Nõukogude Venemaa olukord erines täielikult läänemaade omast. Pärast Esimest maailmasõda ja sellele järgnenud kodusõda oli kogu maa rängalt laastatud, mitmel pool valitses näljahäda, terved piirkonnad olid jäänud inimtühjaks. Mõnes eriti raskelt kannatanud paigas kestsid talurahvarahutused veel mitu aastat. Punaarmee tagasitõrjumine Poolas oli näidanud, et vähemalt esialgu ei õnnestu enamlastel Euroopa riikides tööliste riigipööret esile kutsuda. Seega võis nende soovitud ühiskonnakorda hakata üles ehitama üksnes Nõukogude Venemaal.
Stalin kindlustab oma võimu
Lenini surmale 1924. aastal järgnes võimuvõitlus, milles jäi osavate intriigide tulemusena peale Jossif Stalin. Ta oli väga kahtlustava iseloomuga, ei usaldanud peaaegu kedagi ja nägi igaühes vaenlast. Samamoodi pidas ta lääneriike vaenulikeks ja uskus, et nood püüavad Nõukogude riigi vastu tegutseda. Niisugust kõikjal viibiva vaenlase kuvandit kasutas ta ettekäändena, et vabaneda vastastest ja kindlustada endale peaaegu piiramatu ainuvõim.
Stalini tegevuses 1920. aastate lõpul ja 1930. aastatel põimus riigi ja partei juhtimine tihedalt oma vastaste kõrvaldamise ja isikliku võimu kindlustamisega. Tema poliitilised vastased vahistati ja mõisteti süüdi väljamõeldud, vahel lausa absurdsetel põhjustel. Näiteks võidi aastaid vangis istunud inimest äkitselt süüdistada välisriikide kasuks luuramises. Peale poliitiliste vastaste vangistati ka kõrgemaid sõjaväelasi, kes olid osa võtnud kodusõjast. Stalin kartis, et sõdurite seas populaarsed ohvitserid võivad organiseerida vandenõu ja võimu enda kätte haarata. Karmide repressioonide ehk tagakiusamispoliitika abil vahetas ta paari aasta jooksul välja peaaegu kogu sõjaväe juhtkonna ning Punaarmee jäi ilma kogenud ohvitseridest.
Hirmuühiskond
Rohked vangistused ja hukkamised kujundasid riigis üldise ebakindluse, hirmu ja vihkamise õhkkonna. Ka täiesti süütu inimene ei võinud oma saatuses kindel olla. Igalt poolt otsiti kujutletavaid nõukogude võimu vaenlasi ja salakaebused said igapäevaseks nähtuseks. Psüühiline pinge mõjutas inimeste käitumist ja tõi neis esile halvema külje. Tuli ette juhuseid, et hirmust ise repressioonide ohvriks langeda püüti kahtlust kellelegi teisele suunata. Enamlased võtsid arvesse ka anonüümseid kaebusi ja isegi õhutasid neid tagant. Nii õiendati poliitiliste pealekaebuste varjus mõnikord hoopis isiklikke arveid.
Süüdimõistetute jaoks rajati Nõukogude Liidu kaugemates piirkondades vangilaagrite süsteem, mis on ajaloos tuntud venekeelse lühendi GULAG (venekeelsest nimest ‘laagrite peavalitsus’) järgi. Stalini võimuloleku ajal vangistati ja hukati või saadeti töölaagritesse miljoneid inimesi. Laagrid asusid suurtes metsa- või kaevanduspiirkondades, kus vajati pidevalt odavat tööjõudu. Sel viisil moodustasid vangilaagrid osa Nõukogude Liidu majandusest. Paljud vangid surid karmi kliima ning ebainimlike elu- ja töötingimuste tõttu.
Stalini-aegne Nõukogude Liit oli totalitaarne riik. Totalitarism tähendab diktaatorliku keskvõimuga, sageli vägivaldset ja sõjakat poliitilist režiimi, mis ei austa inimõigusi ning püüab kehtestada kõikehõlmavat kontrolli kogu ühiskonnas ja isegi inimeste eraelus.
Mida Te olete teinud, Stalin?
Mida Te olete teinud konstitutsiooniga, Stalin? Kartes valimiste vabadust kui „hüpet tundmatusse”, mis ohustaks Teie ainuvõimu, tallasite Te konstitutsiooni nagu paberilipaka jalge alla, muutsite valimised üheainsa kandidatuuriga viletsaks farsiks, Ülemnõukogu istungid aga üksnes Teie isiku ülistuseks ja kiidulauluks. [---] Keegi ei tunne end Nõukogude Liidus ohutult. Keegi ei tea magama heites, kas ta pääseb öösel arreteerimisest. Kellelegi ei halastata. Süütu ja süüdlane, oktoobripäevade kangelane ja revolutsiooni vaenlane, vana enamlane ja parteitu, kolhoosnik ja diplomaat, rahvakomissar ja tööline, intelligent ja Nõukogude Liidu marssal – kõiki võib tabada piitsahoop, kõik keerlevad verisel saatanakarussellil.
