Daniel Defoe „Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused”

Autor: Daniel Defoe
​Katkend

30. s e p t e m b e r 1659. Mina, õnnetu Robinson Crusoe, kes ma ulgumerel hirmsas tormis laevahuku üle elasin, astusin maale sellel süngel ja Jumalast mahajäetud saarel, mille ristisin Meeleheite saareks; kõik ülejäänud meeskonnaliikmed uppusid ja mina ise olin pooleldi surnud, kui randa jõudsin.

Kogu ülejäänud päevapoole veetsin piineldes, sest kui mõtlesin sellele troostitule olukorrale, millesse ma olin sattunud – mul polnud ju ei toitu, peavarju, rõivaid, relvi ega kohta, kuhu peitu pugeda, ja puudus ka igasugune lootus siit pääseda –, siis ei näinud ma enda ees midagi muud kui üksnes surma: mind kas murravad maha metselajad, tapavad ära võsaelanikud või suren nälga. Öö saabudes ronisin hirmust metselajate ees puu otsa magama; ja magasin sügavasti, kuigi kogu öö sadas vihma.

1. o k t o o b e r. Hommikul märkasin oma suureks üllatuseks, et tõus oli meie laeva madalikult lahti lükanud ja rannale hoopis lähemale ajanud, mis ühest küljest pakkus küll mõningat lohutust (kuna ma nägin, et laev seisis püsti ja oli terve, siis lootsin, kui tuul vaibub, pardale pääseda ja sealt oma olukorra kergendamiseks toitu ja üht-teist vajalikku muretseda), teisest küljest aga tõi see uuesti mu hinge valu hukkunud kaaslaste pärast, sest uskusin, et kui me oleksime pardale jäänud, siis oleksime võinud laeva päästa või poleks vähemalt kõik otsa saanud; ja oleksid mehed eluga pääsenud, oleksime võinud laeva jäänustest paadi ehitada, millega me oleksime võinud kuhugi teise kanti purjetada. Neid mõtteid heietasin peaaegu kogu päeva; siis aga, nähes, et laev on juba peaaegu kuival, läksin mööda merepõhja nii kaugele, kui sain, ja ujusin laevale. Selgi päeval sadas, aga tuul oli juba täiesti vakka jäänud.

1. o k t o o b r i s t 24. o k t o o b r i n i. Kõik need päevad kulutasin täielikult selleks, et laevast ära tuua kõik, mis tuua andis; kraami toimetasin randa parvedel ja iga kord kasutasin selleks tõusulainet. Kogu aeg on palju vihma tulnud, kuigi vahepeal on ka ilusat ilma olnud. Arvatavasti on praegu vihmade periood.

20. o k t o o b e r. Ajasin parve ümber ja nii läks põhja kogu sellele laaditud varandus; aga kuna vesi oli seal madal ja põhjaläinud asjad enamasti rasked, siis läks mul mõõna ajal korda suur osa neist kätte saada.

25. o k t o o b e r. Kogu öö ja päev sadas vihma ja puhanguti lõõtsus tuul; selle loodusmöllu ajal (kui tuul veidi tugevamaks paisus) pudenes laev pilbasteks ja rohkem ma teda enam ei näinud, välja arvatud vrakk, ja sedagi üksnes mõõna ajal. Terve selle päeva ma katsin ja kaitsesin oma laevalt päästetud vara, et vihm seda ära ei rikuks.

26. o k t o o b e r. Kõndisin peaaegu terve päeva mööda kallast ringi, et leida kohta, kuhu oma peavari püstitada, sest ma olin tõsiselt mures, kuidas kindlustada end metsloomade ja inimeste võimalike öiste kallaletungide eest. Vastu õhtut leidsin sobiva koha ühel künkanõlvakul kaljunuki all; märkisin oma laagripaiga poolringiga ja otsustasin selle kindlustada kaherealise vaiadest tehtud taraga, mis on seestpoolt vooderdatud trossijuppidega, väljast aga mättakuhilatega.

26. k u n i 30. o k t o o b r i n i olin kibedasti ametis oma vara uude asukohta tassimisega, hoolimata vihmast, mida ajuti tuli õige rängalt.

31. o k t o o b r i hommikul läksin püssiga välja, et toidupoolist hankida ja ümbrust uurida; lasksin ühe emakitse ja selle tall jooksis mulle koduni järele; hiljem tapsin sellegi, sest ta ei tahtnud toitu vastu võtta.

