Keskaja inimese elus oli usul väga tähtis koht. Keskaega on nimetatud lausa usu ajastuks. Kiriku ettekirjutused mõjutasid kõigi inimeste tööd ja puhkust, toitumist, abielu ja üldse kogu elukorraldust. Samas aitas usk inimesel oma hirmude ja elu probleemidega toime tulla. See kujundas maailmast arusaamise viise ja kogu maailmapilti.

Keskaja talupoeg ja linnaelanik võtsid kiriku õpetust vastu mõnevõrra erinevalt. Talupoja elu ja heaolu sõltus otseselt loodusest. Loodusjõudude stiihiale üritas talupoeg vastu astuda hulga nõidusvahenditega, mis pidid mõjutama viljasaaki, karjaõnne, samuti nii tema kui ka ta pere vaimset ja füüsilist tervist. Kirikul oli selleks otstarbeks talupojale pakkuda pühasid rituaale, palveid, pühitsetud vett jms. Talurahva usuelus jäi aga alati koht ka mitmesugustele eelkristlikele tavadele ja uskumustele, mida kirik nimetas ebausuks. Selliste tavade ja uskumuste peamised kandajad olid külanõiad.

Linnas oli kiriku mõju tugevam kui maal. Põhjuseks polnud mitte ainult kirikute ja kloostrite suurem hulk, vaid ka linnaelu enda eripära. Linnaelaniku elu ei sõltunud nii palju ettearvamatutest loodusjõududest. Käsitööline ja kaupmees pidid juba oma kutsetegevuse tõttu palju kainemalt mõtlema kui talupoeg. Seepärast ei mänginud vanad rahvauskumused linnas nõnda suurt rolli, kiriku õpetust järgiti vahetumalt ja inimestele läks enam korda isikliku hingeõndsuse saavutamine. Linlasi sidusid tihedamalt kirikuga ka mitmesugused kutseorganisatsioonid. Nii oli igal gildil ja tsunftil oma kaitsepühak ja altar kirikus. Gildiliikmed käisid tähtsamatel pühadel koos jumalateenistusel, surnud ametivenna mälestuseks telliti hingepalveid.

Keskaja kirik määras kindlaks töö- ja puhkepäevad. Puhkepäevad olid pühapäevad ja kirikupühad, mida oli aastas ligi 90. Kirikupühade kalender sobis hästi põllutööde rütmiga. Tähtsamad kristlikud pühad langesid ajale, mil põllutöödes oli vahe. Suured pühad (Kristuse sünnipäev, ülestõusmispüha, Ristija Johannese päev, peaingel Miikaeli päev) olid pööripäevadel, s.o ajal, mil varem peeti paganlikke viljakusriitusi.

Suurtel pühadel sõitsid talupojad kiriku juurde kohale juba pühade eelõhtul. Öö läbi lõbutseti laulu ja pillimängu saatel ning järgmisel päeval mindi jumalateenistusele. Kuigi sellised rahvapeod ei olnud sageli eriti kristlikud, suhtus kirik neisse ometigi sallivalt.

Kiriku pühad ja pidustused vaheldusid paastupäevadega, mil kristlased pidid Kristuse kannatusloosse süüvima ja oma patte kahetsema. Neil päevadel oli liha söömine ja lõbutsemine keelatud. Aastas oli ka kaks pikemat paastuperioodi: 40-päevane suur paast enne ülestõusmispühi ja väiksem paast enne jõule advendiajal.

Harimatute rahvahulkadeni jõudmiseks pidi kirik olema leplik ning kohanema vajaduse korral koguduseliikmete ootuste ja vajadustega. Heaks näiteks selle kohta on pühakute kultuse heakskiitmine selle rahvalikus vormis.

Kiriku õpetuse järgi oli märtrite ja pühakute eestkostel ja eestpalvetel Jumala juures eriline kaal. Rahvausk tegi aga pühakutest mitte lihtsalt eestkostjad, vaid tegelikud avitajad. Neid võeti kui imetegijaid ja rahvas ootas neilt imetegusid. Juhul kui pühak ei teinud oodatavat imet, võidi teda mõnikord isegi karistada. Näiteks tõsteti laegas tema maiste säilmetega altarilt põrandale.

Pühakute austamisel oli keskaja rahvausus väga tähtis koht. Esimesed pühakud olid apostel Peetrus, peaingel Miikael ning esimene märter Stefanus. Aja jooksul kujunes igal pühakul välja n-ö oma ala, mille kaitsepühak ta oli. Näiteks püha Nikolaus oli meresõitjate kaistepühak, püha Margareeta sünnitajate ja püha Kristoforus palverändurite kaitsepühak.

Märtrite ja pühakute säilmeid ehk reliikviaid hakati koguma, sellest sai nii inimeste kui ka kiriku jaoks suur kirg. Reliikviate kultus rajanes usul, et pühakute säilmed, samuti nende matmiskohad on imettegeva toimega. Keskaja inimene uskus imedesse. Ime näitas Jumala ülimat võimu ja armu.

Pühakute austamise ja reliikviate kultuse paratamatu kaasnähtus olid palverännakud. Kristlased soovisid näha Toursi, kus 4. sajandil tegutses püha Martin, nad tahtsid käia Canterburys, kus 1170. aastal mõrvati püha piiskop Thomas Becket. Tuntumad palverännukohad oli keskajal Kristuse haud Jeruusalemmas, apostel Peetruse ja apostel Pauluse haud Roomas, apostel Jaakobuse haud Santiago de Compostelas.

Palverännakut, keskaja üht levinumat ja armastatumat reisimisvõimalust, ei mõistetud lihtsalt kui liikumist pühadesse paikadesse, vaid ka kui vaimulikku teed Jumala juurde ja kui Kristuse jäljendamist. Palverännuteedel liikus tähelepanuväärsel hulgal inimesi. Naised ja lapsed, terved ja haiged, vaimulikud ja ilmalikud, jõukad ja vaesed, vagad ja seiklushimulised – kõik seadsid end palverännule. Ka madalat päritolu ja vaesed inimesed võtsid ette pikki teekondi, kuigi vaesus sundis neid tee peal kerjama. Palverändurite eesmärk oli rännata püha reliikvia juurde, seda vaadata, puudutada, paluda andestust oma pattude eest ning tagada endale sel viisil kergem pääs paradiisi.

Tähtsat osa hingeõndsuse saavutamisel etendasid rahva jaoks indulgentsid, mida müüdi algul tähtsamates palverännu sihtkohtades, ent hiljem ka mujal. Indulgentsi ostes oli võimalik lühendada hinge karistusaega puhastustules maapealsete pattude eest. Näiteks müüdi 20-, 30- või 40-päevaseid indulgentse. Nende müük oli algselt organiseeritud ristisõdade toetuseks, kuid hiliskeskajal kujunes sellest kiriku jaoks tähtis majandusharu, mis tõi kõvasti raha sisse.