Mina, vandersell. Lõuna-Ameerika päevik
Autor: Liis Kängsepp
Seljakotiga rändamine – julgus või argus?
Ma olen alati imetlenud inimesi, kes lõpetavad töölepingu, võtavad oma seitse asja ja kolivad mõneks ajaks välismaale, teadmata, mis neid seal võõras keskkonnas ees ootab. Argentinasse kolides avastasin, et teen ise täpselt sedasama. Samuti olen imetlenud inimesi, kes võtavad seljakoti ja lähevad ihuüksi kuudeks reisima, peatuvad hostelites ja ei tea isegi täpselt, kuhu rännutee neid viib. Seda viiekuulist reisi alustades mõistsin ühtäkki, et minust endast ongi saanud inimene, kellesarnaseid olen imetlenud.
Millegipärast arvatakse tihti, et seljakoti selga võtmine või teise riiki kolimine on julgustükk, milleks suuremal osal inimestest piisavalt söakust pole.
„Küll sa oled ikka julge,” on mulle viimase kolme aasta jooksul öeldud nii tihti, et ma ei jõua neid kordi enam üleski lugeda. Kui ma saaksin iga korra eest ühe euro, oleksin praegu juba päris rikas mutt.
„Kus see julgus siin on?” ei saa ma viimasel ajal enam hästi aru. „Minu meelest on palju suurem julgus võtta koos kellegagi 30-aastane majalaen ja saada kolm last.”
„Ma ikkagi arvan, et sa oled julge,” on üks minu hea sõber siiski veendunud. „Enamik inimesi ei söanda kunagi oma unistusi jahtida. Palju lihtsam on mööda stereotüüpset rada käia, et oma eluga kuidagi hakkama saada. Aga sina oled teistsugune.”
Võib-olla on sellel sõbral õigus, ehk olengi keskmise inimesega võrreldes uljam. Aga igal mündil on kaks poolt. Rändurid ei arva, et seljakoti selga võtmine on tohutu julgus, see on lihtsalt midagi, mida nad teha tahavad. Tihtipeale ei taha me seda endale küll tunnistada, aga meid seob ühine joon – me põgeneme millegi eest. Me põgeneme kas suhteprobleemide, n-ö päris elu või hoopis millegi kolmanda eest. Kuigi üha enam tundub mulle, et millegi kolmanda eest põgenejad on vähemuses. Muidugi innustab meid ka maailmaavastamis- ja reisipisik, see on ütlematagi selge.
Rios olles mõtlen tihti, miks mulle reisida meeldib. Kahtlustan, et minu jaoks seisneb põhjus selles, et reisides aeg nagu peatuks, see poleks justkui „päris”. Olen märganud, et kuigi on juba 2008. aasta november, kirjutan mina ikka veel mõnikord aastaarvuks 2007. Siin olles tundub, nagu elaksin ma hoopis põnevamat ja seiklusrikkamat elu kui Eestis. Justkui oleks see film kellegi teise elust, sest see tundub nii ulmeline, nii sürrealistlik. Ärkad hommikul üles ja saad aru, et oled Rios! Kas pole imelik? Kohas, mida oled alati pidanud müstiliseks ja nüüd oledki siin. Lähed õue, näed hambutute naeratustega neegrivanamehi tänavatel kaarte mängimas. Ostad putkast mahla, inimesed räägivad keeles, millest sa hästi aru ei saa. Lähed randa, nuusutad õhku, mis on niiske ja soolane, vaatad laineid. Ostad ühe kookospähkli mehe käest, kes sellesse matšeetega augu raiub. Istud rannas, loed raamatut, trimpad kookospähklipiima. On detsember, aga õues on 30 kraadi sooja ja päike lõõskab lagipähe. No kas pole nagu ulmefilmis? /.../
Säravad tähed
Kell neli öösel togib mind läbi une kellegi nõudlik käsi. Unesegasena ei saa ma täpselt aru, mida minust tahetakse. Pealegi olen äsja unes näinud, kuidas tulnukad Maad ründavad ja kaunis noormees, kes on kangesti Harrison Fordi sarnane, parasjagu maailma päästab. Maailm oli peaaegu päästetud, kui mind üles aetakse!
„Me oleme La Serenas, minge palun bussist välja,” muutub togija nõudlikumaks. Avan silmad ja näen enda kohal bussijuhi kuju. Kuhu kadus Harrison? Miks on tema asemel mingi kole ja karvane tšiili näss?
„Mis mõttes – oleme La Serenas?” ei saa ma aru. „Pidime ju hommikul kell kuus jõudma?”
„Tegin kiiret sõitu. Hop-hop nüüd, kaduge mu bussist välja!”
