Selgrootute tundeelundid

Närvisüsteemi aluskivideks on närvirakud. Omavahel ühendatud närvi­rakud moodus­tavad närvi­süsteemi. Üldjoontes saab närvi­süsteemi jaotada kesk­närvi­süsteemiks ja piirde­närvi­süsteemiks. Kesknärvi­süsteemi moodustavad kõhtmine ja selgmine närvi­kett, millest oma­korda eristub peaaju. Siin toimub informat­siooni töötlemine. Piirde­närvi­süsteem koosneb neist alguse saavatest närvi­tüvedest, mis lõppevad kudedes ja elundites.

Käsnadel närvisüsteem praktiliselt puudub. Suuremates käsnades on tähe­kujulised rakud, mis juhivad edasi ärritusi. Seevastu ainu­õõssete keha sisemus on täidetud närvi­rakkudega, mis on oma­vahel ühendatud nii, et moodustub ühtne närvi­võrgustik. Selle kaudu võetakse vastu eelkõige ärritusi. Osal liikidest hakkavad närvi­rakud suu ümbruses koonduma, kuid juht­organeid veel ei moodustu. Lameussidel koonduvad närvi­rakud närvi­tüvedesse ning moodustub veidike redelit meenutav lihtne närvi­süsteem. Rõng­ussidel ja ka osal ümar­ussidest on arenenud kõhtmine närvikett, mis moodustab neelu ümber rõnga, ühendades oma­vahel neelu­aluse närvi­tängu ja neelu­pealse närvi­tängu. Siin on juba tegemist närvi­süsteemiga, kus lisaks ärrituse vastu­võtmisele toimub ka organismi elu­tegevuse juhtimine. Lülijalgsete närvi­süsteemis on närvi­rakud koondunud tänkudesse, mis moodus­ta­vad närvi­keti, millest igas kehalülis lähtuvad närvi­väädid. Suurimad närvi­tängud asuvad peas.

Lülijalgsete olulisemateks meele­elunditeks on kompimiseks sobivad lõug­kobijad (ämblikel) ja tundlad (putukatel). Ämblike keha on kaetud eriliste tunde­karvakestega. Ämblikud on võimelised ümbrust tajuma ka õhu­võngete kaudu, nii tunnetavad nad saak­looma lähenemist ammu enne selle nägemist. Keha katvad karvad on ka ämblike haistmis­organiteks. Lisaks muule tunnevad ämblikud ka maitset. Vastav elund paikneb neil neelus. Ämblike nägemine sõltub sellest, kas ta peab oma saaki jälitama ja ründama või võib rahulikult võrgus oodata. Seetõttu on ründajate silma­nägemine oluliselt parem.

Kõige arenenumate meeleelunditega selg­rootud on putukad. Neil on hästi arenenud kompimis­meel. Nii nagu ämblikel, täidavad seda üles­annet kehal asuvad karvakesed. Eriti palju on selliseid karvakesi pea ümbruses ning jalgadel. Sama hästi on neil arenenud haistmine ja maitsmine. Haistmis­elundid asuvad tundlatel. Sigimis­perioodil suudavad isased putukad emase lõhna tunda mitmete kilomeetrite taha. Maitsmis­elundid asuvad erinevatel suuosadel – lõugadel, kobijatel. Mitmetel putukatel asuvad need ka jalgadel, näiteks liblikatel, kes on võimelised eristama väga erinevaid maitseid. Maitsmis­elundid võivad paikneda ka parasiitsete putukate pikal munetil.

Putukate silmad on enamasti liitsilmad. Need tekitavad nähtust nn mosaiik­kujutise, mille putuka aju muudab ühtseks tervikuks. Eriti hea nägemine on kiiresti lendavatel putukatel – kiilidel ja kärbestel. Kiilide silmas võib olla kuni 10 000 osasilma. Lisaks nähtavale valgusele tajuvad putukad ka ultra­violett­kiirgust.

Peaaegu kõik putukad tunnetavad vibratsiooni ja mõned neist tekitavad ka helisid. Erinevad sihk­tiivalised siristavad (hõõruvad taga­jalgade servi vastu tugevdunud tiivaserva) näiteks emaste ligi­meelitamiseks. Inimkõrvale kuuldavate helide kuulmiseks on putukatel nn tümpanaal­elundid. Ritsikatel asuvad need näiteks esi­jalgades. Mitmed ööliblikad kuulevad nahkhiirte toidu­peilimise ultra­heli­signaale ning oskavad nende eest hoiduda.