Juba 19. sajandil, kui Euroopa ja maailma poliitikat juhtisid suurriigid, tärkas idee rahvaste enesemääramise õigusest. Esimesena sõnastas selle põhimõtte Itaalia jurist professor Pasquale Stanislao Mancini 19. sajandi keskpaigas. Enesemääramisõigus tähendab, et ühel kindlal territooriumil elavad inimesed võivad ise otsustada selle territooriumi poliitilise ja õigusliku staatuse ehk seisundi üle – näiteks saada mingi teise riigi osaks või kuulutada välja oma riik.
Erinevad vaatenurgad
Muidugi ei meeldinud rahvaste enesemääramise idee suurriikidele, nagu Austria-Ungari, Ühendkuningriik, Prantsusmaa või Venemaa, mille koosseisus elas palju rahvaid. Suurriikliku mõtteviisi kohaselt oli tähtis üksnes põhirahvuse kultuur, keel ja huvid, teisi rahvaid peeti alaväärtuslikeks ja leiti, et neid tuleb valitseda nende endi huvides karmi käe ja sõjalise jõu abil. Näiteks pidas Ühendkuningriik oma ülemvõimu Aafrika kolooniates nii oma õiguseks kui ka kohuseks, sest sealsed rahvad olevat vähem tsiviliseeritud ega saavat enda valitsemisega ise hakkama. Prantsusmaa püüdis oma kolooniate rahvastikku aegamööda prantsuskeelseks muuta. Samasugune oli ka Venemaa suhtumine Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Siberi põlisrahvastesse. Enim pooldasid rahvaste enesemääramisõigust Ameerika Ühendriigid.
Paljude väikerahvaste, sealhulgas eestlaste, lätlaste ja soomlaste jaoks, oli väga oluline, et rahvaste enesemääramise idee üldse eksisteeris. Suurriigid võisid sõdade käigus küll nõrgeneda, kuid see poleks veel tingimata tähendanud võimalust impeeriumist lahku lüüa ja oma riiki rajada. Näiteks võinuksid iseseisvuse vastased väita, et väikerahvastel polegi õigust oma riigile. Kuna aga idee rahvaste enesemääramisest kogus aina rohkem pooldajaid, siis pidid ka suurriikide juhid selle lõpuks omaks võtma.
Wilson rahvaste enesemääramisest
5. [Koloniaalvalduste suhtes] [---] tuleb järgida rangelt põhimõtet, et kõikide suveräänsusküsimuste otsustamisel peavad kõikide asjassepuutuvate rahvaste huvid olema sama tähtsad kui [emamaa] õiguspärased nõuded, kelle valdusõigust kindlaks määratakse. [---]
8. Kuna soovime näha Austria-Ungari rahvaid kindlalt ja kaitstult teiste riikide hulgas, tuleb neile anda vaba võimalus iseseisvalt areneda.
12. [---] [Teistele] Türgi valitsuse all olevatele rahvastele tuleb tagada vääramatu õigus elule ja täiesti vaba võimalus autonoomseks arenguks.
13. Rajada tuleb sõltumatu Poola riik, mis hõlmaks poolakate asustatud territooriume. [---]
Woodrow Wilson, Ameerika Ühendriikide president, kõne Ameerika Ühendriikide Kongressis 8. jaanuaril 1918.
https://et.wikipedia.org/wiki/Neliteist_teesi
Uued riigid Euroopas
Esimese maailmasõja tagajärjel lagunesid Saksa, Austria-Ungari, Vene ja Türgi impeeriumid. Mõistagi kerkis seoses sellega üles küsimus endiste impeeriumide koosseisu kuulunud rahvaste edasisest saatusest. Paljud rahvad kasutasid võimalust iseseisvumiseks ja nii tekkis pärast Esimest maailmasõda Euroopa kaardile arvukalt uusi riike.
