Terry Pratchett „Autojuhid”

Henrik Aaviku intervjuu Terry Pratchettiga, Sirp, 14. detsember 2001 (katkend)

Öeldakse, et teie raamatud on seepärast lihtsad ja mõnusad lugeda, et sinna pole peidetud poliitilisi sõnumeid. Kas kirjutate meelega niimoodi?

Ma ei ole kunagi öelnud, et minu raamatutes ei ole mingeid peidetud sõnumeid või kultuuripoliitilisi koode. Kui keegi usub, et need seal on, siis nad on seal, kui keegi arvab, et neid ei ole, siis neid ei ole. Ma ise lihtsalt ei ütle, kas ma olen midagi teksti sisse ära peitnud või mitte. /.../

Kas kirjutate teadlikult ulmet (fantasy)? Kas on üldse õige teha vahet õuduskirjanduse, fantaasiakirjanduse, ulme ja „tavalise ilukirjanduse” vahel?

Mina kirjutan teadlikult ulmet, nagu ta on. Mulle väga meeldib see, mida marketingiinimesed ulmeks nimetavad. Tegelikult kirjutan ma vahel armastusjutte, vahel seiklusjutte, mõnikord mõistujutte. Nad kõik tunduvad ulmena, aga nad ei ole. Kui ma oleksin elanud minevikus Arizonas ja kirjutanud seal raamatu aastal 1888, kas see oleks siis vestern? Marketingi­inimeste meelest kindlasti, sest taust, kostüümid ja muu seesugune kuulub vesternisse. Jutu sisu võib olla armastusromaan, ulmejutt või ükskõik mis, aga see aetakse kohe sassi vesterniga. Vaadeldakse vaid tegelaste tausta ja riietust ning otsustatakse, mis tüüpi raamatuga on tegemist. Mina nimetan ennast ulmekirjanikuks rohkem solidaarsusest, sest kui tuntud ulme­kirjanikuna hakkaksin rääkima, et mulle ei meeldi ulme, siis reedaksin sellega teised ulmekirjanikud.

Olete öelnud, et ei loe eriti kirjandust. Miks? Kas maailmas on liiga palju jutte ja raamatuid?

Ma ütlesin, et ei loe eriti palju ilukirjandust, mitte kirjandust. Ma loen väga palju materjali, mis minu jaoks on allikas. Ma loen ajalugu, teadus­kirjandust jne. Ilukirjandus moodustab sellest ainult umbes 10–15 protsenti. Teine põhjus on see, et olen oma elus niivõrd palju ilukirjandust lugenud, et praegu loen muud lihtsalt selleks, et järgi võtta ja aru saada, mis tegelikult meie ümber toimub.

Autor: Terry Pratchett
​Katkend

Noomidest ja ajast

Noomid on väikesed olendid. Üldiselt ei ela väikesed olendid väga kaua. Võib-olla aga elavad nad kiiresti.

Las ma seletan.

Üks kõige lühema eluaega olendeid planeedil Maa on tavaline ühepäevik. Ta elab ühe päeva. Kõige pikema elueaga on aga Balfouri männid – nemad võivad elada 4700 aasta vanuseks ja kauemgi.

Võib tunduda, et ühepäevikutel on nadisti läinud, kuid oluline pole mitte see, kui pikk on elu, vaid see, kui pikk ta paistab.

Ühepäeviku jaoks võib üksainus tund kesta terve sajandi. Võib-olla vanad ühepäevikud istuvad ja kurdavad, et praegune minut pole midagi võrreldes vanade heade minutitega ammustel aegadel, kui maailm oli noor, päike tundus palju heledam ja tõugud oskasid ka natuke aupaklikkust üles näidata. Samas võib olla, et puud, kes ei ole tuntud just kiire reageerimise poolest, jõuavad vaevalt märgata, kuidas taevas pea kohal öö ja päeva vaheldumisest virvendab, enne kui kõdunemine ja üraskid oma töö teevad.

