Maikellukesed
Autor: Fred Jüssi
Raamatust „Jäälõhkuja”
Ei mäleta, kui vana ma sel kevadel olin, aga mul on meeles, et tegime poistega väga olulise ning pöördelise avastuse: peale koerte, kasside, kitsede ja varblaste elab meie hurmavatesse õunaaedadesse uppunud äärelinnas ka tüdrukuid.
Tüdrukud näisid algul meie avastusest pisut hämmelduses olevat, aga harjusid oma uue olukorraga üllatavalt kiiresti. Poisid sattusid elevusse ja muutusid rahutuks. Ei huvitanud meid enam vanemate poiste võrkpallilahingud ega püssipadrunite ladumine raudteerööbastele. Hakkasime millegipärast ronima mööda puid ja tegema plankudel tasakaaluharjutusi. Kogunemispaigaks said meile nüüd hööveldamata laudadest tehtud pingid varjuliste pärnade all tänavanurgal, kust avanes hea vaade ümberkaudsete majade paraadustele. Igaühel kujunes oma kindel koht ja sinna nüsiti nimetähed, nii hästi või halvasti, kui keegi sellega hakkama sai.
Õhtuti toimusid etendused. Poisid ronisid puudel (puud olid majade akendest hästi näha) ja sedamööda, kuidas paraaduksed kääksuma ning kleidikesed välkuma hakkasid, nihkus tegevusväli maa peale. Tüdrukud jalutasid tihedas tropis itsitades edasi-tagasi, poisid hüüdsid neile vaimukusi ja igaüks näitas, mida ta oskas.
Ühel õhtul, kui jälle nurga peal kokku saime, jäime jahmunult seisma. Pingil lebasid mõned maikellukeste õiekobarad. Need õiekobarad oli pannud minu nimetähtede peale üks tüdrukukäsi. See oli päevselge ja surmkindel, sest eile, jah, käisid nad segipommitatud maja aias lilli toomas – kui nad tulid, olid neil pihud piibelehti täis. Jaa – piibelehed olid just m i n u nimetähtede peal! Äh-häh-hää!
Oleksin tahtnud maa alla vajuda. Et keegi ei näeks mu tulikuumi kõrvu, et keegi ei näeks mu totakat näoilmet. Meie ahvikarja juht võttis lilled ja püüdis neid suruda mu pluusi rinnataskusse. Rabasin ta kätt, pluusitasku kärises lahti, õied pudenesid maha. Trampisin need sodiks ja ütlesin midagi hästi tobedat. (Miks pidi ta oma lilled teistele naeruks panema just minu pingiotsale!)
Ilus õhtu oli rikutud. Mu elukarikasse langes esimene tilk mürki: meie pärdikute äh-häh-hää!
Inimeste aastatuhandeid vanast lillede tummkeelest ei teadnud ma siis midagi, aga sõna oli öeldud ja see jõudis pärale. Lilled trampisin küll puruks, ent see hea, mida neist nii väga uskuda pelgasin ja samas nii väga uskuda tahtsin, jäi: mõrkja maigu magusvalus varjund, mida hetkeks tunnen kurgulael, kui näen metsa all õitsemas esimesi maikellukesi – kõige siiramaid ja lapsemeelsemaid lilli, mida tean. Nad olevat mürgised? On see võimalik?
- Kirjelda poiste ja tüdrukute käitumist jutustatud loos.
- Mida tähendab lause „Mu elukarikasse langes esimene tilk mürki: meie pärdikute äh-häh-hää!”?
- Mis on „lillede tummkeel”?
- Kas poiste käitumine lillekimpu nähes oli sinu arvates õige?
- Otsi internetist või teatmeteosest infot maikellukese kohta. Millised on selle lille rahvapärased nimetused? Milliseid haigusi on sellega ravitud?
- Kirjuta Fred Jüssi loo ümberjutustus, valides kahe minajutustaja vahel:
a) peategelase sõber;
b) lillekimbu pingile jätnud tüdruk.
Fred Jüssi (sündinud 1935) on tuntud loodusuurija, loodusfotograaf ja loodushäälte salvestaja, kes on oma uurimisvaldkonnast palju rääkinud ja kirjutanud. Huvitav on see, et Fred Jüssi on sündinud Kariibi mere Aruba saarel. Sügav loodushuvi tekkis temas juba varases nooruses. Fred Jüssilt on ilmunud teoseid Eesti lindudest, loomadest ja rännakutest loodusesse, teiste seas „Eesti linde ja loomi” (1977) ja „Räägi mulle rebasest” (1987). Lühikesi proosatekste sisaldav raamat „Jäälõhkuja” (1986, uustrükk 2007) pakub tabavaid ja mõtlemapanevaid lugusid loodusest.
Fred Jüssi: Ma olen vaikuse partei liige
Väljavõte Aivar Viidiku intervjuust Fred Jüssiga, Maaleht 29. detsember 2011
Tarbimisest ja inimlikust ahnusest
See oli vist Mahatma Gandhi, kes ütles, et maailm on piisavalt suur, et rahuldada meie vajadusi, aga mitte meie ahnust.
Isegi see, mis toimub praegu Euroopas, selle pinnaseks või lähteallikaks on inimlik ahnus.
Ma mäletan, kuidas 1960. aastatel oli juhtmõtteks, et me peame vähendama oma vajadusi vähemalt kümme korda, kui tahame oma lastele pärandada elamisväärse maailma. /.../
Ma ei ole aru saanud, et sellest õppust oleks võetud.
Ma ei ole iseenda elugi elades aru saanud, et oleksin kümme korda vähendanud oma vajadusi. Sest võimalused vajaduste rahuldamiseks on niivõrd kiiresti kasvanud ja maailm meie ümber on niivõrd kiiresti muutunud. Osalt olen ma ahvatlustele järele andnud, aga olen suutnud jääda ka iseendaks.
Me teame ja näeme, et mitmekesisus ja elurikkus me ümber kaob. Ja selles on suuresti osaline ja süüdlane inimene. Sest inimene on ainus loomaliik, kes on suuteline hävitama teisi loomaliike ja on seda ka tõeliselt teinud.
Kirjuta arutlus teemal „Kuidas hoida loodust?” või „Inimene – kas looduse kuningas?”, kasutades alustekstina Fred Jüssi mõtteid ja Arvo Valtoni aforisme.