Vene impeeriumi rahvastest rajasid iseseisva riigi Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Ka Ukraina, Valgevene ja Lõuna-Kaukaasia rahvad taotlesid iseseisvust, kuid saavutasid selle üksnes lühikeseks ajaks või üldse mitte.
Austria-Ungari impeerium kadus Euroopa poliitiliselt kaardilt. Selle territooriumil tekkisid Austria, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia (Serbia, Horvaatia, Sloveenia). Mitmed Austria-Ungari alad liideti Itaalia, Poola ja Rumeeniaga.
Saksamaa muutus keisririigist vabariigiks, osa idapoolseid alasid ühendati Poolaga, saksa-taani segarahvastikuga Schleswig- Holsteini piirkond aga Taaniga.
Türgi Lähis-Ida valdused jagati Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa vahel. Türgi valdused Araabia poolsaarel iseseisvusid ja hiljem kujunes neist Saudi Araabia Kuningriik. Oma Balkani valdustest oli Türgi suure osa kaotanud juba enne Esimest maailmasõda.
Rahvaste enesemääramise ideed ei järgitud alati ühtmoodi. Näiteks soovis saksakeelne Austria vabariik liituda Saksamaaga. Tol ajal tundus see aruka soovina, sest kultuuriliselt on austerlased sakslastele väga lähedased ja ka majanduslikult olnuks ühtse riigina kergem hakkama saada. Kuid Prantsusmaa ja Ühendkuningriik kartsid, et sel moel võib Saksamaa liigselt tugevneda ega andnud ühinemiseks nõusolekut. Tollases olukorras võisid nad sõja võitjatena oma huve teistele riikidele peale suruda.
Eesti iseseisvuse eeldused
Varasemas ajaloos on Eesti alal eksisteerinud mitmeid riike, näiteks keskaegsed Saare-Lääne ja Tartu piiskopiriik, osa maast on kuulunud orduriigile ja hiljem Poola kuningriigile. Samuti on kogu Eesti ala kuulunud teatud perioodidel Rootsi kuningriigi ja Vene keisririigi koosseisu. Seega valitsesid Eestit peaaegu alati võõrvõimud oma huvides ning eestlased ise oma maa juhtimises ei osalenud. Eestlastel polnud 20. sajandi alguseks veel oma riigi kogemust.
Iseseisva rahvusriigi tekkimise üheks eeltingimuseks on, et teatud alal elavad inimesed tajuvad end ühtse rahvusena. Selle arusaamise kujunemine oli pikk ja aeglane protsess, milleks kulus paar põlvkonda. 1860.–1880. aastatel, mida nimetatakse rahvuslikuks ärkamisajaks, harjus eri piirkondade talurahvas – virulased, saarlased, järvalased, mulgid, võrulased, tartlased, pärnakad ja teised – ajapikku mõistma endid ühtmoodi eestlastena, keda seob ühine ajalugu, elulaad ja keel.
Eesti talurahva kujunemist moodsaks rahvuseks toetas Euroopas esile tõusnud rahvuslik mõtteviis. Tolleaegsete impeeriumide koosseisus elanud väikerahvad väärtustasid senisest rohkem oma ajalugu, kultuuri ja keelt ning nõudsid oma huvidega arvestamist. Ka eestlased panid lühikese ajaga aluse oma rahvuslikule kõrgkultuurile, tugevnes rahvuslik kokkukuuluvustunne ja tõusis üldine haridustase. Kõik need on riigi loomise ja ülesehitamise jaoks vajalikud eeldused. Neil, kes mõisnikelt talu välja ostsid, paranes elujärg. Vallavalitsustes kaasalöömine andis ametliku asjaajamise kogemusi. 20. sajandi alguseks polnud eestlased enam üksnes talupojad, vaid igati moodne rahvas, kelle seas leidus kõikide ametite ja elualade esindajaid.
