Euroopa suurim riik varauusaja algul oli Habsburgide impeerium. Suurima ulatuse saavutas see Karl V (1500–1558) ajal. 1515. a sai Karl Burgundia hertsogiks, 1516. a päris ta Hispaania kuningriigi ning 1519. a valiti ta ka Saksa-Rooma keisriks. Nõnda oli Karl juba 19-aastaselt valitsejaks hiigelriigis, mis hõlmas suure osa Euroopast ning Hispaania koloniaalvaldused Ameerikas. Tollal tavatseti öelda, et Habsburgide valduste kohal ei looju päike kunagi. Karl V jagas riigi oma pärijate vahel taas kaheks, ent ka edaspidi tegid Hispaania ja Saksa Habsburgidest valitsejad tihedat koostööd.

Habsburgide võimu kasvu jälgis murega Prantsusmaa. Prantsuse kuningad proovisid oma riiki suurendada Põhja-Itaalia vürstiriikide ja linnade arvel, mis viis kurnavate sõdadeni Itaalias. Habsburgide-Prantsusmaa konflikt määras Euroopa poliitikat 18. sajandini. Inglismaa toetas kord ühte, kord teist jõudu, et kumbki ei hakkaks saareriigi iseseisvust ohustama.

Teised Euroopa riigid olid väiksemad. Hispaania külje all asus Portugali kuningriik, mis samuti rajas ulatusliku koloniaalimpeeriumi. Hispaania Madalmaade provintsides tõstsid mässu hollandlased, kellel õnnestus pikkade sõdade tulemusel luua iseseisev vabariik: Madalmaade Ühendatud Provintsid. Hollandlased rajasid tulusa ülemaailmse kaubandusvõrgustiku ning kauplesid väga edukalt ka Läänemerel.

Skandinaavias kogusid võimsust Taani ja Rootsi kuningriik. Taani kuningad valitsesid ka Norra ja Islandi üle ning Rootsi alla kuulus Soome. Ida-Euroopa suurim riik oli Poola, mis ühendas 1569. aastal Leedu suurvürstiriigi.

Varauusaja Euroopa poliitikas mängis olulist rolli veel üks suurvõim: Osmanite Türgi impeerium. Türklased purustasid 15. sajandi keskel Bütsantsi ning vallutasid 16. sajandi keskpaigaks terve Balkani poolsaare ning Ungari kuningriigi. Sultan Suleiman Suure (valitses 1520–1566) väed jõudsid korduvalt ka Saksa-Rooma keisririigi pealinna Viini alla, ent Habsburgid suutsid rünnakud tagasi lüüa. Osmanite impeeriumi laienemist soodustas Euroopa riikide omavaheline konkurents. Ehkki tollases kirjasõnas kutsuti üles moodustama „Türgi hädaohu“ vastu kristlikku ühisrinnet, sõlmisid prantslased ja inglased hoopis türklastega Habsburgide-vastase liidu, sest viimase ülevõimus nähti veelgi suuremat ohtu.

Teine tõusev Euroopa ääreala riik oli Moskva suurvürstiriik (Venemaa), mis allutas teised Vene vürstiriigid. Suurvürst Ivan III (valitses 1462–1505) väitis, et ta on Bütsantsi keisrite võimu pärija, ning hakkas end nimetama Vene tsaariks („tsaar“ tuleneb sõnast „keiser“). Novgorodi vallutamisega 1478. a laienes Moskva võim Vana-Liivimaa piirideni.

Keskajal oli riigi keskvõim suhteliselt nõrk: kuningad pidid võimu jagama suuraadlike ning seisuslike esinduskogudega. Varauusajal tugevnes kuningavõim aga peaaegu kõigis riikides. Suurt osa selles mängis kasvav konkurents riikide vahel ning rohked sõjad. Sõdade rahastamiseks kehtestatud maksud jäid sageli püsima ka rahuaegadel ning kuningad said lisasissetulekuid kasutada oma võimu tugevdamiseks. Tulirelvade kasutuselevõtt vähendas aadli ratsaväe rolli ning suurendas elukutselistest palgasõduritest koosneva jalaväe tähtsust. Kui varem oli kombeks, et sõja ajal värvatud armee saadeti rahu sõlmimise järel laiali, siis nüüd jätsid kuningad osa vägesid püsivalt teenistusse. Püsiarmeed oli võimalik kasutada kuningavastaste mässude mahasurumiseks. Suuremad sissetulekud võimaldasid valitsejatel ehitada uhkeid paleesid ning pidada ülal säravat kaaskonda, millega teised aadlimehed ei suutnud enam võistelda. Kuninga õukond muutus riigielu keskmeks.

Kuningad väitsid, et neil on vaja suuremat võimu, sest nemad tegutsevad riigi kui terviku huvides, samal ajal kui aadlikud, vaimulikud ja kaupmehed peavad silmas vaid oma isiklikke või oma seisuse huve. Ent kuningate kasvav võim pani paljusid inimesi muretsema. Hea ja vooruslik kuningas võis tõesti oma suurt võimu kasutada riigi edendamiseks, halb kuningas võis aga võimu oma isiklikes huvides kuritarvitada. Paljud humanistlikud õpetlased pidasid seetõttu oluliseks kuningate õiget kasvatamist ja harimist varasest noorusest peale. Nad andsid välja raamatuid, mis käsitlesid voorusliku valitseja isikuomadusi. Selliseid käsiraamatuid hakati nimetama valitsejapeegliteks, sest neid lugedes vaatas valitseja justkui peeglisse ning sai teada, kuidas ta iseloom sobib valitsemiseks ning mida ta peaks enda juures muutma.

Mõned humanistid väitsid aga, et valitseja ei tohi juhinduda tavainimese moraalireeglitest. Kõige kurikuulsam selline mõtleja oli itaallane Niccolo Machiavelli, kes kirjutas, et valitseja peab vajaduse korral olema julm ning halastamatu. Karmis maailmas, kus kõik teised tegutsevad vahendeid valimata, kaotab vooruslik vürst oma võimu või saadab terve riigi hukatusse. Machiavelli arvas, et valitseja võim on kindlam, kui alamad teda kardavad.

Oli ka mõtlejaid, kes leidsid, et vägivalla ja ebaõigluse kaotamiseks ei piisa valitsejate harimisest, vaid vaja on hoopis teistsugust elukorraldust. Inglise riigimees ja kirjanik Thomas More (1478–1535) esitas nägemuse kujuteldaval Utoopia (kr, koht, mida pole olemas) saarel asuvast riigist, kus puudub eraomand ning kõik inimesed töötavad võrdselt ühise eesmärgi nimel. Selline idealiseeritud pilt oli esitatud vastukaaluks tollasele Euroopa ühiskonnale, kus lõhed eri seisuste vahel järjest suurenesid. Valitsejad ja aadlikud olid huvitatud sõdadest, sest nii avanes neile võimalus lahinguväljal silma paista ning vallutatud maades uusi valdusi hankida. Sõjapidamiseks tõstetud riigimaksud ning sõjakoledused puudutasid aga kõige rängemalt ühiskonna vaesemaid kihte.