VII osa kokkuvõte

Sel ajal kui Lääne-Euroopas Rooma keisri võim hävis, jäi Ida-Roomas keisririik püsima. Keskaegset Ida-Rooma keisririiki nimetatakse Bütsantsiks. Oma kuldajal oli Bütsants võimsaim riik Euroopas ja Lähis-Idas. Poliitilise võimsusega kaasnes käsitöö, kaubanduse, teaduse ja kultuuri õitseng. Bütsants oli tugeva keskvõimuga riik. Keiser valitses seda ametnike abil. Enamik Bütsantsi elanikke olid vabad talupojad, kes olid põhilised maksumaksjad. Bütsantsi kirikut nimetatakse õigeusu ehk ortodoksi kirikuks. Haridust peeti Bütsantsis väga oluliseks. Õppetekstidena kasutasid bütsantslased peamiselt piiblit ja antiikautorite teoseid. Suur osa Vana-Kreeka kirjameeste loomingust on säilinud tänu Bütsantsi haritlastele. Bütsantsi kunst jätkas Vana-Rooma traditsioone, kuid sai olulisi mõjutusi ka idamaadest.

Araabia poolsaarel elasid araablased, kel polnud algul ühtset riiki. 7. sajandi alguses hakkas prohvet Muhamed kuulutama neile uut usku islamit. Islami järgi on olemas vaid üks Jumal ja kõik inimesed on tema ees võrdsed. 632. aastaks olid kõik araablased ühendatud ühte islamiriiki, mida nimetati kalifaadiks. Araablased vallutasid lühikese ajaga rohkesti naabermaid ja levitasid neis araabia keelt ja islami usku. Islami kultuur oli tol ajal kõrgelt arenenud ja mõjutas tugevalt ka Euroopat. Palju antiikaegset tarkust on meieni jõudnud araablaste vahendusel. Üks olulisemaid teaduse valdkondi oli täheteadus. Araablaste mere- ja maakaardid olid enneolematult täpsed. Kõige suurem oli araablaste mõju aga arstiteaduse arengule: tehti keerukaid operatsioone, kus kasutati tuimestust, uuriti ravimite mõju. Araablaste tähtsaim kirjanduslik tekst on islami püha raamat koraan.

Skandinaavia elanikke nimetati viikingiteks ehk normannideks. Euroopas said nad tuntuks julmade röövlitena. Tegelikult olid enamik skandinaavlasi aga põlluharijad ning nad tegelesid ka kaubandusega.

Viikingitel olid suurepärased laevad, millega sai kaugetele maadele teha ootamatuid röövretki. Pikkadel mereretkedel avastati uusi maid, näiteks Islandi saar, Gröönimaa ja Põhja-Ameerika. Viikingid jõudsid ka Venemaale ja Bütsantsi. 11. sajandiks tekkisid Skandinaavias Taani, Norra ja Rootsi riik, võeti vastu ristiusk ning viikingiretkede aeg sai läbi.

Vana-Vene riigi teket seostatakse idas tegutsenud viikingite ehk varjaagidega. Esimene Vana-Vene vürst oli Rjurik. Suurvürst Vladimir Püha võttis 988. aastal Bütsantsist vastu ristiusu. Vana-Vene riigi kõrgperioodiks oli suurvürst Jaroslav Targa valitsusaeg (1019–1054). Ta tugevdas suurvürsti võimu, rajas palju kindlustusi, korrastas seadusandlust ja soodustas kultuuri arengut. Vana-Vene riik tugines suuresti rahvusvahelisele kaubandusele. Kultuur oli tugevasti mõjutatud Bütsantsist. Bütsantsi mõjul võeti kasutusele slaavi tähestik. Võim oli vürsti ja ülikute ehk bojaaride käes, linnades võttis tähtsamaid otsuseid vastu veetše ehk rahvakoosolek.

Eesti ühiskond koosnes muinasaja lõpul küllaltki erinevate õigustega isikutest. Tähtsamate suguvõsade liikmed moodustasid ülemkihi, kelle kätte koondusid parimad põllumaad ja muud rikkused. Enamik rahvast olid vabad maaharijad, kelle hulgas oli nii jõukamaid kui ka vaesemaid inimesi. Ühiskonna madalamal astmel olid orjad. Tõenäoliselt arvasid eestlased enne ristiusu vastuvõtmist, et loodus on täis üleloomulikke olendeid, kes suudavad mõjutada inimeste elu üksikuid tahke. Eestlased austasid väga esivanemaid, keda arvati mõjutavat pereliikme elu ka pärast surma. Muinasaja lõpuks kujunesid Eesti alal välja kihelkonnad ja maakonnad. Enamikus kihelkondades oli vähemalt üks linnus. Rannikueestlastel olid tihedad sidemed skandinaavlastega, idapoolsed eestlased aga käisid läbi Vana-Vene riigi läänemeresoome rahvastega.