Herderi hoiakutest
Varasemad saksa valgustajad, kes olid veendunud hariduse ja teaduse kõikvõimsuses, suhtusid üleolekutundega rahvalauludesse ja rahvalaulikutesse, kellest mõnigi oli päris kirjaoskamatu. Paljud valgustajad pidasid rahvalaule üksnes minevikumälestisteks. Herder aga andis rahvakunstile professionaalkunstiga võrdsed õigused. [---] Juba Riias elades huvitus ta sealse rahva – lätlaste kunstist. Demokraatlikult meelestatud pastor kuulas pidupäevadel rahvuslikke laule, jälgis rahva hulgas levinud kombetalitusi. Talupoegade eluolu, riietuse ja ehete omapära köitis tema teravat tähelepanu. [---] Herder võttis esmakordselt kasutusele mõiste „rahvalaul” (das Volkslied).
Arseni Gulõga. Herder. Tallinn, Eesti Raamat, 1981.
Ideed ja ettekujutused Eesti tulevikust
Eesti poliitilise tuleviku üle arutlesid eestlastest poliitikud väga elavalt. Esimene maailmasõda muutis olukorra ebakindlaks, sest polnud teada, kellele jääb lõpuks võit ja kuidas see kujundab sõjajärgset Euroopat. Eesti iseseisvusest sel ajal veel ei räägitud, kuid ringles palju muid ideid ning üksmeel polnud sugugi endastmõistetav. Siiski välistasid eesti poliitikud kindlalt võimaluse saada Saksamaa osaks. See oleks tähendanud baltisakslaste sajanditepikkuse ülemvõimu edasikestmist ning eestlaste jätkuvat alla-surutust oma maal.
Oli olemas ka võimalus, et Venemaa korraldatakse ümber föderatsiooniks ehk võrdsete liikmetega liitriigiks, kuhu ka Eesti võinuks kuuluda. Paraku oli Venemaa seisund tol ajal väga segane ning oli võimatu ennustada, milline poliitiline jõud seal ennast lõpuks kehtestab. Kui teised maad otsustanuks Venemaast eralduda, polnuks ka Eestil huvi ega mõtet liitlassuhetesse jääda.
Ühe võimalusena pakuti välja Soomest, Eestist, Lätist, Leedust ja Poolast koosneva puhverriikide vööndi loomist Saksamaa ja Venemaa vahele. Need olnuks pooliseseisvad, suurriikidest sõltuvad moodustised.
Ideena oli kõne all ka põhjariikide liidu (Taani, Norra, Rootsi, Soome, Eesti) moodustamine, millest aga Skandinaavia riigid polnud sugugi huvitatud. Pakuti välja isegi Eesti ühinemist Soomega, mis oli tollal samuti Vene riigi osa ning mille tulevik oli niisama segane ja ebakindel.
Baltisakslased ja eestlased
Nagu mitmed teised suurriiklikud rahvad, leidsid ka baltisakslased, et nende õigus ja kohus on valitseda eestlaste ja lätlaste üle, sest viimased polevat võimelised kõrgemaks kultuuriks ega omariikluseks. Kuna baltisakslastel oli Vene impeeriumis eriline seisund (nn Balti erikord), siis saidki nad põlisrahvaste üle peaaegu segamatult valitseda. Baltisaksa haritlaste seas leidus siiski mitmeid, kes huvitusid põlisrahvaste keelest ja kultuurist ning toetasid nende hariduspüüdeid. Kuid paljud ei võtnud tõsiselt eestlaste ja lätlaste erakondi, ajakirjandust, seltsitegevust ega katseid osaleda poliitilises elus. Baltisakslaste vaatepunktist paistis loomulik, et kohalikud rahvad ei soovi muud kui senise olukorra jätkumist.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Selgita oma sõnadega, mida tähendab rahvaste õigus enesemääramisele. |
|
2. |
Näita Euroopa kaardil Esimese maailmasõja järel tekkinud riike. |
|
3. |
Loetle ja selgita Eesti iseseisvumise kultuurilisi eeldusi. |
