Katteseemnetaimed ehk õistaimed on kõige arenenum taimerühm. Ka liikide arvult on neid kõige rohkem.
- Millised on katteseemnetaimed?
- Millised on katteseemnetaimede tunnused?
- Millised on tähtsamad katteseemnetaimede sugukonnad?
Katteseemnetaimed
Õistaimed on hästi kohastunud.
Õistaimede seemnealgmed paiknevad kaitstult sigimikus. Ka seemned asuvad neil viljade sees. Seepärast nimetatakse neid katteseemnetaimedeks. Võrreldes teiste taimedega, on nende ehitus keerulisem ning erinevatele keskkonnatingimustele vastupidavam. Ka toimub nende paljunemine kiiremini. Katteseemnetaimede juhtsooned on täiuslikumad. Kõige erilisemaks tunnuseks on õis, millest omakorda areneb vili. Viljade mitmekesisus on aidanud õistaimedel levida väga erinevatesse elupaikadesse.
Õistaimed on väga mitmekesine taimede rühm. Väiksemad neist (lemled) on vaid mõne millimeetri suurused, aga eukalüpti kõrgus võib küündida pea 100 meetrini.
Õistaimed jaotatakse ühe- ja kaheidulehelisteks.
Seemnes paiknevate idulehtede arvu järgi jaotatakse õistaimi üheidulehelisteks ja kaheidulehelisteks.
Üheidulehelised taimed
Üheidulehelistel õistaimedel on üks iduleht.
Üheidulehelisi taimi on vähem. Neil on üks iduleht. Seemne idanemisel idujuur taandub ning välja arenevad külgjuured. Nii tekib narmasjuurestik. Võrse juhtsooned paiknevad hajusalt. Nende lehed on tavaliselt pikad lineaarsed rööp- ja kaarroodsed. Õiekate on kolmetine või selle kordne arv, tihti näiteks kuuetine. Mitmetel liikidel on õielehed kokku kasvanud, moodustades nn kelluka. Kasvuvormilt on üheidulehelised õistaimed peamiselt rohttaimed. Puudest kuuluvad üheiduleheliste hulka näiteks palmid. Suurima liikide arvuga sugukonnad on käpalised, kõrrelised, lõikheinalised ja liilialised.
● Käpalised
Enamik käpalistest ehk orhideedest kasvab troopikas, ainult väike osa parasvöötmes. Troopikas kasvavad orhideed on väga värviküllased ja tihti ka suurte õitega. Parasvöötme orhideed on oluliselt väiksemad. Paljusid troopilisi orhideesid kasvatatakse ilutaimedena. Oma nime on käpalised saanud sageli käppa või kätt meenutava juuremugula tõttu. Käpaliste õie osad on erineva suurusega. Tihti on õie huul suur ja värvikas. Tolmukaid on neil tavaliselt vaid üks. Õied on kohastunud putukate ligimeelitamiseks. Päeval õitsevad käpalised kasutavad selleks värvusi (jumalakäpp, sõrmkäpp, käoraamat), öösel õitsevad lõhna (käokeel ehk ööviiul). Kärbesõie õis meenutab välimuselt kärbest. Meie suurima õiega käpaline on kuldking. Käpaliste viljaks on kupar. Vanilli valmimata kupart kasutatakse maitseainena.
● Kõrrelised
Kõrrelised on rohttaimed, kellele on iseloomulikud pikad sõlmelised varred (kõrred), mis on sõlmede vahel seest õõnsad. Pikad kitsad lehed paiknevad kõrrel vaheldumisi, moodustades oma alusel ümber kõrre tupe. Kõrreliste õied paiknevad õisikutes, mis tüübilt on kas pähik, pööris või tähk, mida nimetatakse pähikuks. Üksikut õit ümbritsevad sõklad. Välimise sõkla tipp läheb tihti üle pikaks hambuliseks ohteks. Kõrrelised on tuultolmlejad, seepärast on nende õied suhteliselt ilmetud. Tolmukad on väga pika tolmukaniidi otsas ning liiguvad kergesti tuule käes. Kõrreliste viljaks on teris. Kõrreliste hulgas on olulised kultuurtoidutaimed (rukis, nisu, oder, kaer, riis, mais) ja heintaimed (timut, kerahein, harilik aruhein). Troopikas kasvavat bambust kasutatakse ehitustöödel. Meil kasvavat pilliroogu kasutatakse traditsiooniliselt katusematerjalina.
Kõrrelistega välimuselt mõnevõrra sarnased on lõikheinalised.
● Liilialised
Paljude liilialiste varremuudenditeks on sibulad, mugulad või risoomid. Eestis tavalistest liilialistest kuuluvad siia laugud, maikelluke ehk piibeleht, leseleht, kuutõverohi, ussilakk, tulbid, liiliad, hüatsindid jt. Õied on liigiti erineva ehitusega. Laukude tähtjad õied paiknevad sarikas. Piibelehe ja kuutõverohu õielehed on kokku kasvanud ja moodustanud kelluka. Viljadeks on marjad või kuprad. Laugulisi kasutatakse maitsetaimedena. Paljud liilialised on hinnatud ilutaimed.
