Esimesest maailmasõjast räsitud Euroopa seisis silmitsi senitundmatu olukorraga: sajandeid rahvusvahelist elu korraldanud impeeriumide asemele oli tekkinud hulk uusi riike. Palju inimesi oli hukkunud, mitmed piirkonnad laastatud ja majandus kehval järjel. Esimese maailmasõja traagilised tagajärjed andsid õppetunni kõigile Euroopa riikidele. Kuid järeldused, mis sellest tehti, olid erinevad.
Püüdlus saavutada rahu ja demokraatia
Esimese maailmasõja järel püüdsid mitmed riigid edendada rahuliikumist ja tugevdada demokraatiat. Sõda oli näidanud, milliste purustuste ja inimkaotusteni võib viia suurriikide omavoli ja teiste riikide huvide eiramine. Seepärast peeti üheks kõige olulisemaks poliitiliseks ülesandeks uue sõja vältimist. Peamiselt sel eesmärgil loodi ka Rahvasteliit. Lisaks püüdsid riigid oma julgeolekut suurendada vastastikuste lepingutega, kus lubati, et ei kasutata sõjategevust omavaheliste tülide lahendamisel ega rünnata üksteist. 1920. aastatel niisugune lepingutel põhinev diplomaatia enam-vähem toimis.
Üldiselt pooldasid rahuliikumist need riigid, kus demokraatlik elukorraldus oli juba varasemast juurdunud ning rahvas tajus purustustele ja sõjakahjudele vaatamata oma riigi võitu Esimeses maailmasõjas. Mõjukamatest riikidest olid sellised Prantsusmaa ja Ühendkuningriik, kuid demokraatlikeks jäid ka Belgia, Holland, Tšehhoslovakkia, Skandinaavia ja Balti riigid ning Soome.
Samas oli demokraatia toimimine mõnel juhul ka problemaatiline. Nii Prantsusmaa kui ka Ühendkuningriik omasid suuri koloniaalvaldusi, kus eurooplastest vähemus valitses märksa arvukamate põlisrahvaste üle. Samuti kasutasid nad enda kui võitjariikide seisundit, et teistele, eelkõige Saksamaale, oma tahtmist peale suruda. Seega leidus koostööpüüetest hoolimata Euroopa riikide omavahelistes suhetes ka palju usaldamatust ja teistega mittearvestamist. See takistas demokraatia arengut ja muutis keeruliseks ka Rahvasteliidu tegevuse.
Kõige innukamad rahu eest võitlejad esitasid idee ühise juhtimise alla koondatud Euroopast. 1923. aastal avaldas Austria poliitik ja diplomaat krahv Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi manifesti, milles kutsus üles looma ühendatud Euroopa riiki ehk Paneuroopat (pan – kreeka keeles ‘kogu, terve’). Tema ettekujutuses oli tegemist Euroopa riikide poliitilise ja majandusliku ühendusega, mis pidi tegema koostööd Rahvasteliiduga. Paraku olid riikide erimeelsused tollal nii suured, et need ideed ei saanud teoks. Sellest hoolimata leidus ühendatud Euroopa liikumisel arvukalt pooldajaid, sel teemal korraldati rahvusvahelisi konverentse ja avaldati trükiseid.
Paneuroopa ideel leidus mitmeid ühisjooni praeguse Euroopa Liiduga ning sageli peetaksegi seda Euroopa Liidu mõtteliseks eelkäijaks. Liikumine oli üsna populaarne 1920. aastatel, kuid ei leidnud küllaldaselt poolehoidu ning hääbus aja jooksul.
Coudenhove-Kalergi mõtteid Paneuroopast
3. Milleks vajame Paneuroopat? – Euroopa rahu, Euroopa vabaduse ja Euroopa majanduse kindlustamiseks.
4. Kas Euroopa rahu on hädaohus? – Jah, sest Euroopa praegune poliitika sihib rahvusliku vaenu, rahvusliku võistluse ja rahvusliku rõhumise läbi uue sõja poole. Ainult põhjalik muutus Euroopa poliitikas paneuroopa vaimus võib selle kestva sõjahädaohu kõrvaldada.