Mida teha öösel kell neli Tšiili pärapõrgu bussijaamas, kus on pime ja külm? Lugeda põrandaplaate? Alustada sooja saamiseks aeroobikaharjutustega? Laulda kaasa läheduses istuvate teismeliste cumbia-muusikale? Cumbia’t kuulavad enamasti vaesemad ühiskonnaklassid ja n-ö kohalikud bemmimehed. Džässilembese inimesena pole cumbia’l mulle eriti midagi pakkuda.
Meil pole Aude’iga õrna aimugi, kuhu suunda jääb kesklinn. Meil pole ette broneeritud ööbimist üheski hostelis. On pühapäeva varahommik ning meil pole muud varianti, kui külma peletamiseks selga ajada kõik kaasasolevad kampsunid ning oodata hommikut.
Seekord pole hommik õhtust eriti targem. Kui varavalges bussijaamast lahkume, satume kummituslinna, kus ainus avatud asutus on teismeliste internetikohvik, mis kunagi uksi ei sulge ning mille kohal kõrgub kohutav ja kummituslik mustas keebis topis. Koha nimi on Infernet ning lisaks internetiühendusele pakutakse seal maailma kõige halvemat lahustuvat kohvi, nätskeid saiakesi ja sigarette. Muide, põrgu on hispaania keeles „infierno”.
Vinname seljakotid selga ning alustame kesklinna ühest servast teise tiirutades öömaja otsimist. Millegipärast on kõik hostelid täis – La Serena näib olevat populaarne turismisihtkoht. Miks küll, ei suuda me Aude’iga mõista. Kui endale lõpuks öömaja leiame, selgub, et La Serena on veel igavam linn kui Valparaiso. Ilmad on pilvised, ööd on jahedad, suurimaks vaatamisväärsuseks on naaberlinnas asuv kalaturg, kohutavalt räpane ja kole rand ning ekskursioonid mingitele saartele. Meie joome Aude’iga saarte vaatamise asemel põõsa vilus veini ja mõtleme, mida eluga peale hakata. /.../
La Serenas asub üks olulisemaid astronoomiakeskusi maailmas, kuhu korraldatakse selgetel öödel ekskursioone, demonstreeritakse erinevaid taevakehi ja haritakse inimesi astronoomia vallas. Muidugi satub sekka ka astroloogilist teavet, sest lõunaameeriklased on kohutavalt ebausklikud ning tähemärkidel on tavaelus mängida oluline roll.
„Nüüd vaatame läbi teleskoobi Saturni,” teatab meie reisijuht pärast teooriaosa, kus selgitatakse, mis on Suur Pauk ja kas tõde on kusagil olemas. „Pange kaamerad valmis, kõigil on võimalus planeeti ka läbi teleskoobi pildistada!”
Olen ärevil. Viimati nägin Saturni läbi teleskoobi umbes kümme aastat tagasi astronoomiatunni raames. Mäletan hästi värve ning rõngaid planeedi ümber – Saturn oli väga ilus. Surun silma vastu teleskoopi ja... pettun! Kas see väike valge köömes keset ekraani peab olema Saturn? Kus on planeedi kollane värv? Kus on rõngad? /.../ Läheme Aude’iga õue tähistaeva alla, see on tõesti kaunis.
Vaatame, kuidas tähed meie peade kohal langevad ja esitame neile tobedaid soove. Kas soovid ka täide lähevad, ei oska öelda, sest olen need unustanud. Isegi, kui soovid ei täitu, toovad tähed selgust minu reisimisest vaevatud vaimule. Ma ei taha enam reisida. Ma tahan tuttavaid inimesi ja kohti. Ma tahan tänavanurga järgi aru saada, kus ma asun ja kuspool on kohvik, mida otsin. Ma tahan teada, kui palju maksab bussipilet ja kuidas ühistransporti kasutada. Kas ja kuidas jootraha jätta? Kus asuvad parimad baarid ning kinod? Aitab, ma tahan koju. Geograafiliselt on lähima koduni kõigest mõnekümnetunnise bussisõidu tee. Selle kodu nimi on Buenos Aires.
- Millistel rännakutel oled ise osalenud?
- Mida sina arvad, mis tekitab inimeses reisipisiku?
- Autor arvab, „et reisides aeg nagu peatuks, see poleks justkui „päris””. Kuidas sellest aru võib saada?
- Võrdle meeleolusid esimeses ja teises katkendis? Mis on neis erinevat?
- Otsi internetist La Serena kohta, kus see täpselt asub, mis on selle paiga ajalugu, milliseid vaatamisväärsusi seal leidub. Mida teeksid seal olles ise?
Töövihikust ülesanne 54