Kaheidulehelised taimed
Kaheidulehelistel õistaimedel on kaks idulehte.
Kaheidulehelise taime idujuur areneb peajuureks ja kujuneb välja sammasjuurestik. Võrse juhtsooned paiknevad ringikujuliselt kimpudena. Lehed on sulg- või sõrmroodsed. Õied on neljatised või viietised. Kaheiduleheliste hulka kuulub väga palju väga eriilmelisi rohttaimi, põõsaid ja puid. Suuremad sugukonnad on korvõielised, liblikõielised, roosõielised, tulikalised, sarikalised ja nelgilised.
● Korvõielised
Korvõielised on oma nime saanud õie erilise kuju järgi. Nimelt on varre ülemine osa tugevasti laienenud, moodustades nõgusa või kumera õiepõhja, kuhu kinnitub suur hulk õisi. Õisiku servas on õied pikemad, keskosas madalamad. Nii tekibki omalaadne õiekorv. Õisiku servades paiknevad pikenenud õiekrooniga keelõied. Keelõites on suguorganid taandarenenud ning nende ainuke ülesanne on muuta õisik putukate jaoks silmatorkavamaks. Õiepõhjal paiknevad putkõied on, vastupidiselt keelõitele, kohastunud paljunemiseks. Korvõisikus algab õite avanemine servast, liikudes järk-järgult õie keskpunkti poole. Korvõielised on putuktolmlejad taimed. Korvõieliste viljaks on seemnis. Mitmetel korvõielistel on seemnised varustatud lendkarvadega (võilill, ohakad) või teravate ogade ja jätketega (takjas, ruse), aga on ka ilma igasuguse lisandita seemniseid (päevalill). Lendkarvadega seemnised levivad tuule abil, ogadega seemnised loomade abil ning päevalille seemned lindude abil.
Õisikute ehituse järgi jaotatakse korvõisikuid mitmeks rühmaks:
- putk- ja keelõitega õisikud (päevalill, härjasilm, kesalill, kollane karikakar, paiseleht, kirikakar, raudrohi);
- lehterjate õitega õisikud (jumikas, rukkilill);
- ainult putkõitega õied (kassikäpp, ohakad, puju, koirohi, lõhnav kummel);
- ainult keelõitega õisikud (võilill, koeratubakas, sigur).
Putk- ja keelõitega õisikud
Lehterjate õitega õisikud
Putkõitega õied
Keelõitega õisikud
Mitmed korvõielised taimed on head ravimtaimed. Kummelist tehakse teed, paiselehe õied ja noored lehed alandavad paistetust ja lahtistavad röga, raudrohu mahl vähendab verejooksu, soolikarohu tõmmist kasutati parasiitusside vastu jne. Koirohtu kasutatakse maitsetaimena alkohoolse joogi vermuti koostises. Lõuna-Euroopa köögivili artišokk kuulub samuti korvõieliste hulka. Siguri jahvatatud juurt lisatakse kohvi hulka. Lisaks on korvõieliste seas ka hulgaliselt ilutaimi.
● Liblikõielised
Liblikõieliste hulka kuuluvad nii meile olulised köögiviljad kui ka söödataimed. Oma nime on see taimede rühm saanud õie kuju järgi, mis meenutab külgvaates liblikat. Liblikõielise õis koosneb viiest osast: purjest, kahest tiivast ja kokku kasvanud kaheosalisest laevukesest. Õies laevukese varju peitunud 10 tolmukat on alusel kokku kasvanud nii omavahel kui ka emakaga. Õied paiknevad tavaliselt kobaras (mesikas, lupiin, seahernes) või nutis (ristikheinad). Enamik liblikõielisi on putuktolmlejad taimed. Aga mõned neist, näiteks hernes ja aeduba, on isetolmlejad. Liblikõieliste viljaks on kaun. Seemned kinnituvad kaunas vaheldumisi mõlemale kauna poolmele.
Kobaras paiknevad õied
Nii looduslikele kui ka kultuurhernestele on iseloomulikud sulgjate lehtede tipmistest lehekestest arenenud köitraod. Hiirehernel on õisik õierohkem ning ka sulgjate lehekeste arv suurem, kuna seahernel on õite arv ja ka lehekeste arv väiksem. Kevadisel seahernel on aga ainult kaks paari laiu lehti. Meie liblikõieliste hulgas on kõige levinum hiireherneste perekond oma 11 liigiga. Liblikõieliste hulka kuuluvad ka tuntud kultuurtaimed harilik hernes ja põlduba, aga ka kikerhernes ja lääts. Kõik nad kasutavad lehe tipus olevaid köitraagusid ronimiseks ning seeläbi enda toetamiseks. Ronitaimedeks on muutunud ka väänduva varrega aedoad ehk Türgi oad.
Üksikud õied
Omaette rühmaks võib pidada liblikõielisi, kelle õied on liitunud suuremaks õisikuks. Sellised on kobarasse või nutti koondunud õitega lutsernid. Püstistes kobarates on ka mesika õied. Omalaadsed tihedad nutid on ristikutel, kellest mitmed on olulised sööda- ja meetaimed.
