Euroopa riigid ja majandus

Pärast Esimest maailmasõda tegid Ameerika Ühendriigid investeeringuid Euroopa riikidesse ja laenasid neile raha, mida nood oma majanduse jaluleaitamiseks hädasti vajasid. Samal ajal aga soovisid Ameerika Ühendriigid oma siseturgu kaitsta ning kehtes­tasid välismaistele toodetele kõrged tolli- ehk sisseveomaksud. ­Euroopa riikidel oli raske oma tooteid USA suletud turul müüa, et sel viisil oma võlgu tagasi maksta. Aja jooksul kujunes Ameerika Ühendriikide ja Euroopa riikide vahel keerukas majanduslik ­sõltuvus. Kõige rohkem sõltus Ameerika Ühendriikide turust Saksamaa, millel lasus oma majanduse ülesehitamise kõrval ka kohustus maksta reparatsioone.

Euroopa suurriikide omavahelistes suhetes oli 1920. aastatel keskseks küsimuseks Saksamaa olukord. Ühest küljest oli see tähtis julgeoleku jaoks, vältimaks uut sõda. Teisalt oli tegemist ka majandusliku probleemiga, sest rahulepingu kohaselt pidi Saksamaa tasuma võitjariikidele sõjakahjud. Lääneliitlaste erikomisjon määras Saksamaa võla suuruseks 50 miljardit marka, mis oli tol ajal hiiglaslik summa ja selle tasumine käis Saksamaale ilmselgelt üle jõu. Lääneliitlased tegid Saksamaale küll mõningaid järeleandmisi, kuid neist ei piisanud.

Eriti kriitiliseks muutus olukord 1923. aastal, kui Prantsusmaa ja Belgia hõivasid tasumata maksete katteks Saksamaale olulise Ruhri tööstuspiirkonna. Selle tagajärjel sattus Saksamaa üliraskesse olukorda ehk kriisi, kus majandus peaaegu seiskus. See kutsus esile hüperinflatsiooni: raha väärtus kadus lausa päevade või isegi tundidega. Näiteks võis päts leiba maksta lõuna ajal mitu korda rohkem kui hommikul.

Kriisile andsid hoogu juurde äärmuslikud poliitilised liikumised, lootes riigis valitsevat kaost oma huvides ära kasutada. Nii Saksa kommunistid kui ka natsionaalsotsialistid korraldasid riigipöördekatseid, et lääneriikide toetatud demokraatlik valitsus kukutada.

Ärevas ja rahutus õhkkonnas võis tõepoolest karta, et rahvas äärmuslasi toetab, seepärast tuli kiiresti midagi ette võtta. Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi survel nõustusid Prantsusmaa ja Belgia viimaks väed tagasi kutsuma. Ameerika Ühendriikide eestvõttel vähendati mitmel korral Saksamaa maksukohustusi.

Siiski oli tegemist üksnes maksete kergendamise, mitte kustutamisega. Tol ajal ei arutanud teiste suurriikide liidrid Saksamaa majanduslikku abistamist. Pigem valitses suhtumine, et Saksamaale tuleb Esimese maailmasõja algatamise eest kätte maksta, pannes talle kogu vastutuse ning kehtestades hiiglaslikud reparatsioonid. Eriti järeleandmatu oli selles küsimuses Prantsusmaa. Euroopa poliitikud ei tulnud selle peale, et ränk ja ebaõiglane maksekohustus ei lase Saksamaa majandusel jalule tõusta ega võimalda rahval saavutada samasugust elujärge nagu võitjariikides. See tekitas sakslastes kibestumist ja viha lääneliitlaste vastu. Samuti ei mõeldud sellele, et Saksamaa majanduse edenemine aitaks kaasa majandusarengule ka Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis, mis vaevlesid samuti raskustes.

Ka impeeriumide asemele tekkinud väikeriikidel oli majanduslikult raske. Enamik neist olid põllumajanduslikud maad, ilma erilise suurtööstuseta. Varem olid need olnud osa oma impeeriumi suurest turust, kus võis kohalikku toodangut edukalt müüa. Näiteks veeti Soome, Eesti ja Läti toiduaineid ning muid põllu­majandustooteid Peterburi ja teistesse Venemaa suurlinnadesse. Pealegi olid Esimese maailmasõja eelses Euroopas puudunud ­riikidevahelised piirangud, nii et kaubad, raha ja inimesed võisid vabalt liikuda sinna, kus majanduslikud tingimused olid kõige soodsamad.

