Põllumajanduse areng

Varakeskaja Euroopa põllumajanduses oli esiplaanil karjakasvatus. Seepärast oli ka inimese toidusedelis tähtis koht lihatoitudel ja muudel loomakasvatussaadustel (piim, juust jms). Kõige enam kasvatati veiseid, kes olid olulised nii liha- kui ka veoloomana, kuid ka sigu, lambaid ja kitsi. Hobuseid oli vähem, esialgu sõideti nendega peamiselt ratsa. Kodulindudest kasvatati kanu, hanesid ja parte.

Talupojad ei pööranud tähelepanu tõuaretusele ning koduloomi peeti üldiselt väljas, kus nad pidid endale ise toitu otsima. Seepärast olid loomad väikest kasvu ja sitke lihaskonnaga ning andsid suhteliselt vähe liha ja piima, näiteks lehm andis tollal vaid 3–5 (võrdle: tänapäeval ligi 25) liitrit päevas.

Kui Euroopa rahvaarv kasvas, pidi suurenema ka haritav põllumaa, see andis aga tagasilöögi karjakasvatusele. Näiteks Alpides tuli karjakasvatajatel järjest kõrgemale mägedesse minna, sest endised karjamaad hariti üles. Karjakasvatuse uus kõrgaeg saabus Euroopas pärast Musta Surma (1347–1351). Terved külad tühjenesid, ülesharitud suured põllumaad jäid sööti: polnud enam inimesi, kes oleks põldu harinud. Söötis põllumaad muutusid karjamaadeks ja see soodustas taas loomakasvatuse, eelkõige veise- ja lambakasvatuse arengut. Eriti hoogsalt laienes lambakasvatus Inglismaal ja Hispaanias.

Varakeskaja Euroopas oli maaviljelus antiikajaga võrreldes muutunud. Rooma riigis oli peamine teravili nisu, nüüd kasvasid põldudel aga hoopis teised teraviljad. Eelistati ilmastiku suhtes vastupidavaid viljasorte, nagu rukis, oder, kaer, hirss. Antiikajal oli neid kasvatatud peamiselt loomasöödana. Tohutu võidukäigu tegi rukis, mis oli väga vähenõudlik ning kasvas peaaegu igal pool. Hiljem hakkas mõnevõrra taas tõusma nisu tähtsus, peamiselt Lõuna-Euroopas.

Maaviljeluse areng oli otseselt seotud rahvaarvu kasvuga. Nimelt võimaldas sama suur maatükk viljakasvatuse korral toita umbes 10–20 korda rohkem inimesi kui loomakasvatuse korral. Seetõttu on mõistetav, miks rahvastiku juurdekasvu perioodidel kasvas inimeste huvi just teraviljatoitude vastu.

Lisaks teraviljale kasvatati söögiks mitmesuguseid köögivilju. Keskajal ei tuntud veel kartulit, enim levinud aedviljad olid kapsas, naeris, peet, rõigas, porgand, sibul ja kõrvits. Suur tähtsus oli keskajal kaunviljadel: hernestel, ubadel ja läätsedel. Kaunviljade kasvatamine on lihtne, sest nad on mulla suhtes vähenõudlikud. Samas on nad väga toitvad ja valgurikkad. Sageli aitasid just kaunviljad inimestel ikaldused üle elada. Puuviljadest kasvatati keskajal peamiselt õunu, pirne, kirsse ja ploome.

Aastasadu olid talupojad maad harinud nii, et põllumaa jagati kaheks võrdseks osaks: üks pool hariti üles, teine pool jäeti kesa alla, st aastaks puhkama. Järgmisel aastal pooled vahetati. Ent saagid olid kasinad ning neist ei jätkunud alati kogu rahva toitmiseks. Seepärast mindi mõnel pool Euroopas juba 8. sajandil üle uuele maaviljelussüsteemile: põllumaa jaotati kolme ossa. Ühele kolmandikule põllust külvas talupoeg sügisel talivilja, s.o rukist või nisu. Teisele kolmandikule külvas ta kevadel suvivilja: kaera ja otra, samuti kaunvilju ube, herneid, läätsi. Kolmas osa jäi kesa alla. Kolmeväljasüsteemile üleminekul oli mitu eelist: see võimaldas külvi alla võtta senisest rohkem maad (1/2 asemel jäi kesa alla vaid 1/3 põllust), kasvatada uusi põllukultuure ja võidelda edukamalt ikaldustega. Kui näiteks talivilja külv ebaõnnestus, võis välja aidata suvivili ja vastupidi.

Kuigi kolmeväljasüsteem oli keskajal maaviljeluse tähtsaim uuendus, ei löönud see siiski mitte kõikjal Euroopas läbi. Vahemerelises kliimas, kus mullad on vaesed, jäi püsima kaheväljasüsteem. Kogu keskaja vältel oli kahe- ja kolmeväljasüsteemi kõrval paralleelselt kasutusel ka alepõllundus. Pole täpselt teada, millal kolmeväljasüsteem Eestis juurdus, kuid 16. sajandil oli see juba üldlevinud.

Põllumajanduse arengut soodustasid tehnilised uuendused, mis kergendasid talupoja tööd ja võimaldasid maad paremini harida.

Varakeskajal kasutasid talupojad sageli puust põllutööriistu, sest raud oli kallis. Viletsate tööriistade tõttu ei suudetud maad korralikult kobestada. Pealegi olid põllud halvasti väetatud, sest sõnnikut oli vähe ja kunstväetist veel polnud. Väetamata ja halvasti haritud maa kurnati ruttu välja ning sealt ei saadud korralikku saaki. 11.–13. sajandil hakati aga põllutööriistade valmistamiseks kasutama rohkem rauda. Raske ratasadraga oli võimalik maad senisest hoopis sügavamalt künda, mistõttu paranes märgatavalt põldude viljakus. Heinaniitmiseks ja viljakoristamiseks võeti kasutusele rauast vikat.

Hobuse vankri või adra ette rakendamiseks tulid kasutusele rangid. Varasem rakenditüüp, kus ümber hobuse kaela ja rinna seati nahkrihmad, surus raske koorma korral looma hinge kinni. Rangid jagasid aga koormuse paremini hobuse õlgadele ja suurendasid veojõudu 4–5 korda. Alates 11. sajandist hakati ka hobuste kapju rautama. Kuigi hobune oli künni- ja veoloomana kahtlemata kiirem ja tugevam kui härg, oli viimane siiski levinum tööloom, sest härga oli odavam toita ning neist saadi ka liha.