16-aastasele õnnetule ning ebakindlale Karinale.

Milline traagika! Ning sealt edasi läheb kõik alla- või ülesmäge. Või ei lähegi kuskile, oleneb, kuidas võtta. Lisaks juttu armumisest ja metsas asuvast kummalisest narkourkast. Iseasi, kui palju selliseid onnikesi Lõuna-Eesti küngaste vahel leidub, kuid välistatud pole ju miski.

Ometi on märgatav erinevus eesti päritolu kirjanike noorteromaanide ning sama žanri välismaiste esindajate vahel. Viimastes on alati palju rohkem seksi, narkootikume ja rock’n’roll’i. Eestlaste tendentsiks on pigem kiire peatumine (tabu)teemal, seejärel selle osaline, poolik lahkamine ning edasi tõttamine. Põhjamaalastele omane tagasihoidlikkus annab endast kõikjal siiski märku. Nüüd, kus neid noorteromaane põnevus- ja suhteteemadel nii palju ilmunud ja liikvel on, on raske välja tulla millegi uue ja löövaga. Meeldejäävaimateks teosteks sellest valdkonnast on vist sakslase Benjamin Leberti „Crazy” ning eestlase Hirami „Mõru maik”.

Siit järeldubki, et ju peab kirjanik olema piisavalt noor, et anda õigel kujul edasi seda kandvat emotsiooni. Vanemate autorite katsetused noortekirjanduse vallas on tihti üsna veidrad või vähemalt panevad sihtgrupi muigama. See süüdistus ei kehti Helga Nõu kohta küll täies mahus, ent midagi pole ju teha, kui kuulud hoopis teise generatsiooni. Üldse on termin „noorteromaan” kahtlase väärtusega. Justkui oleks täisväärtuslik kirjandusteos, aga nagu ei oleks ka.

On raamatuid, mis loetakse lõpuni, ning selliseid, mis jäävadki pooleli. „Kuues sõrm” suudab end suruda esimesse gruppi. Ühel hetkel hakkab huvitama, millega asi lõpeb. Ja lahendus on ettearvatav, kuid siiski terviklikult läbi mõeldud.

                                                                  Eesti Päevaleht, 16. mai 2003