20. sajandi alguses ei piiranud läänemaailma majandusruumi peaaegu miski. Üldlevinud majandussüsteemiks oli turumajandus, mida iseloomustas vabalt kujunev nõudmise ja pakkumise vahekord. Ettevõtjad võisid investeerida ja tegutseda just seal, kus tingimused olid kõige soodsamad.
Esimene maailmasõda vähendas rahvusvahelist usaldust ning uute riikide ilmumine maailmakaardile takistas piiriülest investeerimist. Majandus tervikuna muutus märksa suletumaks. Sõja vajadused olid valitsustelt nõudnud majanduse planeerimist ja ressursside suunamist. Arusaam, et majandust peabki juhtima, jäi kestma ka pärast sõja lõppu. Siiski ei püüdnud valitsused kontrollida kogu majandust, vaid ainult riikidevahelisi majandussuhteid, näiteks kehtestades sisseveetavatele kaupadele tollimakse. Niisugust siseturu kaitsmist nimetatakse protektsionismiks.
Riigisiseselt valitsused majandusellu liigselt ei sekkunud, lootes, et nõudmine ja pakkumine reguleerib majandust iseenesest.
Koloniaalriigid kauplesid oma asumaadega ilma piiranguteta. Enamasti olid need märksa rahvarohkemad kui emamaa ning kujutasid viimase jaoks olulist turgu, kus oma toodangut müüa.
Uued majanduslikud suurvõimud
20. sajandi alguses kasvas USA-s majandus kiiremini kui üheski teises riigis. Suurlinnades kerkis kvartalite kaupa pilvelõhkujaid. Pildil on näha, kuidas töötati 1930. aastal ühe omaaegse suurima pilvelõhkuja Empire State Buildingu ehitusel.
Esimese maailmasõja tagajärjel ei suutnud Euroopa riigid enam varasemas koguses kaupu toota. Nende traditsiooniliste turgude (näiteks Ladina-Ameerika) varustamise võtsid üle Ameerika Ühendriigid. Üldiselt ei soovinud USA sõlmida teiste riikidega niisuguseid poliitilisi lepinguid, millega oleks kaasnenud sõjalised kohustused. Ühendriigid olid küll huvitatud maailmapoliitikas kaasarääkimisest, kuid eelistasid oma eesmärke teostada pigem majanduse kaudu. Laenude ja investeeringute keeruka süsteemi tõttu läksid maailma rahandussuhted üha rohkem USA kontrolli alla. Muu hulgas aitas Ameerika Ühendriikide valitsus korraldada reparatsioonide määramist Saksamaale ja vahendas selleteemalisi läbirääkimisi.
Siseriiklikult hoidus USA valitsus majandusasjadesse sekkumast ning jättis igale kodanikule vabad käed majandustegevuseks. 1920. aastatel tõi niisugune poliitika Ameerika Ühendriikidele edu ja seda kümnendit on tagantjärele nimetatud õitsenguajaks (inglise keeles prosperity).
Teise uustulnukana hakkas maailma majanduses silma paistma Jaapan, mida peetakse samuti Esimese maailmasõja võitjariigiks. Sõja-aastatel oli Jaapani majandus tugevnenud ja teised riigid arvestasid Jaapaniga rahvusvahelises poliitikas üha enam. Riigi majanduslik edu jätkus ka sõjajärgsetel aastatel, seda vaatamata kõrgetele sõjalistele kulutustele. Suurenes ka rahvaarv. Samal ajal oli Jaapan maavarade poolest vaene. Seepärast ajasid sealsed valitsused agressiivset poliitikat ning otsisid võimalusi uute alade ja loodusvarade hõivamiseks Korea poolsaarel ja Kirde-Hiinas.
Tehnika ja tootmine
Esimese maailmasõja aastad andsid suure arengutõuke tööstusharudele, millel oli sõjaline tähtsus. Eelkõige edenesid masinaehitus ja elektrotehnika, aga ka keemiatööstus ja kõikvõimalike sünteetiliste materjalide tootmine. Algselt sõjaliseks otstarbeks loodud tehnoloogiaid arendati edasi ning masinad hakkasid muutuma kultuuri ja igapäevaelu endastmõistetavaks osaks.