Pärast iseseisvumist tekkis uutel riikidel põllumajanduses mitmeid raskusi. Toodangu müümisel said nad arvestada ainult väikese siseturuga, kus nappis tarbijaid. Seetõttu hakkasid toidu hinnad odavnema ja varasemat põllumajanduslikku tootmist tuli vähendada. Eelkõige kannatasid väiketalud, mis ei suutnud suurematega võistelda. Põllumaa jäi sööti, inimesed kaotasid töö ja sisse­tuleku. Olukorda halvendas asjaolu, et erinevalt Eestist ei viidud enamikus Ida-Euroopa maades läbi põhjalikku maareformi, mis oleks andnud põllumajanduses töötavatele inimestele enam-vähem ühesugused võimalused. Selle asemel jäi paljudes uutes riikides maa endiselt väheste suuromanike (mõisnike) kätte. Kuid suurmaaomandit sai edukalt majandada ainult tööjõuga, mida pakkusid maata talupojad, kelle õigused võrreldes maaomanikega olid piiratud. See aga ei sobinud kuigi hästi kokku ei vaba turumajanduse ega ka demokraatia põhimõtetega. Ranged riigipiirid ei lasknud inimestel ka paremaid töö- ja investeerimisvõimalusi leida.

Peale majanduslike raskuste tegi väikeriikidele muret ka nende julgeolek ehk kaitse välisvaenlase rünnaku eest. Eraldi võttes olid nende sõjajõud liiga väikesed ja nõrgad, et mõne naabri sissetungi korral ennast kaitsta. Püüti küll teha julgeolekualast koostööd (näiteks idee Balti riikide sõjalisest koostööst), kuid need katsed takerdusid omavahelistesse erimeelsustesse.

Oli ilmne, et julgeoleku tagamiseks vajati mõne tugevama riigi toetust. Selleks püüti sõlmida poliitilisi ja sõjalisi suhteid mõne mõjukama riigiga. Eesti puhul oli selliseks partneriks Ühendkuningriik, Soome puhul Rootsi. 1920. aastatel oli niisugune poliitika arukas ja andis häid tulemusi. Ka Rahvasteliit aitas sel ajal väikeriikide huve kaitsta.

Esimese maailmasõja, Saksa ülemvõimu ja järgnenud Vabadussõja ajal käibisid Eestis üheaegselt Vene rublad ning Saksa ja Soome margad. Rahanduse korrastamisest sai üks Eesti valitsuse esimesi olulisi ülesandeid. Juba Vabadussõja ajal, aastal 1919, otsustati kasutusele võtta Eesti mark. Samal aastal loodi Eesti Pank, millel oli rahatähtede käibelelaskmise ainuõigus.

Tartu rahu sõlmimise järel oli Eesti peamiseks majanduspartneriks Nõukogude Venemaa. Tol ajal polnud enamlaste võimul veel lääneriikide tunnustust ning Venemaa jaoks oli Eesti teatud mõttes otsekui aken läände. Eesti sadamate kaudu liikusid Lääne-Euroopasse Vene kaubad ja väärismetallid. Samuti sai Eesti Venemaalt palju riiklikke tellimusi, mis elavdasid Eesti majandust.

Kuid peagi hakkasid ka mõjukad lääneriigid Nõukogude Venemaad tunnustama ja temaga majandussuhteid arendama. Enamlased kaotasid huvi Eesti kui kaubanduspartneri vastu ning 1922. aastal suleti Venemaa turg Eesti kaupadele. Olukord muutus Eesti jaoks keeruliseks, sest suure idaturu äralangemise tõttu polnud oma kaupa enam kuhugi müüa. Rahanduslikke probleeme süvendas ka asjaolu, et Tartu rahuga saadud sõjakahjutasude ­arvelt anti ettevõtjatele kergekäeliselt laenu, mida sugugi kõik ei suutnud tagasi maksta. Kriisist ülesaamiseks korraldati Eesti ­majandus põhjalikult ümber. Eesmärgiks oli vähendada sõltuvust Venemaa turust ning suunduda stabiilsemale Euroopa turule.

Eesti tähtsaim majandusharu sõdadevahelisel perioodil oli põllumajandus, mille toimimise aluseks oli juba Vabadussõja ajal läbi viidud maareform. Selle reformiga läksid peaaegu kõik baltisaksa mõisnike maad, tsaariaegsed riigimaad ja osa kiriku maadest Eesti riigile ning jagati hiljem Vabadussõjast osavõtnutele või nende perekondadele. See lahendas ühiskonnas paljud varasemast pärit pinged, sest suurem osa maast kuulus nüüd inimestele, kes seda ka tegelikult harisid. Tänu maareformile tekkis arvukalt uusi talusid, mis andsid kvaliteetset põllumajandustoodangut. Põllumehed koondusid ühistutesse, mille kaudu muretseti moodsat tehnikat ning töödeldi ja turustati toodangut.