5. Mida tähendaks uus Euroopa sõda? – Euroopa hukkumist. Sest sõjasihiks ei oleks mitte enam vaenlase väerinna purustamine, vaid vaenlase tsiviilelanikkude täielik mahatapmine gaasi ja õhusõja läbi. Niisuguse sõja järel oleks võidetute ja võitjate saatus ühesugune: viletsus ja korralagedus.
12. Missugused teed viivad Paneuroopa teostamisele? – Esimene samm Euroopa poliitilise liitumise sihis oleks üle-euroopaline regionaalleping Rahvasteliidu raamis, mis kõiki Euroopa rahvaid kohustaks ei ühelgi juhul üksteise vastu sõdima [---]
28. Millal teostub Paneuroopa? – Paneuroopa teostamine on meie sugupõlve ülesanne. See ülesanne tuleb pea täide viia, et õigel ajal ära hoida Euroopa tulevikusõda, majanduslist ja sotsiaalset kokkuvarisemist ja Euroopa iseseisvuse kadu. [---]
Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi. Paneuroopa Liit. Tallinn, Paneuroopa, 1929.
Ettekujutus tugevast valitsusvõimust
Riigid, kus Esimese maailmasõja tulemusi tajuti kaotusena, kaldusid pooldama diktatuuri ehk jõule toetuvat valitsust eesotsas tugeva ja võimuka juhiga. Rahvas soovis korda ja stabiilsust, kuid demokraatlik tee selleni näis liiga aeganõudev. Mõnel juhul tundus, et karmikäeline juht, keda ei piira seadused ja kes ei arvesta ülearu teiste riikide arvamusega, suudab segadustes, vaesuses ja ebakindluses vaevleval maal kiiremini korda luua. Diktatuur valitses näiteks Hispaanias, Portugalis, Ungaris ja Bulgaarias, mõjukamatest riikidest kaldusid selle suunas eelkõige Saksamaa ja Itaalia.
Sõja kaotanud Saksamaa oli 1920. aastatel küll demokraatlik, kuid sisuliselt lääneliitlaste kontrolli all ega saanud ajada iseseisvat välis- ja kaitsepoliitikat. Pariisi rahukonverentsil kehtestatud piirangud ei lubanud luua kaitsevõimelist armeed, see aga tekitas sakslastes ohutunnet. Kohustus maksta lääneliitlastele ränki reparatsioone takistas majanduse ülesehitamist. 1923. aastal palus Saksamaa nende tasumiseks ajapikendust. Prantsusmaa sellega ei nõustunud ning võttis võlgade katteks oma armee kontrolli alla Saksamaa olulisima, Ruhri kaevandus- ja tööstuspiirkonna. Alles teiste riikide sekkumine suutis Prantsusmaad järeleandmistele sundida.
Kokkuvõttes olid Versailles’ rahulepingu tingimused Saksamaale nii ebasoodsad, et neid tajuti kui karmi sundust, millest tuleb varem või hiljem vabaneda. Seepärast jäid tulemuseta ka lääneriikide püüded Saksamaal demokraatiat kindlustada, sest inimesed tajusid seda kui üht osa neile ebaõiglaselt peale sunnitud tingimustest.
Ka Itaalia, mis kuulus Esimese maailmasõja võitjariikide hulka, tajus sõja tulemusi ebaõiglasena, kuna jäi ilma mitmest varem kokkulepitud hüvest. Näiteks olid Prantsusmaa ja Ühendkuningriik lubanud, et Itaalia saab endale osa Saksamaa kolooniatest Aafrikas, hiljem aga jagasid need piirkonnad omavahel.
Itaalia valitsus oli väga nõrk ja peaaegu ilma mõjuvõimuta. Segases ja pingelises olukorras tuli 1922. aastal võimule Benito Mussolini juhitud äärmuslikult sõjakas ja tugevat valitsusvõimu pooldav fašistlik partei. Mussolini soovis muuta Itaalia kunagise Vana-Rooma impeeriumi eeskujul Vahemere piirkonna juhtivaks suurriigiks. Selleks kehtestas ta riigis tugeva korra, keelas teised poliitilised parteid ning piiras sõna- ja muid vabadusi. Segaduses ja korratuses vaevlev rahvas toetas tema ideid ja Mussolini populaarsus kasvas. Pikapeale saavutas ta riigis diktaatori ainuvõimu.