1. n o v e m b e r. Lõin telgi kaljunuki all püsti ja magasin selles oma esimese öö. Tegin telgi nii avara, kui sain, maasse aga tagusin vaiad ja nende külge kinnitasin võrkkiige.

2. n o v e m b e r. Korjasin kokku kõik kastid, lauad ja puujupid, millest olin parve valmistanud, ja tegin neist telgi ümber midagi tõkketaolist, veidi seespool seda rajajoont, millega olin tähistanud oma kindluseala.

3. n o v e m b e r. Käisin püssiga väljas ja lasksin kaks pardi moodi lindu, millel oli väga maitsev liha. Õhtul hakkasin endale lauda tegema.

4. n o v e m b e r. Sel hommikul asusin oma aega jaotama, et kindlaks määrata, millal ma töötan ja millal käin jahil, millal magan või millal luban endale meelelahutust, näiteks ma jalutasin hommikuti, kui vihma ei sadanud, püssiga paar-kolm tundi ringi, pärast töötasin kuni kella üheteistkümneni, siis sõin, mis kätte sattus, kella kaheteistkümnest kaheni aga tegin lõunauinaku, sest sel ajal oli ilm eriti palav; selle ja ka järgmise päeva töötunnid kulusid tervenisti laua tegemiseks, sest sel ajal ma olin alles üsna vilets puusepp; aeg ja häda tegid minust aga peagi päris korraliku ametimehe, nii nagu nad seda iga teisegagi teevad.

5. n o v e m b e r. Sel päeval jalutasin ringi, kaasas püss ja koer, aga tapsin ühe metskassi; nahk oli tal üsna pehme, aga liha ei kõlvanud kuhugi; naha ma nülgisin igalt lastud loomalt ja panin selle oma lattu hoiule. Kui ma mööda randa tagasi kõndisin, nägin igat sorti mulle tundmatuid merelinde; aga mis mind üllatas ja lausa jahmatas, need olid paar-kolm hüljest, keda ma meres märkasin; kuni ma neid vahtisin (taipamata, mis loomad need on), jõudsid nad sukelduda ja selleks korraks minekut teha.

6. n o v e m b e r. Pärast hommikust jalutuskäiku asusin jälle laua kallale tööle ja saingi selle valmis, ehkki ta ei kukkunud nii hästi välja, nagu ma oleksin tahtnud; aga peagi sain nii osavaks, et võisin teda natuke nägusamaks teha.

7. n o v e m b e r. Ilus ilm hakkab püsima jääma. Kogu 7., 8., 9., 10. ja osa 12. novembrist (kuna 11. pidi minu arvestuse järgi pühapäev olema) kulutasin täielikult tooli tegemiseks. Suure vaevaga suutsin talle lõpuks talutava kuju anda, aga rahule ma temaga ei jäänud. Ja töö käigus kiskusin ta mitu korda koost lahti.

M ä r k u s. Varsti olin sunnitud pühapäeva pidamise ära jätma, sest kuna olin unustanud neid postile märkida, läks mu arvepidamine segi.

/.../

Vahepeal sai täis minu neljas saarel viibimise aasta. Ma saatsin selle tähtpäeva nagu eelmisedki mööda palvetamise ja enda trööstimisega, sest olin aja jooksul õppinud paljutki hoopis teises valguses nägema; vaatasin nüüd maailmale nagu millelegi kaugele, millega mul polnud enam mingit pistmist ja mis ei suutnud minus enam mingeid lootusi ega igatsusi äratada; ühesõnaga, miski ei sidunud mind enam temaga, ja ma uskusin, et ei saagi enam iial siduma; vaatasin talle tagantjärele otsekui hauataguse pilguga, kui paigale, kus küll kunagi oli elatud, aga kust oli siis igaveseks ära tuldud, ja ma oleksin võinud tema kohta neidsamu sõnu pruukida, mida ütles Aabram rikkale mehele: „Minu ja sinu vahele on sügav kuristik tekkinud.”