Suureks uuenduseks oli tsiviil- ehk eralennunduse tekkimine. Esimene maailmasõda oli esimene sõjaline konflikt maailma ajaloos, milles osales omaette väeliigina lennuvägi. Sõja järel jäid armeeteenistusest vabaks paljud piloodid, kes läksid tööle lennundus-ettevõtetesse. Lennukitega alustati kauba-, posti- ja reisijatevedu, kuulsust kogusid ka lennutsirkused ja muu meelelahutus. Peagi seati sisse esimesed regulaarsed lennuliinid suuremate linnade vahel. Esimene lend üle Atlandi ookeani toimus 1927. aastal, kui Charles Lindbergh lendas New Yorgist Pariisi, läbides kahe päevaga 5800 kilomeetrit. Peagi hakati lendamist pidama kindlaks ja turvaliseks reisimisviisiks.
Igapäevaseid liikumisvõimalusi ja tänavapilti mõjutas enim autotööstuse areng. Seni oli auto olnud väheste jõukate luksusese, kuid sõja-aastate tehnilised uuendused ning paremate teede rajamine lubasid autot hoopis laialdasemalt kasutada.
Uute tehaste rajamine tõi kaasa ka uue töökorralduse ja töövõtted. Keerukaid ja paljudest etappidest koosnevaid töid püüti ratsionaliseerida ehk muuta võimalikult otstarbekohaseks ja tõhusaks. Kõige varem kasutati ratsionaliseerimist Ameerika Ühendriikide autotööstuses, mille üks suuromanikke Henry Ford viis tehastes sisse liinitootmise. Varem ehitasid töölised üht autot algusest lõpuni üheskoos. Ford asendas selle pika, aeglaselt liikuva liiniga, mille ääres monteerisid töölised autodele erinevad osi: ühed paigaldasid mootori, teised panid kokku kereosad, kolmandad lisasid rattad. Igaüks tundis ainult oma töölõiku ja omandas selles suure vilumuse. Tööliste iseseisvus sellega küll vähenes, sest liini taga ühe ja sama tegevuse kordamine ei võimaldanud eriti midagi muud teha. Teisest küljest muutus aga tootmine palju tõhusamaks ja kiiremaks. Kui 1903. aastal müüdi Ameerika Ühendriikides vaid 3750 autot, siis aastal 1925, pärast liinitöö kasutuselevõtmist, oli kogu riigis juba 17 miljonit autot. Peagi levis liinitootmine ka Euroopasse. Autode olemasolu suurendas inimeste liikumisvõimalust, seeläbi aga vähenesid piirkondlikud erinevused ja suurenes rahvusriiklik ühtsus.
Fordi loodud masinavärgist
Ja sestap ongi talle tekkinud mõte jagada keeruline automontaaž nii lihtsateks võteteks, et iga loll nendega toime tuleb. Milleks õpetada ühele mehele kõiki neid sadu operatsioone, mis auto kokkupaneku juurde käivad, milleks jooksutada teda siia ja sinna, milleks saata teda ise laost osasid välja otsima – las seisab ühe koha peal paigal, sooritab kogu aeg ühte ja sedasama töövõtet, saab liikuvalt lindilt vajalikud osad. [---] Mees, kes poldi paika paneb, ei keera poldi otsa mutrit. [---] Mees, kes poldi otsa mutri keerab, ei pinguta seda kinni. [---] Esimese auto murule veeremisest oli kuus minutit möödunud, kui rambi otsa ilmus täpselt samasugune auto. [---] Ta oli käima pannud masinavärgi, mis suutis üht saavutust lõpmatuseni korrata. [---] Tema tööline ärgu tehku ühtki ülearust kummardust, ainustki tarbetut sammu. Töölistele antagu ühe töövõtte sooritamiseks täpselt see aeg, mida ta selleks vajab, aga mitte sekunditki rohkem. [---] Peagi valmistas ta kuus kolm tuhat autot ja müüs neid massidele.
Edgar Lawrence Doctorow. Ragtime. Tallinn, Eesti Raamat, 1981.