Fjodor Raskolnikov. Avalik kiri Stalinile. Aja Pulss 21, 1988.
Kolhooside loomine
Enamlaste ideoloogia ei tunnistanud eraomandit ega ettevõtlust, lubatud oli ainult etteantud tootmisplaane järgiv plaanimajandus, mida kontrollis kommunistlik partei. Iseseisvalt majandava talurahva ja eraettevõtjate laostamiseks alustas Stalin kollektiviseerimist ehk põllumajanduse koondamist ühismajanditesse – kolhoosidesse. Inimestelt võeti ära nende kariloomad, tööriistad ja toodangu tagavarad, need koguti kokku ja kuulutati ühisomandiks. Põllutöid tuli nüüd teha ühiselt.
Ametlikes dokumentides ja kõnedes esitati kolhooside loomist kui talurahva vabatahtlikku koondumist, kuid tegelikult toimus kõik jõu ähvardusel. Mõistagi polnud inimesed nõus oma raske tööga kogutud vara loovutama. Maapiirkondades puhkesid vastuhakud, talurahvas püüdis oma viljatagavara ja kariloomi võimude eest peita. Stalin omakorda kasutas seda ära oma propagandas, väites, nagu oleks üldises toidunappuses ja majandusraskustes süüdi just ahned talupojad, kes ei soovi toiduaineid teistega jagada. Maarahva suhtes kasutati jõhkrat vägivalda, mille käigus laastati terved külad. Vastuhakkajad mõrvati või saadeti perekondade kaupa kaugetesse elamiskõlbmatutesse piirkondadesse, kus nad peagi surid. Mõnikord võeti ära kogu toidutagavara, mis tähendas inimeste jaoks paratamatut näljasurma.
Riiklikult määratud saaginormid olid nii suured, et nende täitmise järel ei jäänud maarahvale enam peaaegu midagi. Sellest hoolimata kujutas nõukogude propaganda elu kolhoosides kui suurt rõõmupidu.
Kolhooside loomist on hiljem nimetatud Stalini sõjaks omaenda rahva vastu. Sellega lõppes Nõukogude Liidus igasugune eraalgatuslik ettevõtlus ja vägivallast heidutatud rahvas astus massiliselt kolhoosidesse.
Hirm ja vägivald laostas inimeste moraali ja töötamissoovi. Kuna elujärje parandamine polnud võimalik, puudus neil töö suhtes ka isiklik huvi. Paljudes kolhoosides valitses korralagedus, ei jätkunud tööriistu ja masinaid, töö tulemus ja kvaliteet jäid kehvaks. Toiduainete tootmisega oli raskusi aastakümneid. Ent kõigele vaatamata esitati kolhooside loomist kui nõukogude võimu ja kommunistliku partei suurt ning edumeelset kangelastegu.
Iseäranis sünge pöörde võttis kolhooside loomine Ukrainas, kus nõukogude võim laskis aastail 1932–1933 teadlikult nälga surra umbes seitsmel miljonil inimesel. Viletsusse langenud talupojad ei saanud külast lahkuda ja mujal paremat elu otsida, sest võimud keeldusid neile passe andmast. Tollal polnud passita reisimine lubatud isegi oma riigi piires ja tabamisel oleks see taas tähendanud surmanuhtlust. Talurahvas oli pandud lootusetusse sundseisu.
Tööstus sõja teenistuses
Kodusõja järel oli Nõukogude Liidu tööstus väga kehval järjel, jäädes lääneriikide tasemest kaugele maha. Samal ajal uskusid enamlased, et uue sõja puhkemine lääneriikidega on ainult aja küsimus ning selleks tuleb armeed ette valmistada. Eelkõige sõjalisteks vajadusteks alustati industrialiseerimist ehk riigi tööstuse ülesehitamist. Esmajärjekorras edendati rasketööstust, mille alla kuulusid maavarade kaevandamine, metallide töötlemine, masinaehitus ja relvatööstus. Sel viisil lootis Stalin Nõukogude Liidu tööstuse mahajäämuse tasa teha.
Tegelikkuses olid etteantud tootmisplaanid sageli ulmelised ja nende järgimine sisuliselt võimatu. Kuna aga täitmata jätmine võis kaasa tuua repressioone, siis hakati tootmisaruandeid massiliselt võltsima, nii et paberil näis plaan olevat täidetud või isegi ületatud. Toodangu kvaliteet oli sageli kehvapoolne. Relvatööstuse ja masinaehituse kõrval jäeti unarusse igapäevaste tarbekaupade tootmine, mistõttu valitses Nõukogude Liidus pidev puudus kangastest, jalanõudest, majapidamiskaupadest ja muudest igapäevastest tarbeasjadest.