Diktatuuride vaimsed juured
Esimese maailmasõja järgsed diktatuurid põhjendasid oma olemasolu teaduslike teooriate ja filosoofia abil. Näiteks kasutati ära evolutsiooniteooriat, mille 19. sajandi keskpaiku sõnastas Inglise teadlane Charles Darwin. Selle keskseks ideeks on olelusvõitlus: loomariigis jäävad ellu ainult tugevad isendid, nõrgad aga surevad välja. Mõned poliitilised mõtlejad kandsid selle ettekujutuse üle riikidele: ellu jääb riik, mis on teistest tugevam. Tugev riik vajab tugevaid inimesi, kuid demokraatia ei suuda seda tagada. Seepärast tuleb kehtestada jõule tuginev diktatuur, mis kasvatab tugevaid inimesi ja seeläbi ka tugeva riigi. Niisugust mõttekäiku toetasid ka Saksa filosoofi Friedrich Nietzsche kirjutised üliinimesest (saksa keeles der Übermensch), kes tõrjub kõrvale tavalised inimesed ja võtab võimu enda kätte. Paljud diktaatorid pidasid ennast taoliseks üliinimeseks ning põhjendasid sellega oma võimutaotlusi.
Niisugustele teooriatele toetusid diktatuurid Venemaal, Itaalias ja mujal, kuid need mõtted leidsid palju toetajaid ka esialgu veel demokraatlikul Saksamaal. Diktatuurid vastandasid end selgelt demokraatiatele, leides, et viimased on oma aja ära elanud.
Nietzsche mõtteid üliinimesest
Nüüd alles tuleb suur keskpäev, nüüd alles saab kõrgem inimene isandaks! [---] Jumal on surnud: nüüd tahame m e i e, et elaks üliinimene. [---] Sest tänapäeval on isandaks saanud väikesed inimesed: need jutlustavad kõik alandusest, ja alistusest, ja elutarkusest, ja virkusest, ja hoolivusest, ja pikast reast muist väikesist voorusist.
[---] Need väikesed inimesed: n e e d on suurimaks ohuks üliinimesele! Ületage mul, teie kõrgemad inimesed, väikesed voorused, väikesed elutarkused, liivateralik ettevaatus, sipelgasiblimine, vilets rahulolu ja „enamiku õnn”! [---] Kurjus on inimese parim jõud.
„Inimene peab saama paremaks ja kurjemaks” – nii õpetan mina. Kõige kurjemat on vaja üliinimese pärimuseks. [---] Vähese, kestva, kauge poole püüab mu mõte ja igatsus: mis peaksid minusse puutuma teie tillukesed, mitmed-setmed, üürikesed hädad!
Friedrich Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Tallinn, Olion, 2008.
Tasakaal läbi raskuste
Mitme rahva soov tugeva juhi ja karmi poliitika järele Esimese maailmasõja järgses keerulises olukorras on inimlikult mõistetav. Tegelikult leidus tolleaegses Euroopas demokraatlikke riike vähem kui diktatuure. Siiski ei suutnud ükski äärmuslik jõud üldist rahu ohustada. Saksamaa, kus pinged olid suurimad, oli majanduslikult ja poliitiliselt nõrk ning lääneliitlaste kontrolli all. Rahvusvahelised suhted polnud alati head ning aeg-ajalt tuli Euroopa riikide vahel ette ka lahkhelisid. Uue sõja ohtu esialgu siiski ei tekkinud.
Ülesanne 1
- Portugal
- Hispaania
- Ungari
- Prantsusmaa
- Tšehhoslovakkia
- Läti
- Itaalia
- Bulgaaria
- Soome
- Belgia
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTA
|
1. |
Iseloomusta oma sõnadega Euroopa riikide kaht peamist arengusuunda Esimese maailmasõja järel. |
|
2. |
Kuidas hindad Paneuroopa liikumise eesmärke? Põhjenda oma hinnangut. |
|
3. |
Kuidas põhjustasid Esimese maailmasõja rahulepingute tingimused Saksamaa ja Itaalia kaldumise diktatuuri suunas? Selgita seost. |