Kõik on suhteline. Mida kiiremini keegi elab, seda pikemaks aeg tema jaoks venib. Noomi jaoks kestab aasta sama kaua kui kümme aastat inimese jaoks. Ärge seda unustage. Ärge laske sellel end häirida. Noomid ise ei lase. Nemad isegi ei tea sellest.

Alguses...

I Oli ehitusplats.

II Ja Arnold Co (as. 1905) astus sellele ehitusplatsile ning nägi, et sellel on potentsiaali.

III Kuna see oli peatänava ääres.

IV Jah tõesti, see oli ka bussidega hästi ligipääsetav.

V Ja Arnold Co (as. 1905) ütles: Saagu siia kaubamaja ning saagu see kaubamaja selline, millist ei ole maailmas seni mitte nähtud:

VI Ulatugu see pikkuses Palmeri tänavalt lausa kalaturuni välja ja laiuses peatänavalt Disraeli teeni;

VII Selle kõrgus küündigu kuue korruseni, pluss veel keldrikorrused, ja olgu selles hulgaliselt lifte; katlaruumis alumisel keldrikorrusel põlegu igavesed tuled ning kõigist teistest kõrgemal olgu Kliendikontod kõigi asjade tellimiseks.

VIII Sest just selle järgi peavad kõik saama Arnold Co’d (as. 1905) teadma: Kõik Asjad Ühe Katuse All. Ja selle nimeks saagu Arnold Co Kaubamaja (as. 1905).

IX Ja nii saigi.

X Ja Arnold Co (as. 1905) jagas Kaubamaja kauba liikide järgi osakondadeks – rauakaubad, korsetid ja aksessuaarid, moekaubad ja muud – ning lõi inimesed, et need täidaksid osakonnad kõigi asjadega ja saaksid öelda: jah, tõesti, siin on kõik asjad olemas. Ja Arnold Co (as. 1905) ütles: saagu siia veoautod ning saagu nad punased ja kuldsed ning mingu nad maailma, et kõik saaksid teada – Arnold Co (as. 1905) viib tellimise peale kohale kõiki asju.

XI Saagu siia ka nurgad jõuluvanale, talvised väljamüügid, suvised soodusmüügid, koolialguse eripakkumised ja kõik tarbekaubad hoo­aegade järgi.

XII Ja Kaubamajja tulid noomid ning sellest sai nende elupaik igavesest ajast igavesti.

Noomide raamat, „Keldrikorrus”, salmid I–XII

/.../

Vanasti, kui noomid tegid esimesi katseid Kaubamaja juhtmetest voolu võtta, sai neid väga palju surma. Nüüdseks olid nad leidnud ohutumad viisid selle tegemiseks, aga elekter oli noomide jaoks ikka veel natuke salapärane ja mitte just paljud ei tahtnud sellega lähemalt tegeleda. Just sellepärast jätsid suurte perekondade juhid ning isegi Kirjatarvete kloostri ülem ta rahule. Dorcas ütles, et alati on kasulik osata midagi, mida teised ei oska või ei taha teha. Niisiis salliti seda, et ta vahel valjusti Väljaspoolsuse üle mõtteid avaldas. Tingimusel, et ta ei teinud seda liiga valjusti.

„See kõik ei jää mulle meelde,” ohkas ta. „Kuidas seda teist valgust nimetati, seda, mis sulgemisajal tuleb? Vabandust, ma mõtlesin – eesel.”

„Öösel,” parandas Masklin. „Seda nimetatakse kuuks.”

„Kuu,” kordas Dorcas, veeretades seda sõna keele peal. „Aga see ei ole siis nii ere kui päike? Kummaline küll – oleks ju mõistlikum, kui valgus oleks eredam öösel, mitte päeval, kui niikuinii kõik näha on. Ega sa ei oska öelda, miks see nii on?”

„See lihtsalt on nii,” vastas Masklin.

„Ma annaksin ükskõik mida, et seda oma silmadega näha. Poisikesena ma käisin ikka veoautosid vaatamas, aga mul polnud kunagi julgust auto peale minna.” Ta kummardus Masklinile lähemale.