Masstootmine
Liinitöö kasutuselevõtt tõstis kordades tootmist ja ka tarbimist. Ettevõtjate kasum suurenes, töölistele maksti paremat palka ja rahva üldine ostujõud kasvas. Tarbimise edendamist peeti oluliseks ka rahu seisukohalt: kui rahvas tuleb eluga toime, ei soovi keegi sõdida. Inimesed teenisid varasemast rohkem ning võisid endale lubada kaupu ja teenuseid, mis olid varem kättesaadavad ainult rikastele (autod, kodutehnika, puhkusereisid jne). Üldine elatustase hakkas kiiresti tõusma.
Masstootmise varjuküljeks on asjaolu, et isegi hoogne tarbimine ei suuda üha kasvava tootmisega lõputult sammu pidada. Kui laod on täis kaupa, mida küllastunud turg enam ei vaja, kaotab tootmine mõtte ja töötajaid hakatakse vallandama. Töötud jäävad ilma sissetulekust ega saa enam kaupu ja teenuseid osta ning tarbimine väheneb veelgi. Seega on moodne masstootmine küllaltki keerukas ja probleemne nähtus ning võib majanduses kaasa tuua omamoodi suletud ringi. Kuid 1920. aastatel peeti masstootmist igati edumeelseks ja positiivseks ning võimalikke ohtusid ei osatud veel ette näha.
Kommunikatsioon ja massimeedia
Tehnika ja majanduse koosareng on väga tihedalt seotud kommunikatsiooni ehk infovahetusega. Kommunikatsioon ei tähenda ainult info edastamist ja vastuvõtmist, vaid kujundab ka inimese maailmavaadet ja väärtushoiakuid. Riikide- ja mandriteülene suhtlemine muutus võimalikuks koos telefoni ja telegraafi leiutamisega 19. sajandil. Esimeses maailmasõjas arendati neid edasi armee vajadusteks, pärast sõda hakati aga üha laialdasemalt kasutama majanduses ja igapäevaelus.
Uudse nähtusena tekkis massimeedia. Ajakirjanduse monopoliseerimine ehk turgu valitsevate suurettevõtete teke sai alguse juba 19. sajandil. Üksikud tugevad ettevõtted ostsid ära väiksemad ja nõrgemad ning pikapeale koondus suurem osa ajakirjandusest väheste väljaandjate kätte. Monopoolses seisundis ettevõttel on hindade kehtestamisel ja endale sobiva ideoloogia levitamisel suur eelis, sest puuduvad konkurendid, kellega arvestada. Samuti võib monopol endale lubada ülisuuri reklaami- ja turunduskulusid. Monopoolne massimeedia tekitas olukorra, kus ajalehed ilmusid küll miljonilistes tiraažides, kuid pakkusid suhteliselt vähe erinevaid vaatepunkte ja seisukohti. Nii hakkasid ajakirjanduse väljaandjad oma ideoloogilise valikuga suunama avalikku arvamust ja mõjutasid väga paljusid inimesi.
Tänu massimeediale muutus edastatav info üha sarnasemaks. Teatud mõttes suurendas see majanduslikku ja ühiskondlikku ühtsust. Näiteks leidsid eri paikadest pärit inimesed kergesti ühiseid arutlusteemasid spordi, poliitika või kultuuri vallas, mille kohta arvamust väljendada. Teisest küljest võidi massimeediat kasutada ka mitmesuguste väiksemate gruppide huvides. Näiteks kui varem jõudis kõnet pidava poliitiku sõnum üksnes kohale tulnud kuulajateni, siis raadios esinedes võis ta mõjutada miljoneid. Massimeedias leviski laiemalt propaganda ehk oma ideede ja vaadete levitamiseks tehtav sihikindel selgitustöö. Samuti hakkasid ettevõtjad massimeediat kasutama reklaami edastamiseks ja tarbijate ligimeelitamiseks, et seeläbi oma kasumit suurendada.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Selgita oma sõnadega, millised on masstootmise positiivsed ja negatiivsed küljed. |
|
2. |
Mida tuleks sinu arvates ette võtta masstootmisega kaasnevate probleemide leevendamiseks? |
|
3. |
Arutle, milliseid eetilisi küsimusi võib tekitada massimeedia kasutamine poliitilistes või ärihuvides. |
