V osa kokkuvõte

Kirik oli keskaegse Euroopa peamine ühendaja. See koosnes paljudest piiskopkondadest, mida valitsesid piiskopid. Piiskop jutlustas oma peakirikus ehk katedraalis. Piiskopkonnad olid jagatud nii linnas kui ka maal kirikukihelkondadeks, mille eest hoolitsesid kogudusepreestrid. Kõik vaimulikud moodustasid ühiskonnas eraldi seisuse. Nad pidid elama tsölibaadis, st ei tohtinud abielluda. Vaimulike väliseks tunnuseks oli tonsuur e paljakspöetud lagipea ja eriline riietus. Kogu kirikut valitses Rooma paavst. Tema õukonda nimetati kuuriaks. Mõned tähtsamad vaimulikud määras paavst oma lähimateks abilisteks ja nõuandjateks ehk kardinalideks. Kogu kirikut puudutavate küsimuste arutamiseks võis paavst kokku kutsuda kõigi piiskoppide nõupidamise ehk kirikukogu.

Kiriku ülesanded keskajal olid jumalateenistuste pidamine ja Jumala armu vahendamine, vaeste ja haigete eest hoolitsemine, hariduse andmine ja uute teadmiste kogumine. Kirik püüdis kõige kaitsetumate ühiskonnakihtide eest seista ja aadlike omavahelist vägivalda vähendada. Samas süüdistati vahel vaimulikke selles, et nad ei käi ise kristliku õpetuse ja kiriku reeglite järgi ning on ahned ja võimukad. Kiriku õpetuse ja vaimulike arvustajaid nimetati ketseriteks.

Kirik õpetas, et esimene inimene Aadam astus üle Jumala käsust ja aeti seetõttu paradiisist välja. Selle tagajärjel peavad kõik inimesed enda elatamiseks tööd tegema ja viimaks surema. Et inimesi kannatustest päästa, saatis Jumal oma poja Jeesuse Kristuse inimkonda lunastama. Neid, kes usuvad tema ristisurma ja ülestõusmist ning elavad vooruslikult, ootab pärast maise elu kannatusi ja surma igavene elu Jumala taevases kuningriigis. Inimesed, kes teevad kurja, jäävad lunastatute hulgast välja ja lähevad põrgusse, kus neid ootavad kohutavad piinad. Inimese lõplik saatus otsustatakse aegade lõpus viimsel kohtupäeval.

Kiriku eesmärk oli inimesi taevariigi poole juhatada. Vaimulikud vahendasid inimestele Jumala toetavat väge pühade toimingute ehk sakramentide (ristimine, armulaud, piht, viimne võidmine jt) kaudu. Oma hea käekäigu kindlustamiseks austasid inimesed pühakute säilmeid e reliikviaid ja käisid palverännakutel. Usul oli keskaja inimese elus väga tähtis koht.

Need inimesed, kes tahtsid pühendada kogu oma elu Jumala teenimisele, kogunesid kloostritesse ja hakkasid mungaks või nunnaks. Nende ülesandeks oli tavaliste inimeste eest palvetada, pühi tekste uurida ja neid ümber kirjutada, vaeste ja haigete eest hoolitseda. Varakeskajal oli munkadel tähtis roll ka ristiusu levitamisel. Kloostreid juhtisid abtid ja abtissid. Mungad ja nunnad (näiteks benediktlased, tsistertslased, dominiiklased, frantsisklased) kuulusid erinevatesse ordudesse. Nunnakloostrid pakkusid lesestunud või vallaliseks jäänud aadlinaistele seisusekohast ülalpidamist. Vaimsete huvidega naisele oli kloostrisse minek ainus võimalus ennast teostada.

Keskaja kunstis, mis oli valdavalt kiriku teenistuses, saab eristada kaht suurt stiili: romaani ja gooti stiili. Romaani stiil valitses 10.–12. sajandil ja selle kõige iseloomulikum tunnus on ümarkaar. Selles stiilis kirikud on paksude müüride ja väikeste akendega, nende seinad on kaetud maalingutega. 12.–16. sajandini ehitati kirikud gooti stiilis, mida iseloomustab tung kõrgustesse ja teravkaar. Gooti stiilis kirikud on suurte kõrgete akendega ja neis on palju skulptuure. Aknad on gooti kirikutel kaetud vitraažidega.