Kommunikatsioon ja isikukultus
Üheks võimu kindlustamise vahendiks oli Stalini isikukultus, tema kujutamine kangelasliku üliinimesena. Sellega käis kaasas mõõdutundetu ülistamine massimeedia ja propaganda kaudu. Nõukogude meedia esitas Stalinit kui ideaalset ja eksimatut kangelast, kes suudab lahendada kõik ühiskonna probleemid ja kindlustab ainuisikuliselt riigile helge tuleviku. Stalinit kujutati kõikide teaduste ja kunstide asjatundjana ning kogu ühiskonna ajaloolist arengut vaadeldi kui tema isiklikku teenet. Kõikjal levitati Stalini pilte ja plakateid, tema tsitaate kasutati poliitilistes kõnedes, ilukirjanduses ja teadustöödes. Paljudele linnadele, tehastele, kolhoosidele ja tänavatele anti Stalini nimi.
Poeedi tänu Stalinile
Ole tänatud, Stalin! Ole tänatud rõõmu eest! Ole tänatud heaolu eest! [---] Sajandid mööduvad ja tulevased põlvkonnad peavad meid kõige õnnelikumateks surelikest, sest me elasime sajandite sajandil ning võisime näha Stalinit, meie innustavat juhti [---] Igaüks hüüab sinu nime, mis on tugev, kaunis, tark ja imeväärne. Sinu nimi on jäädvustatud igas tehases, igal masinal, igas paigas maailmas, igas inimsüdames! [---] Ole tuhat korda tänatud, suur õpetaja Stalin! [---]
Ja kui armastatud naine kingib mulle lapse, siis esimene sõna, mis ta laliseb, saab olema ‘Stalin’ ...
A. O. Avidenko. Hümn Stalinile. www.fordham.edu/halsall/mod/stalin-worship.asp.
SÕNASTA, VÄITLE, ARUTLE
|
1. |
Selgita oma sõnadega, mida tähendab mõiste „hirmuühiskond”. |
|
2. |
Arutle, kuidas mõjutab pidev hirmu ja ebakindluse õhkkond inimsuhteid. |
|
3. |
Kuidas olid seotud Stalini isikukultus ja vaba meedia puudumine Nõukogude Liidus? |
VAHEKOKKUVÕTE • Ühiskond ja majandus Esimese maailmasõja järel
- Pärast Esimest maailmasõda kaotasid Euroopa suurriigid oma senise juhtrolli maailma majanduses. Nende asemel hakkasid esile tõusma Ameerika Ühendriigid, mille laenud ja investeeringud aitasid Euroopal majandust taastada. Eriti suurtes raskustes vaevles reparatsioone maksev Saksamaa, kuid võitjariigid ei nõustunud sakslaste olukorda kergendama.
- Esimese maailmasõja järel võistlesid Euroopa riikides kaks vastandlikku suundumust. Rahupooldajad püüdsid tugevdada demokraatiat ja toetasid ühendatud Euroopa (Paneuroopa) ideed. Ebastabiilsemates ühiskondades püsis soov karmikäelise diktatuuri järele. Majanduslikke raskusi kogesid ka Euroopa uued rahvusriigid, teiste hulgas Eesti. Lisaks tegi neile muret Nõukogude Liidust lähtuv oht.
- Sõjajärgsed raskused sundisid mitmeid riike loobuma kullastandardist. Majanduskasvule andsid hoogu börsid ja väärtpaberitega kauplemine. Londoni kõrval sai uueks rahanduskeskuseks New York. Seni sõjalisteks vajadusteks arendatud tehnoloogia võeti kasutusse ka tavamajanduses (autod, lennundus, liinitootmine). Tekkis massimeedia (ajakirjandus, raadio), mida kasutati nii ärireklaamiks kui ka poliitiliseks propagandaks.
- Totalitaarses Nõukogude Liidus tuli võimule Stalin, kes hakkas läbi viima massirepressioone. Tehnoloogiliselt mahajäänud riigis viidi sisse plaanimajandus, loodi kolhoosid ja eelisarendati tööstust. Totalitaarne ja suletud nõukogude ühiskond jäi läänes toimuvatest arengutest kõrvale.
KES ON KES?
MIS JA MILLAL?
|
1919 |
|
|
1920 |
|
|
1922 |
|
1923 |
|
1924 |
|
1925 |
|
1927 |
|
1928 |
|
1932 |
|
