Keskajal usuti, et poliitiline võim peab olema universaalne, st kõrgeim võimukandja peaks valitsema kõigi maailma rahvaste üle. Piiblile toetudes jagati maailma ajalugu neljaks perioodiks vastavalt sellele, millise riigi valitsejale kuulus universaalne võim. Need neli maailmariiki ehk impeeriumi olid piibli järgi Babüloonia, Pärsia, Makedoonia ja Rooma. Neljanda maailmariigi hukkumisega pidi saabuma maailma lõpp.

Ehkki neljanda maailmariigi – Rooma keisririigi – olid 476. aastal germaanlased hävitanud, ei olnud maailma lõppu sellegipoolest saabunud. Sellest järeldati, et ju siis Rooma keisririik kestab kuskil edasi. Paljude sajandite vältel vaieldigi selle üle, millisele valitsejale Rooma keisri kroon üle kandus. Keisril polnud küll tegelikku võimu kogu maailma üle, ent see tiitel oli ülisuure sümboolse tähtsusega, sest tõstis selle kandja kõigist teistest valitsejatest kõrgemale.

Keisrikroonile pretendeerisid esmalt Ida-Rooma ehk Bütsantsi valitsejad, kes pidasid end kogu Rooma impeeriumi õigusjärglasteks. Ent 800. aastal, kui Karl Suur Roomas keisriks krooniti, tekkis võistlev läänepoolne keisririik. Pärast Frangi riigi langust läks keisrikroon 962. aastal üle Saksa kuningatele, kes sellest ajast peale pidasid end kõrgeimaks võimuks kristlikus Euroopas. Et rõhutada sidet omaaegse Rooma impeeriumiga ning oma rolli kiriku kaitsjate ja kristluse levitajatena, nimetasid nad oma riiki Pühaks Rooma keisririigiks.

Kõrgeima võimu küsimuses tekkis läänepoolsetel keisritel konflikt järjest tugevnevate paavstidega. Paavstid tunnustasid neid küll Rooma keisririigi õigusjärglastena, ent väitsid, et just paavst kandis keisrikrooni kreeklastelt (Bütsantsilt) üle germaanlastele ning seega on nemad keisri suhtes ülimuslikud. Järelikult võib paavst keisreid ka ametist tagandada. Keisrid jälle väitsid, et nende võim pärineb otse Jumalalt. Selle kinnituseks asetas näiteks Karl Suure poeg Ludvig Vaga endale ise keisrikrooni pähe, ilma paavsti vahenduseta, nii nagu seda tegid ka Bütsantsi keisrid.

Konflikt ülimuslikkuse küsimuses teravnes paavst Gregorius VII (1073–1085) ajal. Gregorius (sünninimega Hildebrand) sai tuntuks innuka reformijana. Tema eesmärk oli vähendada kiriku sõltumatust ilmalikust võimust. Selleks nõudis ta vaimulikelt tsölibaati, keelas kirikuametite müümise jms. Ta oli veendunud, et kirik peaks olema riigist kõrgemal, just nagu päike on kõrgemal kuust, ja et paavstid on Jumala tööriistad maa peal ning ilmalikud valitsejad peaksid täitma kiriku seatud ülesandeid. Oma põhimõtted kuulutas ta välja nn paavsti diktaadis.

Paavsti võimuiha viis ta tõsisesse konflikti Saksa kuninga Heinrich IV-ga (1056–1105). Heinrich ei tahtnud loobuda piiskoppide ametissenimetamise õigusest e investituurist, sest Saksamaal polnud piiskoppidel mitte ainult vaimulik, vaid ka suur poliitiline võim. Piiskoppidel olid nimelt suured maavaldused ning nende ilmalike valitsejatena osalesid nad Saksamaa poliitikas, sealhulgas ka Saksa kuninga valimises. Piiskoppide ametissenimetamise kaudu saanuks paavst võimaluse kontrollida Saksamaa sisepoliitikat.

Kui paavst nõudis Heinrichilt oma diktaadi nõuetest kinnipidamist, kutsus Heinrich kokku Saksamaa piiskoppide kirikukogu (kontsiili), mis võttis vastu otsuse paavst ametist tagandada. Paavst omakorda kuulutas kuninga ametist priiks ning lisaks heitis ta kirikust välja. See oli keskajal kõige karmim mõeldav karistus, sest sellega kaasnes hingeõnnistusest ilmajäämine ja igavene põrgutuli teispoolsuses.

Paavsti otsustav tegutsemine sundis Saksa piiskoppe ja vürste valima, kas kuuletuda nende endi tagandatud paavstile või paavsti tagandatud kuningale. Lootes tugevnevat keisrivõimu nõrgendada, asusid piiskopid paavsti poolele ning kuulutasid, et kui kuningas paavstilt ühe aasta jooksul andestust ei saa, on ta ametist tagandatud. Selle vältimiseks asus Heinrich keset talve naise ja lapsega teele üle Alpide Itaaliasse, et paavstilt pattude andeksandmist paluda. Paavst oli ise samal ajal teel Saksamaale ning peatus Põhja-Itaalias Canossa linnuses. Mitu päeva ootas kuningas patukahetseja rüüs lossi värava taga, enne kui paavst ta sisse lasi ja talle andestas.

Paavsti täielik triumf osutus siiski ajutiseks. Alanduse hinnaga suutis Heinrich IV säilitada kuningatrooni, mõne aastaga õnnestus tal võita oma konkurendid Saksamaal ning 1084. aastal ilmus ta suure väega Rooma keisritiitlit hankima. Ta kuulutas oma vana vaenlase Gregoriuse taas tagandatuks, nimetas ametisse uue paavsti ning lasi sel end keisriks kroonida. Gregorius suri mõned kuud hiljem Lõuna-Itaalias. Surivoodil olevat ta nentinud: „Ma armastasin õiglust ja vihkasin ebaõiglust ning selle eest suren ma pagenduses“ .

Investituuritüli lõpetas alles 1122. aastal Wormsis sõlmitud kokkulepe keiser Heinrich V ja paavsti vahel. Selle kohaselt said piiskopid edaspidi oma vaimuliku ameti küll paavstilt, ent ilmaliku võimu andis neile seejärel keiser. Nii oli keisril võimalus sobimatud kandidaadid tagasi lükata.

Tähtis on ka see, et kokkulepe eristas esimest korda ilmaliku ja vaimuliku võimu ülesanded. Sellega oli tehtud esimene samm kiriku ja riigi lahutamise suunas. Teisalt seati selle tüli käigus esimest korda kahtluse alla kuningavõimu pühadus.