Nutis paiknevad õied
● Roosõielised
Roosõieliste hulka kuuluvad paljud puuviljad ja marjad, aga ka ilutaimed, rohttaimed ja puud. Roosõieliste õied on enamasti viietised, s.t tupplehti ja kroonlehti on viis. Tolmukate ja emakate arv on liigiti erinev. Roosõieliste ilmekaim õis on kibuvitsal. Metsikust kibuvitsast on aretatud kõik ilutaimedena tuntud roosisordid. Kibuvitsa vili on omalaadne mari, kus seemned asuvad lihaka vilja sees. Koguviljad on murakal ja vaarikal ning maasikal, kuid täiesti erineva ehitusega. Maasikal on õiepõhi muutunud lihakaks ning seemned paiknevad selle pinnal, vaarikal ja murakal koosneb koguvili selgesti eristatavatest väiksematest seemnega osadest. Roosõieliste hulka kuuluvad ka õunapuud, ploomipuud ja kirsipuud. Esimesel neist on nn õunvili, teistel luustunud seemnega luuvili.
● Ristõielised
Ristõieliste hulka kuulub mitu meie olulist köögivilja. Näiteks kaalikas, rõigas, sinep ja kapsas. Metsikust kapsast on inimene aretanud valge peakapsa, punase peakapsa, nuikapsa, lillkapsa, rooskapsa, lehtkapsa ja söödakapsa. Oluliseks õlitaimeks on raps.
Ristõieliste õis koosneb neljast üksteisega risti paiknevast õielehest ning neljast tupplehest. Õied on enamasti koondunud kobaratesse. Tavaliselt on õied varustatud nektarinäärmetega. Nende magus mesineste tagab hea putuktolmlemise ning muudab ristõielised ka headeks meetaimedeks. Ristõieliste viljad on kõdrad või kõdrakesed. Kõder koosneb kahest poolmest, mille keskel on kilejas vahesein, millele kinnituvad vaheldumisi seemned.
Ristõieliste hulgas on rida olulisi umbrohtusid: kollaste õitega põldrõigas ja põldsinep, valgete õitega hiirekõrv ja litterhein, lõhestunud lehtedega uniloogad ja kollakad. Erilist meelehärmi põhjustab põllupidajatele suurekasvuline tõlkjas ehk rahvakeeli Rakvere raibe.
● Sarikalised
Suurt osa sarikalistest tuntakse ka putkede nime all. Need on tihti kõrgekasvulised liitsarikates paiknevate õitega taimed. Ka sarikaliste hulgast leiame mitmed inimesele väga olulised taimed: aedtilli, köömne, porgandi, peterselli, selleri. Neist on näiteks aedtill üheaastane taim, aga porgand kaheaastane. Esimesel aastal kasvab seemnest lihakas juur, millest areneb järgmisel aastal õitsev ja seemneid kandev taim.
Sarikaliste viljaks on kaksikseemnis. Kaks seemnist on omavahel ühele varrekesele ühendatud.
Sarikaliste hulgas on mitu surmavalt mürgist liiki, näiteiks mürkputk ja surmaputk.
 Nii mürkputk ...
|  ... kui ka Sosnovski karuputk on inimese tervisele väga ohtlikud.
|
● Nelgilised
Nelgilistel on kitsad terveservalised lehed, õied on viietised. Viljaks on kupar, pähklike või kuiv mari. Nelke kasvab Eestis pärismaisena kolm liiki: nurm-, nõmm- ja aasnelk. Samasse sugukonda kuuluvad ka kipslill, seebilill, tähthein jt.
 Nõmmnelk
|  Tähthein
|
Oluline
- Katteseemnetaimi nimetatakse ka õistaimedeks.
- Õistaimede olulisim organ on õis.
- Õistaimed jaotatakse ühe- ja kaheidulehelisteks taimedeks.
Tabel. Üheiduleheliste ja kaheiduleheliste õistaimede võrdlus
Üheidulehelised õistaimed | Kaheidulehelised õistaimed | |
Idulehed | üks iduleht | kaks idulehte |
Juurestik | narmasjuurestik | enamasti sammasjuurestik |
Juhtkimbud | paiknevad ebaühtlaselt | paiknevad ringina |
Lehed | rööproodsed ja kaarroodsed | sulgroodsed ja sõrmroodsed |
Õiekate | kolmetine (või selle kordne arv) | neljatine, viietine või rohkem |
Eluvorm | enamasti rohttaimed | rohttaimed, põõsad, puud |
Küsimused
- Mille poolest erinevad üksteisest ühe- ja kaheidulehelised taimed?
- Koosta peatüki materjali põhjal tabel katteseemnetaimedest. Too välja nende rühmanimed, õite ja viljade ehituslikud omapärad ning esindajad.
- Millised katteseemnetaimed on inimese jaoks eriti olulised? Miks?
- Kuidas on inimene katteseemnetaimi oma tarbeks kohandanud-aretanud?
- Nimeta vähemalt kaks põhjust, miks on katteseemnetaimed sinule olulised.
