Reisikiri on reisil käinud inimese lugu. See võib olla pikkuselt paar-kolm lehekülge või romaani mõõtu teos.
Reisikirjal võib olla mitu sihti. Esiteks võib reisikiri olla teadusliku uurimistöö tulemus ja keskenduda ainult faktilisele informatsioonile, näiteks anda koos täpsete andmetega (arvud, faktid) ülevaate võõra paiga geograafilisest eripärast, ajaloost, kultuurist ja kirjust igapäevaelust – selline on teaduslik reisikiri.
Reisikiri võib olla ka ajaviiteline lugu, mis annab ülevaate võõral maal olevatest linnadest, loodusest, inimestest ja nende kommetest – selline on populaarteaduslik reisikiri. Samalaadne, aga palju väiksema mahuga on ajakirjanduslik reisikiri, mis on avaldatud artiklina ajalehes või ajakirjas.
Aga reisikiri võib sisaldada ka autori mõtisklusi saadud elamustest või keskenduda autori enda isikule. Näiteks võib autor jutustada oma eraelust, kirjutada nendest põhjustest, miks ta üldse reisima on läinud, anda edasi oma lootusi, kõhklusi ja ka pettumusi. Paljusid elamusi võib autor kirjeldada ilukirjanduslikus stiilis, kasutades värvikaid võrdlusi ja muid kujundeid. Inimestest, keda autor rännakul kohtab, vormuvad justkui raamatutegelased, kellega peetud vestlused on kirja pandud elavate ja sisukate dialoogidena – selline on ilukirjanduslik reisikiri.
Jüri Jürisoni teost „Eestimehe teekond ümber maailma „Askoldi” laeva peal” peetakse esimeseks eesti autori kirjutatud reisikirjaks. See ilmus Eesti Postimehes (1867–1869). Jüri Jürison oli Vene sõjalaevastiku ohvitser, oma reisikirjas jutustab ta meresõidust Vladivostokki ja tagasi.
- Milliseid reisikirju oled lugenud?
- Vaata uuesti üle Kätlin Kaldmaa artikkel – mis liiki reisikiri see on?
Töövihikust ülesanne 53
Uutes paikades avastab inimene ka iseennast. Võõral maal oleme eemal oma tavapärasest ja turvalisest ümbrusest ning harjumuspärastest rollidest. Reisil on inimesel rohkem aega mõtiskleda ja kuulata oma sisemist häält. Kui panna kirja rännakul iseendaga peetud mõtisklused, on tulemuseks reisikiri, mis peegeldab inimese sisemist maailma.
Kui varem olid reisikirjade kirjutajateks enamasti kirjanikud, siis uuel sajandil on tavaline, et reisikirju kirjutavad ka tudengid, ärimehed, vabatahtliku töö tegijad... Reisikirjalt ei oodata enam väga kõrget kunstilist taset, vaid mõtete ausat kirjapanekut ja läbielatud seikluste hoogsat ja üksikasjalikku kirjeldamist.
Uuel sajandil on reisikirja üheks omaduseks just autori isiku rõhutamine – võõral maal viibiva autori „mina” on kõige olulisem. Sellest ka populaarse reisiraamatute sarja teoste pealkirjad („Minu Hispaania”, „Minu Pariis” jne).