„Mina arvan,” sosistas ta, „et Arnold Co (as. 1905) juhatas meid Kaubamajja, et me targemaks saaksime. Selle kohta õpiksime. Mille jaoks meil muidu ajud on? Mis sina arvad?”

Masklin oli üsna meelitatud, et temalt midagi sellist küsiti, aga ta jõudis vaevalt suu avada, kui teda segati. „Kõik räägivad kogu aeg Arnold Co’st (as. 1905),” ütles Grimma. „Aga keegi ei ütle, kes ta on.”

Dorcas istus mugavamalt niidirullile. „Oh, tema lõigi Kaubamaja. 1905. aastal. Soodushindadega osakonna keldrikorruse, Kliendikontod ja kõik, mis nende vahel. Seda ei saa ma eitada. Sest noh, keegi ju pidi seda tegema. Aga ma korrutan kogu aeg, et see ei tähenda, et me ei võiks...”

Roheline tuli Asja peal kustus. Väike keerlev taldrik kadus. Kostis vaikne sahin, nagu köhataks masin häält puhtaks.

„Ma jälgin hetkel telefonisidet,” ütles Asi.

Noomid vahetasid pilke.

„Noh, see on ju väga tore,” sõnas Grimma. „See on ju tore, Masklin?”

„Mul on pakilist informatsiooni selle kogukonna liidritele edastamiseks. Kas te teate, et te elate ehitises, mille kasutusiga on piiratud?”

„Hämmastav,” õhkas Dorcas. „Nii palju sõnu. Peaaegu võiks ette kujutada, et on võimalik aru saada, mida ta ütleb. Seal üleval,” ta näitas pöidlaga põrandalaudade poole nende pea kohal, „on ühed asjad täpselt samasugused. Neid nimetatakse raadioteks. Ja mõned neist näitavad pilti ka. Hämmastav!”

„On eluliselt tähtis, et ma saaksin anda selle kogukonna liidritele edasi ülimalt olulist informatsiooni, mis puudutab selle hoone peatset hävitamist,” teatas Asi laulval häälel.

„Anna andeks,” ütles Masklin. „Kas sa prooviksid uuesti ja lihtsamalt?”

„Kas te ei saanud aru?”

„Ma ei tea, mida „informatsioon” tähendab.”

„Ilmselt on teie keel muutunud viisil, mida ma ei mõista.”

Masklin üritas abivalmis nägu teha.

„Ma üritan selgemalt ümber sõnastada,” ütles Asi. Mõned tulukesed sähvisid.

„Väga tubli,” kiitis Masklin.

„Suur-suur kaubamaja teeb põmm-põmm, varsti-varsti?” ütles Asi lootusrikkalt.

Noomid vahtisid üksteisele otsa. Paistis, et neile ei koida midagi.

Asi köhatas jälle. „Kas te teate väljendi „maha lõhkuma” tähendust?” küsis ta.

„Muidugi,” vastas Dorcas.

„Just seda Kaubamajaga tehakse. Kahekümne ühe päeva pärast.”

                                           Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum

Inglise kirjanik Terry Pratchett (1948–2015) on maailma tuntumaid fantaasiakirjanikke. Ta on meeletult viljakas autor. Alates 1970. aastate algusest on ta avaldanud ligikaudu 70 raamatut. Ülemaailmselt on tuntud tema mahukaim sari Kettamaailmast, aga samuti raamatud noomidest. „Autojuhid” (1989) on noomide- sarja „Bromeliaad ehk Õielt õiele” esimene raamat. Terry Pratchetti pöörase mõttelennuga loodud võlumaailmad teeb eriliseks rohke huumor – kirjanikule meeldib kõigi ja kõige üle heasüdamlikult nalja heita. Tõsist suhtumist tema teostest naljalt ei leia. Noomide lood kujutavad inimeste maailma pisikeste päkapikulaadsete olendite vaatenurgast. Sealjuures kujutatakse kaubamaja ning selle asutanud firmat lausa pühaliku hoiakuga. Järgmistes osades „Kaevajad” (1990) ja „Tiivad” (1990) liiguvad noomid välja senisest turvalisest keskkonnast ning algavad põnevad seiklused ellujäämise nimel.