Esiteks ma olin siin eemal kõigest maailma kurjusest; ei vaevanud mind lihahimu ega silmahimu, ei elu toredus ega uhkus. Mul polnud midagi himustada, sest mul oli kõike, mis mulle nüüd veel naudingut sai pakkuda; ma olin kogu saare peremees, või, kui heaks arvasin, võisin end kogu oma valduses oleva maa kuningaks või keisriks pidada, sest võistlejaid mul polnud; ei olnud mul ka konkurente, kellega omandiõiguse pärast vaielda või kellega võimu jagada; oleksin võinud terved laevatäied vilja kasvatada, aga mul polnud selleks mingit vajadust, ja niisiis külvasin üksnes niipalju, kui mul enda tarbeks kulus. Siin oli külluses kilpkonni, mina aga leppisin sellega, et tapsin üksnes aeg-ajalt mõne neist söögiks, metsa kasvas siin nii palju, et sellest oleks saanud terve laevastiku ehitada, ja viinamarjugi oli sellisel hulgal, et ma oleksin võinud seda laevastikku veini või rosinatega varustada.

Aga väärtust oli ainult sellel, mille ma sain ära kasutada; ma olin söönud ja mu vajadused olid rahuldatud, mida muud mulle veel vaja oli! Kui oleksin rohkem loomi või linde tapnud, oleks need tulnud koerale anda või lasta ussidel ära süüa; oleksin ma rohkem vilja külvanud, kui ära jõudsin pruukida, oleks see hukka läinud; jalalt raiutud puud jäid maha kõdunema, sain neid üksnes tuletegemiseks tarvitada, ja sedagi ainult selleks, et toitu valmistada.

Ühesõnaga, loodus ja kogemused õpetasid mind mõistma, et kõigil selle maailma hüvedel on meie jaoks väärtust ainult sedavõrd, kuivõrd me neid kasutada saame, ja et kui palju me ka vara teistele pärandamiseks ei koguks, rõõmu saame sellest üksnes niipalju tunda, kuivõrd me seda ise pruukida saame, ja ei kübetki rohkem. Kõige ahnemgi saamamees paraneks oma tõvest, kui ta minu asemele satuks, sest oli mul ju kõike lõputult rohkem, kui eluks vaja.

                                                 Inglise keelest tõlkinud Valter Rummel

Toomas Raudam, Eesti Päevaleht, 29. oktoober 1999

Lihunikupoeg Daniel Foe muutis oma nime alles siis, kui ta kirjanikuna kuulsaks sai. Siis sündis maailma Daniel Defoe (1660–1731), kelle nime kiputakse segi ajama tema loodud kangelase, üksinduse ja vastupidavuse, võiks isegi öelda ellujäämise sümboli Robinson Crusoega. Nimi ise pärineb ühelt hauaplaadilt, mille taha Defoe, siis veel Foe, ennast surmahirmus ära oli peitnud. Nimelt toimus 1685. aastal Monmouthi ülestõus, millest 25-aastane nooruk rumala peaga osa juhtus võtma, peites end ülestõusu mahasurumise ja Monmouthi hukkamise ajal surnuaial. Tuleb siis arvata, et 34 aastat hiljem, raamatu kirjutamise ajal see nimi tal uuesti silme eest läbi sähvatas.

Elu jooksul kirjutas Defoe üle 560 raamatu ning muud žurnalistlikku ­pudi-padi. Kuid tema põhisissetulek tuli spioonitööst. Oma teenuseid pakkus ta teadaolevalt ainult kodumaal, rännates mööda vana head Inglismaad ning kogudes andmeid rahva meeleolu kohta nii tooridele kui viigidele.

„Robinson Crusoe seiklused” rajaneb tõestisündinud lool, mis juhtus meremees Alexander Selkirkiga (1676–1721), kes 1704. aastal lasi end ­Lõuna-Ameerika ranniku lähedal asuvale Más a Tierra saarele panna, tuues põhjuseks talumatud tingimused laeval. Mehe soov rahuldati, Selkirk viibis saarel rohkem kui neli aastat. Kui ta Inglismaale tagasi saabus, sai temast üleöö maailmakuulsus. Arvatakse, et Defoe käis temalt intervjuud võtmas. Elu viimased aastad veetis Selkirk koopas, mille ta endale koduaeda oli kaevanud, õpetades seal hulkuvaid kasse tantsima.

Daniel Defoe kuulsa romaani aluseks olnud loo tegevuspaigaks ehk protopaigaks olid Vaikses ookeanis Tšiili ranniku lähedal asuvad Juan Fernandeze saared. Kaks neist nimetati ümber kuulsa raamatukangelase ja tema prototüübi järgi Robinson Crusoe saareks ja Alexander Selkirki saareks.